![[bubble] - Anders de la Motte](/cover_178966.jpg "[bubble] - Anders de la Motte")
uksele. Käed värisesid ikka veel natuke, see ärritas teda rohkem, kui ta tahtis tunnistada.
No nii, tere tulemast KÜ-sse Formen 6, mofo!
Ta astus sammukese tagasi ja oli juba ringi pööramas, kui taipas, et sedel ei näe välja selline, nagu tavaliselt. Juhatuse esimehe vanamehelike sirgelduste asemel oli tekst kirjutatud ümmarguse, veidi naiseliku käekirjaga.
Ta kissitas paar sekundit umbusklikult teadet. Loomulikult oleks tal vaja natuke instant salvation’i, aga Vahitorni tellimus teda kohe kindlasti ei aita.
Pollarid olid vähemalt nii viisakad, et tegid ukse korda, nentis ta. Vähemalt kuidagimoodi. Kaks lukku olid omadega täiesti otsas, aga kolmas vist enam-vähem toimiv.
Viltune uksepiit kägises kaeblikult, kui ta ukse lahti lükkas.
Parajasti hetkel, kui ta üle läve astus, tundus talle, et naaberukse juurest kostis mingi heli, ja sekundiks tuli talle mõte, et keegi on naaberkorterist välja tulemas.
Ta pani ukse enda järel kiiresti kinni ja piilus läbi uksesilma, kuid uus naaber oli nähtavasti meelt muutnud, sest midagi ei juhtunud.
Nojah, varem või hiljem jooksevad nad kuskil ikka kokku. Hetkel on tal muid asju, mille peale mõelda. Tunduvalt tähtsamate asjade peale…
USB-pulka, mille ta oli külmkappi lahustuva kohvi purki peitnud, ei olnud pollarid loomulikult leidnud, aga muus osas nägi korter välja umbes selline, nagu ta oligi ette kujutanud. Iga viimane kui sahtel oli välja tõmmatud, raamaturiiulid tühjaks tehtud ja voodi plekiline madrats teistpidi keeratud.
Osa asju on puudu, seda ta juba teadis. Enne seda, kui ta plate pealt välja visati, oli talle antud võetuse protokolli koopia. Jäi küsitavaks, kui palju pollarid mõnest kulunud pehmete kaantega raamatust ja patakast blockbusters’itest targemaks saavad. Rääkimata siis tema suurest, alla-kaheksateist-keelatud filmide kogust…
Õnneks polnud tal ainet juba kuude kaupa kodus olnud, ta ei mäletanudki, millal ta viimati seda suitsetanud oli. Ilmselt vist Dubais, kui see võltsprantslane slash Hitman talle viltuse tripi pakkus ja pärast püüdis talle freimida seksijumalanna Anna Argose mõrva.
Hetkel hoidus ta savust eemale, ta oli ilma selletagi piisavalt paranoiline.
Ta kulutas kümme minutit kõige hullema segaduse ärakoristamiseks ja viskas seejärel voodi peale pikali.
„Muuseas, sulle tuli kiri,” ütles Micke, kui nad söömist lõpetasid. „Puudutab mingit pangaseifi…”
Rebecca võpatas ja mees tõlgendas seda liigutust vist valesti.
„Sorry, ma ei teinud sinu kirja meelega lahti. Nägin ümbriku peal SEB-i logo ja mõtlesin automaatselt, et see on mulle. Hetkel on mul liiga palju asju üheaegselt käsil…”
„Pole midagi,” pomises ta. „Mul pole sinu ees saladusi…”
Enam mitte, lisas juurde hääl tema peas ja Micke reaktsiooni järgi otsustades oli ka mees seda kuulnud.
Micke tõusis kiiresti püsti ja tuli hetke pärast tagasi, lohakalt lahti rebitud ümbrik käes.
Lugupeetud Rebecca Normén!
Lepingu tähtaeg pangaseifi nr 0679406948 kohta, kus teie olete märgitud ühe võtme omanikuks, hakkab lõppema.
Seetõttu palume teil otsekohe võtta kontakti meie kontoriga aadressil Sveavägen 6, Stockholm, et soovi korral lepingut pikendada.
Kui te pole meiega kolmekümne (30) päeva jooksul käesoleva kirja saamisest alates ühendust võtnud, avatakse seif notarius publicus’e juuresolekul ja pank võtab seifi sisu kuuekümneks (60) päevaks hoiule. Pärast seda tähtaega võõrandatakse seifi sisu oksjonil ja müügist saadud summa, millest on maha arvestatud võõrandamisega seotud kulud, hoiustatakse pangas võtmeomaniku nimel avatavale arvele.
„Ma arvasin, et pangaseife ei kasutata juba enam tükk aega,” ütles Micke liialdatult lõbusal toonil. „Metallkarp kuskil keldris tundub väärtasjade hoidmise kohana üsnagi vanamoodne. See oleks rohkem sobinud minu vanematele või vanavanematele. Ma ei teadnud, et sul seif on…”
„Mina ka mitte,” pomises Rebecca.
Mees avas suu, et midagi öelda, kuid muutis siis nähtavasti meelt.
„Nii, mis sa siis teha tahad?” küsis ta pärast mõnesekundilist pausi.
„M-mida?” Rebecca vaatas talle otsa.
„Täna on reede õhtu, mõlemad oleme üle tüki aja vabad. Mis sa arvad, kui läheks õige kinno?”
„Kas sul polnud vaja tööd teha? Ma arvasin, et teil on kiired ajad…”
„Ongi, aga see võib homseni oodata. Clooney uus film paistab põnev olevat.”
Mees etendas endiselt liialdatud lõbusust, kuid ei toon ega naeratus veennud Rebeccat põrmugi. Muidugi, nad olid kõik läbi arutanud. Ta oli rääkinud vähemalt vähem haigettegevad detailid oma afäärist kolleeg Tobbe Lundhiga ära ja Micke oli öelnud, et annab talle andeks; ta usub naise kinnitust, et see kõik oli idiootlik viga ja ta armastab Micket.
Aga ehkki tema ülestunnistusest oli möödunud peaaegu pool aastat, ehkki mees polnud kordagi seda asja uuesti jutuks võtnud – isegi mitte nende väheste tülide ajal – mõistis ta väga hästi tunnet, mis mehe hästi poleeritud pealispinna all pulbitses.
Mees kahtles temas…
Ja ega ta polnud ainuke…
Micke võttis köögitoolilt ajalehe ja lappas lahti õige lehekülje.
„See jookseb Söderi Filmstadenis, me võiksime kella üheksaks kinno minna ja pärast seda õlle võtta…”
Rebecca tahtis esimese hooga keelduda. Tal oli arvuti täis tööasju, millega ei saa õigupoolest oodata. Aga hiline filmiseanss ja mõned õlled võib-olla tugevdavad illusiooni, et nende suhe on endiselt toimiv. Võib-olla lihtsustab see ajul koguni tavalisest öisest õudusest üle saamist ja paneb ta kergemini uinuma?
Vähemalt ta lootis seda.
„Muidugi, väga tore! Teeme ära.” Ta pingutas, et hääletoon usutav oleks. „Kas korraldad meile piletid?”
„Jepp!”
Micke tõusis, et oma sülearvuti kööki tuua, ja Rebecca luges juhust kasutades kirja veel üks kord läbi.
Sügaval keldris säilitatav plekk-karp…
Mingil põhjusel oli tal raske külmavärinat maha suruda.
NELI | Knowledge is power
„Tere, minu nimi on Rebecca Normén, mul on siin kuuldavasti pangaseif.”
Ta ulatas kirja koos oma juhiloaga mehele leti taga.
Väike
