![[bubble] - Anders de la Motte](/cover_178966.jpg "[bubble] - Anders de la Motte")
style="font-size:15px;"> Nad olid ta liiga kergesti vabaks lasknud.
Kinnipidamise piiriks oli 72 tundi ja kui asi puudutas terroritegusid, järgis kohus põhimõtteliselt alati kapo joont ja tegi otsuse vahi alla võtmise kohta. Ometigi oli Henkelt vabadus võetud napilt kolmeteistkümneks tunniks. Vaevalt võis põhjuseks olla see, et ta hankis endale kuulsa advokaadi.
„Kui kaua on Stigsson firmas töötanud?” küsis ta Runebergilt, kui nad juba politseimaja sööklas istusid.
„Miks sa seda küsid?”
„Ma arvasin, et enamiku näod kapos on mulle tuttavad, aga tema oli võõras…”
Runeberg niheles veidike, kuid sellest piisas, et Rebecca seda märkaks.
„Okei, ei, ta ei ole uus, tegelikult oli ta kunagi koguni minu juhendaja. Aga ta on aastaid välismaal töötanud. ÜRO, OSCE või midagi sinnakanti, me võtame praegu kõik ressursid kasutusele, mis võimalik. Muuseas, kas sa oled juba kirja saanud?”
„Mis kirja?”
„Kõik, kes on palgata puhkusel, palutakse pulmade ajaks teenistusse tagasi. Meil on vaja iga viimast kui väljakoolitatud ihukaitsjat. Kõiki valijate eest kaitset vajavaid Rootsi-demokraate arvestades on olukord tööjõuga nagunii pingeline. Pakuks see sulle huvi? Jutt on ainult paarist nädalast…”
Rebecca raputas pead.
„Mitte praegu, Ludde, me lükkame parajasti Sentryt käima. Uued inimesed ja firma üles ostmine kokku on kõik paras segadus. Ma tegelen üheaegselt enamate asjadega kui ma mõeldagi tahaksin…”
Ta märkas järksku, et Runebergil oli õnnestunud jututeema mujale suunata.
„Okei, see on umbes nagu meilgi,” täiendas mees. „Uus peadirektor ja kõik muu. Aga luba mulle, et sa vähemalt mõtled selle peale. Muide, tahad sa veel kohvi? Nad panevad varsti kinni.”
Rebecca raputas pead ja tõusis püsti.
„Ma pean koju minema, Mickel on õhtusöök valmis ja ma olen juba hiljaks jäänud.”
„Okei,” mees lükkas tooli eemale.
„Kuidas sul kodusel rindel on läinud, ee… Ühesõnaga, pärast…”
„Tobbe Lundhi lugu? Pole viga, me saime sellest üle. Micke on andestaja tüüp.”
„Siis on hästi.” Runeberg vaatas sekundiks kõrvale. „Kuule, ma pean sinuga kaasa tulema ja sind majast välja laskma. Uued ülemused, uued kombed, tead küll.”
HP astus tubakakioskist välja, rebis Marlboro pakil kile ümbert ära ja õngitses ühe sigareti välja.
Käed värisesid ikka veel, aga arvatavasti on selle peamiseks põhjuseks nikotiiniabstinents. Vähemalt ta eelistas seda seletust…
Paar sügavat mahvi otse kõnniteel, et kõige karmimat himu vaigistada, seejärel võttis ta kursi metroo poole. Aeg koju minna ja kahjud kokku lugeda. Pollarid on ta korteri kahtlemata pea peale pööranud. Õnn, et tal pole seal midagi väärtuslikku.
Ta avas metroojaama ukse, pidamata piletikassat pilgu väärilisekski, hüppas ta harjunult tõkkepuudest üle ja läks eskalaatori poole.
Teel alla möödus temast pikk, umbes temaealine, plaatinablond naine, automaatselt jälgis ta mõni sekund pilguga naise puusade liikumist ja vajus seejärel taas oma mõtetesse.
Ta peab püüdma kokku panna pildi, mis kurat õieti juhtus, ja kes tema peale on kitse pannud. Ja ennekõike: miks?
Aga kõigepealt tuleb tal mõni tund magada.
Ta jõudis eskalaatoriga alla ja lonkis aeglaselt mööda perrooni vaba pingi poole.
Blond istus veidi eemale. Muusika naise hiigelsuurtes kõrvaklappides pidi olema kuradi köitev, sest naine vahtis klaasistunud pilgul otse enda ette ega pannud teda vist isegi tähele.
Sitta kah, tibid on praegu tema kõige väiksem probleem, ja pealegi tundus naine musta küünelaki, tuka ja sünge riietusstiili järgi otsustades väheke emo-stiili poole kalduvat. Mitte just päris tema rida…
Vastu sääri puhuv nõrk tuuleiil sundis teda pead tunnelisuu poole pöörama. Ta ajas end vaevaliselt püsti, kui rong mürinal perrooni ette sõitis.
„Igal juhul oli tore sind näha, Normén,” ütles Runeberg, kui nad külastajatele mõeldud valvelauale lähenesid.
„Ehkki asjaolud oleksid muidugi võinud toredamad olla…”
Ta tõstis oma kaardi ukse kõrval oleva väikese musta kaardilugeja ette. Jäi mulje, et kaardilugeja on uus, selle taga seinal paistsid seina peal vana lugeja tunduvalt suuremad, heledad kontuurid.
Runeberg tõmbas lingist, kuid uks ei avanenud. Ta pomises midagi ja kordas protseduuri; tulutult.
„Neetud turvasüsteem,” torises ta. „Kaks aastat läbirääkimisi, mitmed miljonid raha ja siis ei tööta see pask ikka nii, nagu vaja…”
Ta kordas oma liigutust kolmandat korda, seekord tunduvalt aeglasemalt, ja järsku avanes lukk plõksatusega. Valvelauas pidasid mõned inimesed turvameestega ägedat vaidlust. Runeberg viis ta neist kiiresti mööda välisukse juurde.
Ta avas suu, et midagi öelda, kuid Runeberg jõudis temast ette.
„Ma helistan…” Mees tegi peaga kerge liigutuse lae poole ja Rebeccal kulus paar sekundit, enne kui ta aru sai, et nad seisavad peaaegu täpselt väikese musta ümmarguse kaamera all. Täpselt nagu kaardilugeja, jättis ka see täiesti uue mulje.
Rebecca kortsutas kulmu ja mõneks silmapilguks jäid nad midagi ütlemata teineteise vastu seisma. Siis embas Rebecca meest kiiresti ja avas välisukse.
„Nägemist, Ludde,” ütles ta juba välja minnes, kuid mingil põhjusel Runeberg ei vastanud, vaid krimpsutas tahtmatult natuke nägu. Põgus grimass kestis vaid mõne sekundi, seejärel muutus ta ilme taas normaalseks. Kuid juba teist korda kõigest mõne tunni jooksul ei saanud Rebecca lahti tundest, et midagi on valesti.
Sedel rippus välisukse küljes ja esimese hooga oli tahtis ta selle juba kokku kortsutada ja eemale lennutada. Väike hallikasvalge keskkonnasõbralik paberilipakas, mida hoidis ukse küljes kõigest üks kitsivõitu teibiriba, täpselt samamoodi, nagu eelmistelgi kordadel. Palume mitte kuulata öösiti valju muusikat või Tuletame meelde, et korteriühistu sisekorra eeskirjad…
Terrorismivastase üksuse ootamatu öise külaskäigu peale tegi korteriühistu juhatus arvatavasti lihtsalt püksi. Ta kujutas all ühisturuumis toimunud diskussiooni elavalt ette. Tõepoolest, seekord tuleb meil jõuliselt tegutseda, Gösta, kirjuta seekord SUURTE tähtedega…
Varasematel aastatel oli ta kõik sedelid tavaliselt Soku ukse peale üle tõstnud. Tagantjärele mõeldes polnud see võib-olla kõige ilusam tegu. Väike hašipäkapikk oli niigi piisavalt paranoiline. Muide, üsna kummaline, et tüüp ärakolimisest midagi ei rääkinud, või ukse taga kella ei andnud ja kolimise juurde appi ei kutsunud.
Kuid teisalt polnud ka tema ise olnud viimastel kuudel sotsiaalselt eriti aktiivne ja uksekella juhtme oli
