auhinnalohe. Ta seadis end kohta, kus arvas saavat parima stardi. Pingul lihased olid valmis tööle asuma. Kaelad kõverdusid. Silmad olid pilukil. Tekkis kaklusi. Ja kui viimane lohe oli maha langenud, läks päris põrgu lahti.
Aastate jooksul olin näinud paljusid poisse lohejooksu tegemas. Kuid Hassan oli kindlasti parim lohejooksja, keda olen kunagi näinud. See oli peaaegu üleloomulik, kuidas ta alati jõudis lohe maandumiskohale enne, kui lohe tegelikult maandus, nagu oleks tal olnud mingi sisemine kompass.
Mäletan ühte lauspilves talvepäeva. Tegime Hassaniga lohejooksu. Ma tormasin tema järel läbi naaberkvartalite, hüppasin üle rentslite, kihutasin mööda kitsaid tänavaid. Olin aasta vanem kui Hassan, aga Hassan jooksis kiiremini ja mina hakkasin maha jääma.
„Hassan! Oota!” karjusin, ise lõõtsutav ja raevunud.
Ta keeras korraks ümber, viipas käega. „Seda teed!” hõikas ta enne järjekordse nurga taha kadumist. Vaatasin üles ja nägin, et suund, kuhu jooksime, oli vastupidine sellega, kuhu üks lohedest triivis.
„Me kaotame selle! Me läheme vale teed!” karjusin.
„Usalda mind!” kuulsin teda eespool hüüdvat. Jõudsin nurgani ja nägin Hassanit edasi lidumas, pea maas, heitmata pilkugi taevasse, särk seljal higist märg. Komistasin kivi otsa ja kukkusin – ma polnud Hassanist ainult aeglasem, vaid ka kohmakam; kadestasin alati tema loomupärast osavust. Kui ma jälle püsti sain, nägin hetkeks Hassanit, kes kadus ümber järgmise tänavanurga. Komberdasin talle järele, kriimustatud põlved tegid haiget.
Nägin, et ta oli jõudnud rööpajälgedega mudasele teele Istiqlali keskkooli lähedal. Ühel pool oli põld, kus suvel kasvas salat, ja teisel pool terve rida hapukirsipuid. Leidsin Hassani istumas ristijalu ühe puu jalamil ja söömas peost kuivatatud mooruspuumarju.
„Mida me siin teeme?” ähkisin, tundes ärritusest iiveldust.
Ta naeratas: „Istu minu juurde, Amir-agaa.”
Vajusin ta kõrvale, heitsin pikali õhukesele lumelaigule ja lõõtsutasin. „Sa raiskad meie aega. Lohe lendas teises suunas, kas sa siis ei näinud?”
Hassan viskas järgmise mooruspuumarja suhu. „Ta tuleb,” sõnas ta. Mina suutsin vaevu hingata, tema häälest ei kostnud aga mingit väsimust.
„Kuidas sa seda tead?” küsisin.
„Ma tean.”
„Kuidas sa saad teada?”
Ta pöördus minu poole. Üksikud higipisarad veeresid üle ta palja kolba. „Kas ma saaksin sulle kunagi valetada, Amir-agaa?”
Äkki ma otsustasin teda veidi õrritada. „Ma ei tea. Kas sa siis ei saaks?”
„Pigem söön muda,” sõnas ta pahasel ilmel.
„Tõsiselt? Ja sa teeksid seda?”
Ta heitis mulle arusaamatu pilgu. „Teeksin mida?”
„Sööksid muda, kui ma sind käsiksin,” sõnasin. Ma teadsin, et olin julm, nagu siis, kui õrritasin teda sellepärast, et ta mõnda sõna ei teadnud. Kuid selles oli midagi lummavat – omamoodi haiglast, selles Hassani narritamises. Umbes midagi niisugust nagu putukate piinamises. Välja arvatud see, et nüüd oli tema sipelgas ja mina hoidsin luupi.
Ta uuris pikka aega mu nägu. Seal me istusime, kaks poissi hapukirsipuu all, kes äkitselt vaatasid, tõeliselt vaatasid teineteist. Ja siis juhtus see jälle: Hassani nägu muutus. Vahest ei ole õige öelda – muutus, mitte päriselt, kuid äkki oli mul tunne, et ma nägin kahte nägu korraga, ühte, mida ma tundsin ja mis oli minu esimene mälestus, ja teist, mis varitses otse pealispinna all. Olin näinud seda ka varem juhtuvat – ja see vapustas mind alati natuke. See lihtsalt ilmus, too teine nägu, sekundi murdosaks, kuid küllalt pikaks ajaks, et jätta mulle häiriva tunde, nagu oleksin seda kuskil ennegi näinud. Siis pilgutas Hassan silmi ja oli jälle tema ise. Seesama Hassan.
„Kui sa käsiksid, sööksin,” sõnas ta lõpuks, vaadates mulle otse silma. Lasin pilgu maha. Tänase päevani on mul raske vaadata otse silma niisugusele inimesele nagu Hassan, inimesele, kes mõtleb täpselt seda, mida ütleb.
„Aga ma mõtlen,” lisas ta, „kas sa tõesti kunagi käsiksid mul niisugust asja teha, Amir-agaa?” Ning nüüd oli ta lihtsalt heitnud minule omaenda väikese testi. Kui mina kavatsesin temaga mängida ja panna proovile tema lojaalsuse, siis mängib ka tema minuga, testides minu ausameelsust.
Soovisin, et ma poleks kogu seda vestlust üldse alustanudki. Sundisin end naeratama. „Ära ole rumal, Hassan. Sa tead, et ma ei teeks seda.”
Hassan vastas minu naeratusele. Välja arvatud see, et tema naeratus ei paistnud sunnituna. „Ma tean,” ütles ta. Ja just nii on asi inimestega, kes mõtlevad täpselt seda, mida ütlevad. Nad arvavad, et kõik teised talitavad samamoodi.
„Siit ta tulebki,” sõnas Hassan taeva poole osutades. Ta tõusis ja astus mõne sammu vasakule. Vaatasin üles ja nägin lohet püstloodis meie poole langemas. Kuulsin jalgade müdinat, hüüdeid, lohejooksjate lähenevat summa. Kuid nad raiskasid ainult aega. Sest Hassan seisis, käsivarred laialt avatud, naeratades, lohet oodates. Ja et Jumala välk – see tähendab, kui Jumal on olemas – lööks mind pimedusega, kui too lohe ei kukkunud täpselt tema väljasirutatud käte vahele.
1975. aasta talvel nägin Hassanit viimast korda lohejooksu tegemas.
Tavaliselt korraldas iga piirkond oma võitluse. Kuid sel aastal kavatseti turniir korraldada minu piirkonnas, Wazīr Akbar Khānis, ja mõned teised piirkonnad – Karteh-Char, Karteh-Parwan, Mekro-Rajan ja Koteh-Sangi – olid kutsutud. Peaaegu kuskil polnud võimalik käia, ilma et oleks kuulnud jutte eesootavast turniirist. Liikus ringi kumu, et tegu on kõige suurema turniiriga viimase kahekümne viie aasta jooksul.
Ühel õhtul sel talvel, kui suure võistluseni oli jäänud vaid neli päeva, istusime Babaga tema töötoas liiga täis topitud nahktoolides kaminatule paistel. Jõime teed, vestlesime. Ali oli õhtusöögi varem serveerinud – kartulid ja karriga maitsestatud lillkapsas riisiga – ning oli koos Hassaniga puhkama läinud. Baba toppis piipu ja ma palusin tal rääkida lugu talvest, mil hundikari oli mägedelt alla Heratti laskunud ja sundinud terve nädala kõiki siseruumides püsima. Ta süütas tiku ja sõnas nagu möödaminnes: „Mõtlen, et äkki sina võidad sel aastal turniiri. Mida sa arvad?”
Mina ei osanud midagi arvata. Ega midagi öelda. Või oli ta mulle just äsja võtme pihku libistanud? Olin hea lohevõitleja. Tegelikult isegi väga hea. Olin isegi talveturniiri võitmisele üsna lähedal olnud – kord olin jõudnud kolme viimase loheni. Kuid lähedal olemine polnud sama mis võitmine, eks ju? Baba polnud võidule lähedal olnud – ta oli võitnud, sest võitjad võitsid ja kõik teised läksid lihtsalt koju. Baba oli harjunud võitma, võitma kõiges, mida ta iganes tahtis. Kas tal polnud õigust oodata sama ka oma pojalt? Lihtsalt kujutledagi. Kui ma tõesti võidaksin…
Baba suitsetas piipu ja rääkis. Teesklesin, et kuulan teda. Kuid ma ei suutnud kuulata, tegelikult mitte, sest Baba juhuslik väike märkus oli istutanud seemnena minu pähe viljaka mõtte: otsusekindluse võita talveturniir. Ma kavatsesin võita. Polnud ühtki muud eluvõimelist valikut. Ma kavatsesin võita ja kavatsesin joosta viimase lohe järele. Siis toon selle koju ja näitan Babale. Näitan talle ükskord ja lõplikult, et ta poeg on midagi väärt. Siis vahest saab lõpu mu elu selles majas kummituse rollis. Lubasin endal unistada: kujutlesin, kuidas õhtusöögi ajal vesteldakse ja naerdakse, mitte aga nii,
