sa teadsid, et Hassan ja sina imesite sama rinda? Kas sa teadsid seda, Amir-agaa? Sakina, nii oli ta nimi. Ta oli korralik siniste silmadega hazara naine Bāmīānist ja ta laulis vanu pulmalaule. Räägitakse, et sama rinda imenud inimeste vahel on vendlus. Kas sa teadsid seda?
Mälestus:
„Igaühelt ruupia, lapsed. Täpselt ruupia igaühelt ja ma tõstan eesriide tõe eest.” Vana mees istub savist seina vastas. Tema pimedad silmad on nagu sulahõbe sügavas kaksikkraatris. Kepile toetudes libistab ennustaja pahkliku käe üle aukus põskede. Paneb pihu kausjalt meie ees kokku. „Pole ju palju küsida igaühelt ruupia, tõe eest?” Hassan poetab mündi nahkjasse pihku. Ka mina poetan oma. „Kõige suurema heategija, kõige heldema Allahi nimel,” sosistab vana ennustaja. Ta võtab kõigepealt Hassani käe, silitab peopesa ühe sarvekujulise sõrmeküünega, ringi ja ringi, ringi ja ringi. Sõrm tõuseb siis Hassani näo juurde ja teeb kuiva kriipivat heli, kui ta aeglaselt järgib Hassani põskede kumerust, kõrvade kuju. Paksenenud sõrmepadjandid hõõruvad Hassani silmi. Käsi peatub seal. Viivitab. Vari jookseb üle vana mehe näo. Hassan ja mina vahetame pilke. Vana mees võtab Hassani käe ja paneb ruupia tagasi Hassani pihku. Ta pöördub minu poole. „Kuidas sinuga lood on, noor sõber?” ütleb ta. Teisel pool müüri kireb kukk. Vana mees võtab minu käe ja ma tõmban selle ära.
Unenägu:
Olen eksinud lumetormis. Tuul ulub, iilid paiskavad lumepilvi mulle näkku. Komberdan läbi triivivate valgete kihtide. Kutsun abi, kuid tuul summutab mu karjed. Kukun ja laman hingeldades lumel, kadunud valgesse, tuul kaeblemas kõrvus. Vaatan, kuidas lumi matab minu värsked jäljed. Nüüd olen ma vaim, mõtlen, jalajälgedeta vaim. Hüüan uuesti appi, lootus kustumas nagu mu jäljedki. Kuid seekord kostab summutatud vastus. Ma varjan silmi ja suudan end istuli ajada. Õõtsuvate lumekardinate vahelt püüan hetkelise liikumise, värvide närvitseva rutu. Tuttav kuju materialiseerub. Üks käsi sirutub minu poole. Näen sügavaid paralleelseid haavu üle terve peopesa, veri tilgub, värvides lund. Võtan käest, ja järsku on lumi läinud. Me seisame õunrohelisel murul ja meie kohal triivivad pehmed pilvesagarad. Vaatan üles ja näen selget taevast, täis lohesid – rohelisi, kollaseid, punaseid, oranže. Need võbelevad pärastlõunavalguses.
Praht ja prügi katsid kogu tänavat. Katkised jalgrattakummid, lahtitulnud siltidega pudelid, katkirebitud ajakirjad, kollaseks tõmbunud ajalehed – kõik see oli segi telliskivide ja tsemendikamakate hunnikutega. Müüri kõrval seisis roostes malmahi, haigutav auk küljel. Kuid prügi seas oli kaks asja, millelt ma ei suutnud pilku pöörata: üks oli sinine lohe, mis seisis seina vastas, malmahju ligidal; teine oli Hassani pruunid koortriidest püksid, mis olid visatud lagunenud telliste hunnikule.
„Ma ei tea,” ütles Wali. „Mu isa räägib, et see on patt.” Ta kõlas ebakindlalt, erutatult, hirmunult – kõike seda samaaegselt. Hassan lamas, rind maa vastu naelutatud. Kamal ja Wali – kumbki hoidis ühte käsivart, väänasid ja painutasid käsi küünarnukist nii, et Hassani käed olid surutud seljale. Nende kohal seisis Assef, tema lumesaabaste kand oli surutud Hassani kuklale.
„Su isa ei saa seda teada,” sõnas Assef. „Ja lugupidamatule eeslile õppetunni andmine pole mingi patt.”
„Ma ei tea,” pomises Wali.
„Ise tead,” sõnas Assef. Ta pöördus Kamali poole. „Ja sina?”
„Ma… oh…”
„See on vaid hazara,” ütles Assef. Kuid Kamal hoidis pilku endiselt mujal.
„Hästi,” nähvas Assef. „Kõik, mis ma teilt nannipunnidelt tahan, on see, et hoiaksite teda maas. Kas te sellega saate hakkama?”
Wali ja Kamal noogutasid. Nad paistsid kergendust tundvat.
Assef põlvitas Hassani kõrvale, pani käed ta puusade alla ja tõstis paljad tuharad üles. Ta hoidis ühte kätt Hassani seljal ja avas vaba käega oma püksirihma pandla. Ta tõmbas lahti teksaste luku. Laskis aluspüksid alla. Ta seadis end Hassani taha. Hassan ei pannud vastu. Ta isegi ei niutsatanud. Ta pööras veidi pead ja ma sain heita põgusa pilgu ta näole. Nägin sellel saatusega leppimist. See oli ilme, mida ma olin varem ka näinud. See oli lamba ilme.
Homme on moslemite kalendri viimase kuudhul-hijjah’i kümnes päev, ja esimene kolmest eid al-adha ehk nagu afgaanid ise seda nimetavad – eid-e-qorban’i päevast – päevast, mida tuli pühitseda, sest prohvet Ibrahim oli sel päeval peaaegu ohverdanud oma poja Jumala eest. Baba on sel aastal jälle lamba toonud – lumivalge krussis mustade kõrvadega looma.
Me kõik seisame tagaaias: Hassan, Ali, Baba ja mina. Mulla loeb palve, silitab habet. Baba pomiseb omaette:Tehke juba ära. Ta kõlab tüdinult lõputust palvetamisest, rituaalist, mille tulemusena liha on halal. Baba pilkab lugu, mis on selle eid’i aluseks, nii nagu ta pilkab kõike religioosset. Kuid ta austab eid-e-qorban’i traditsiooni. Kombeks on jagada liha kolme ossa, üks osa perekonnale, teine osa sõpradele ja kolmas osa vaestele. Igal aastal annab Baba kõik selle vaestele. „Rikkad on juba niigi rasvased,” räägib ta.
Mulla lõpetab palvetamise. „Aamen.” Ta tõstab pika teraga kööginoa. Tava järgi ei tohi lammas nuga näha. Ali annab loomale tüki suhkrut – veel üks tava, et surma magusamaks teha. Lammas põtkib, kuid mitte eriti palju. Mulla haarab tal lõuast ja paneb noatera ta kaelale. Just sekund enne, kui ta kõri kogenud liigutusega läbi lõikab, näen looma silmi. See on pilk, mis jääb nädalateks mind unenägudes kummitama. Ma ei tea, miks ma jälgin seda iga-aastast rituaali meie tagaaias; mu halvad unenäod püsivad veel kaua pärast seda, kui verejäljed on rohult kadunud. Kuid ma vaatan alati. Vaatan selle saatusega leppimise ilme pärast lamba silmades. Absurd, aga ma kujutlen, et loom saab aru. Ma kujutlen, et loom näeb, et sel ligioleval hukkumisel on kõrgem eesmärk. See on see pilk…
Lakkasin vaatamast, pöördusin kõrvale. Midagi sooja jooksis mu rannet mööda alla. Pilgutasin silmi, sest nägin, et närisin ikka veel rusikat, küllalt kõvasti, nii et veri nukkidest välja tuli. Sain aru ka millestki muust. Ma nutsin. Isegi nurga taha kuulsin Assefi kiiret rütmilist ruigamist.
Mul oli võimalus veel üks kord, viimane kord teha otsus. Viimane võimalus otsustada, mida teha. Ma oleksin võinud minna sinna tänavale ja astuda Hassani eest välja – niisamuti nagu tema oli seisnud minu eest kõik need korrad minevikus – ja vastu võtta kõik, mis minuga juhtuks. Või ma võisin ära joosta.
Lõpuks ma jooksin.
Jooksin seepärast, et olin argpüks. Kartsin Assefit ja seda, mida ta minule teeks. Kartsin haiget saada. Just seda kinnitasin endale sel ajal, kui pöörasin selja Hassanile, sellele tänavale. Just seda sundisin ma ennast uskuma. Tegelikult pugesin ma argpüksluse taha, sest alternatiiv, minu jooksmise tõeline põhjus, oli see, et Assefil oli õigus: mitte midagi ei saa siin maailmas muidu. Vahest oli Hassan see hind, mis mul tuli maksta, lammas, kes mul tuli hukata, et võita Baba. Oli see õiglane hind? Vastus ujus mu teadvusse enne, kui suutsin seda takistada: ta on ju ainult hazara, eks ole?
Jooksin mööda tuldud teed tagasi. Jooksin tagasi mahajäetud basaarile. Lipsasin ühte putkasse ja toetusin lukustatud pöördukse vastu. Seisin seal hingeldades, higistades, soovides, et kõik oleks läinud hoopis teisiti.
Umbes viisteist minutit hiljem kuulsin hääli ja jooksusamme. Küürutasin putka tagaossa ja nägin, kuidas Assef ja teised kaks mööda jooksid, naerdes, kiirustades edasi piki tühja tänavat. Sundisin end ootama, kümmekond minutit paigal püsima. Siis kõndisin tagasi mööda rööpmelist teed, mis jooksis piki lumega täidetud jäärakut. Pilutasin hämarduvas valguses
