![[bubble] - Anders de la Motte](/cover_178966.jpg "[bubble] - Anders de la Motte")
on häiritud…
Äsja anti USA-le üle 3 kg plutooniumi, mis on pärit Rootsi salajasest projektist külma sõja ajal. Välisminister lubab, et seda ei hakata kasutama sõjalistel eesmärkidel…
EL sunnib Rootsit andmesalvestuse direktiivi rakendama!
Pealkirjad kadusid, nende asemele ilmusid lühikesed tekstisõnumid:
Vastu võetud sõnum 03/04 09.55:
Vahetasin töökohta, see on minu uus number. Anna endast teada! /Becca
Vastu võetud sõnum 12/04 14.55:
Miks sa telefonile ei vasta? /Becca
Vastu võetud sõnum 02/05 16.39:
Käisin jälle sinu ukse taga ja andsin kella. Telekas mängis.
Miks sa lahti ei teinud? /Becca
Saadetud sõnum 06/05 22.02:
Hei Mangelito, kas oled tagasi? /HP
Vastu võetud sõnum 14/05 21.13:
Kus sa oled Henke? Kas kõik on korras? Palun helista mulle! /Becca
Saadetud sõnum 15/05 03.11:
Mange, võta ühendust, mul on vaja rääkida. Pronto! /HP
Vastu võetud sõnum 23/05 18.36:
Henke, palun vasta!!! /Becca
Samal hetkel, kui ta taipas, et loeb ekraanilt oma telefonisõnumeid, tekst kadus ja asendus vahetuvate piltidega.
Tuttav kuju, kes haarab kotist vihmavarju.
UUS PILT
Ratsakorteež läbi Stockholmi kesklinna.
UUS PILT
Tumedates riietes kogu mopeedil.
UUS PILT
Eraldusmärkideta politseiauto slowmotion’is üle katuse lendamas.
UUS PILT
Leekides majake metsa sees.
UUS PILT
Liivaluidete kohal tiirlevad raisakullid.
Ja kõige viimane:
Kepile toetuv vanem mees võbelevatest küünaldest valgustatud tumeda, lumise metsatuka taustal.
Ekraan läks järsku pimedaks. Kuid HP ei suutnud sellelt ikka veel pilku lahti rebida. Ta jäi liikumatult arvuti ette, hoidis hinge kinni ja ootas. Kui teade lõpuks ekraanile ilmus, ei puudunud palju, et ta oleks püksi teinud:
VIIS | Ghosts from the past
Muidugi tuleks püüda teda kätte saada, kõigest hoolimata on ta ju vend. Tuleks käskida Stigssonil oma neetud reeglistik sinnasamusesse pista…
Aga ta oli ju tegelikult juba üritanud. Jahtis venda peaaegu terve kevade, helistas, saatis sms-e ja käis mõned korrad korteriukse taga kella andmas. Ta teadis, et vend on seal. Lõhna järgi oli tunda, et korteris elatakse, see polnud enam selline sumbunud õhk, nagu nende kuude vältel, mil vend ära oli.
Paar korda paistis tänavale aknas veiklev telekavalgus, kuid sellest hoolimata ei tehtud ust lahti.
Mingil hetkel talve jooksul oli Henke ka ukseluku ära vahetanud, sest tema tagavaravõtmed enam ei sobinud. Henke on tema peale pahane. Ja ta teadis ka täpselt, mille pärast…
Henkele ei meeldinud tema kontakt Tage Sammeriga. Ta teadis väga hästi, miks see onu Rebeccale meeldib, ja täpselt samal põhjusel pidi Henke teda jälestama, andmata vanale mehele mingitki võimalust.
Onu Tage meenutas isa…
Aga ehkki Henke on jäärapäine idioot, peab õde teda aitama.
Andma oma parima, et venda tema enda käest päästa.
Ta otsis telefoniraamatust numbri ja kõhkles enne sellele vajutamist mõne silmapilgu.
See on idiootlik mõte. Aga tal pole muud valikut.
Vastus tuli juba pärast esimest signaali:
„Ihukaitseosakond, Runeberg!”
„Tere, Ludde, Rebecca siinpool! Sorry, et ma nii vara helistan, aga ma lootsin, et oled juba tööl…”
„Tere-tere, Normén. Tead isegi, kui usinad me oleme. Käed-jalad tööd täis. Kas helistasid selle pärast, et oled meelt muutnud? Igatsed juba emalaevale tagasi?”
Runebergi toon oli täiesti tavaline, see tegi jutuajamise mõnevõrra lihtsamaks.
„Nojah, mitte päris. Ma mõtlen veel,” valetas ta. „Tahtsin sinult üht teenet paluda, Ludde… See on natuke tundlik küsimus.”
„Mhm.”
Rebeccale tundus, et kuuleb kontoritooli käginat, kui mees oma suurt keha liigutas.
„Asi puudutab minu venda…”
„Helista mulle mobiili peale, kümne minuti pärast.” Hääletoon oli hoobilt teistsugune.
„M-mida…?”
Aga Runeberg oli toru juba hargile pannud.
Kolmandat korda viimase viie minuti jooksul praotas ta ettevaatlikult ribikardinaid ja piilus alla pimedale tänavale. Kõik tundus rahulik, ometigi teadis ta, et teda jälgitakse. Sajaprotsendiliselt, kaljukindlalt, täiesti raudselt…
Iga tema liigutust, iga lehekülge, mida ta on külastanud, tema sms-e. Hoolimata kõikidest temapoolsetest ettevaatusabinõudest oli neil kõigest täielik ülevaade. Nad mängivad temaga, püüavad tema ajusid nussida.
See on muuseas päris hästi õnnestunud…
Ta lasi ribikardinad alla, tegi tiiru ümber diivani ja seejärel veel ühe. Siis ta istus, trummeldas sõrmedega vastu põlve ja valis välja küüne, mida ta polnud jõudnud veel täiesti ära närida. Juhul, kui tal üldse mingi plaan oli olnud, ei näinud see praegust stsenaariumi kohe kuidagi ette.
Not by a long shot!
Ja ta oli püüdnud ennast koguni uskuma panna, et nad on ta ära unustanud…
Epic fucking fail!
Ta peab korterist välja saama, nüüd kohe, enne kui ta hakkab mööda seinu üles ronima. Kell oli alles natukene seitse läbi hommikul ja normaalsel juhul oleks veel mitu tundi aega, enne kui ta voodist väljagi tuleb. Aga tundus, nagu oleks raamatukogus läbielatu kõik tammid kõrvaldanud. Mõttes olid ainult väikesed vahelduvad
