Pärsia kangelastest. Talle meeldisid kõik selle peatükid, vanad šahhid Feridun, Zal ja Rudabeh. Kuid tema armsaim lugu, ja minu armsaim lugu samuti, oli „Rostam ja Sohrab”, muinasjutt sõdalasest Rostamist ja tema välejalgsest hobusest Rakhšist. Rostam haavab lahingus surmavalt sangarlikku nemesist Sohrabi ainult avastamaks, et Sohrab on tema kaua aega tagasi kadunud poeg. Leinast murtud Rostam kuuleb poja surmaeelseid sõnu:
Kui sa oled tõesti mu isa, siis oled sa mõõga kastnud oma poja eluverre. Ja oled teinud seda omaenese kangekaelsusest. Sest ma püüdsin sind pöörata armastuse teele ja ma anusin sind sinu enese nimel, sest lootsin sinus näha neid märke, mida hindas mu ema. Kuid ma pöördusin asjatult sinu südame poole, ja nüüd on kohtumisaeg otsas…
„Loe seda veel kord, Amir-agaa,” palus Hassan. Mõnikord olid Hassani silmis pisarad, kui ma talle seda kohta ette lugesin, ja ma mõtlesin siis alati, kelle pärast ta nutab, kas murest murtud Rostami pärast, kes oma rõivad lõhki rebib ja tuhka pähe raputab, või sureva Sohrabi pärast, kes oli vaid oma isa armastust janunenud. Ise ma ei osanud Rostami saatuses traagikat näha. Lõpuks, kas siis kõik isad ei varjanud salajases südamesopis soovi oma poegi tappa?
Ühel 1973. aasta juulipäeval mängisin Hassanile veel ühe väikese vembu. Lugesin talle ette ja kaldusin kirjutatud tekstist ootamatult kõrvale. Teesklesin, et loen raamatust, keerasin korrapäraselt lehti, kuid olin juba kirjapandud tekstist lõplikult loobunud, loo üle võtnud ning sepitsenud selle asemel enda oma. Hassan seda muidugi ei teadnud. Tema jaoks olid sõnad sel leheküljel šifreeritud segapudru, arusaamatud ja salapärased. Sõnad olid salauksed ja kõik võtmed olid minu käes. Pärastpoole, kui küsisin, kas lugu talle meeldis, kippus mulle naer peale, kui Hassan hakkas plaksutama.
„Mida sa teed?” küsisin.
„See oli parim lugu, mida sa mulle tükil ajal oled lugenud,” ütles ta ikka veel plaksutades.
Ma naersin: „Tõesti?”
„Tõesti.”
„See on lummav,” pomisesin. Ma ka mõtlesin seda. See oli… täiesti ootamatu. „Oled sa kindel, Hassan?”
Ta plaksutas ikka veel. „See oli vahva, Amir-agaa. Kas loed mulle homme seda edasi?”
„Lummav,” kordasin veidi hingetult nagu inimene, kes on avastanud maa sisse kaevatud aarde omaenda tagaaias. Mäest alla kõndides sähvisid mõtted mu peas nagu tulevärk. Parim lugu, mida sa tükil ajal oled lugenud, oli Hassan öelnud. Olin talle lugenud palju lugusid. Hassan küsis minult midagi.
„Mida?” küsisin.
„Mida tähendab „lummav”?”
Hakkasin naerma. Võtsin talt ümbert kinni ja andsin põsele musi.
„Miks sa seda tegid?” küsis ta võpatades ja punastades.
Toksasin teda sõbralikult. Naeratasin. „Sa oled prints, Hassan. Sa oled prints ja ma armastan sind.”
Selsamal õhtul kirjutasin oma esimese lühijutu. Selleks kulus mul kolmkümmend minutit. Too sünge lugu rääkis mehest, kes leidis võlutassi ja sai teada, et kui ta nutab sellesse tassi, muutuvad ta pisarad pärliteks. Ta oli küll vaene, ent alati õnnelik mees, kel pisarad olid vaid harva silma tulnud. Nõnda otsis ta siis viise, kuidas kurvaks saada, et pisarad saaksid temast rikka mehe teha. Mida rohkem pärleid tal kogunes, seda ahnemaks ta läks. Jutt lõppes sellega, et mees istus abitult pärlimäe otsas, nuttes oma tassi, armastatud naise surnukeha käte vahel.
Sel õhtul ronisin trepist üles Baba suitsetamistuppa, käes kaks lehte paberit, millele olin oma jutu kirja pannud. Kui ma sisse astusin, suitsetasid Baba ja Rahim-khaan parajasti piipu ja mekkisid veini.
„Mis on, Amir?” küsis Baba, lebades sohval, käed kukla taga. Sinine suits keerles ta näo ümber. Ta ainitise pilgu all muutus mu kurk kuivaks. Köhatasin ja rääkisin, et olin kirjutanud ühe jutu.
Ta oli küll vaene,
Baba noogutas ja naeratas nõrgalt, mis ei tähendanud midagi muud kui vaid teeseldud huvi. „Oh, see on ju väga tore, eks ole?” sõnas ta. Ja ei midagi rohkemat. Ta lihtsalt vaatas mind läbi suitsupilve.
Seisin seal niimoodi arvatavasti vähem kui minuti, ent sellel päeval oli see pikim minut minu elus. Sekundid läksid üksteise järel ja igaüht lahutas eelmisest terve igavik. Õhk muutus raskeks, niiskeks, peaaegu tahkeks. Mul oli raske hingata. Baba põrnitses endistviisi ega palunud lugu ette lugeda.
Nagu alati, tuli appi Rahim-khaan. Ta sirutas käe välja ja kinkis mulle naeratuse, milles ei olnud midagi teeseldut. „Kas sa annaksid selle minu kätte, Amir-jan? Ma tahaksin seda väga lugeda.” Baba ei kasutanud minu poole pöördudes peaaegu kunagi hellitussõna jan.
Baba kehitas õlgu ja tõusis püsti. Ta paistis tundvat kergendust, nagu oleks Rahim-khaan ka teda päästnud. „Jah, anna see kaka Rahimile. Ma lähen üles end valmis seadma.” Ja nende sõnadega läks ta toast välja. Enamasti ma jumaldasin Babat nii väga, et see piirnes peaaegu religioossusega. Kuid tol hetkel oleksin tahtnud oma veenid läbi lõigata ja lasta tema neetud verel oma kehast välja voolata.
Tunni aja pärast, kui taevas tumedamaks tõmbus, sõitsid need kaks mu isa autos pidutsema. Välja minnes kükitas Rahim-khaan minu ette ja ulatas mulle mu loo ning veel ühe kokkuvolditud paberilehe. Ta naeratas ja tegi mulle silma. „Sinule. Loe seda hiljem.” Siis jäi ta korraks vait ja lisas üheainsa sõna, mis julgustas mind jätkama kirjutamist rohkem kui ükskõik missugune kompliment, mida toimetajad mulle kunagi on teinud. See sõna oli „braavo”.
Kui nad läinud olid, istusin voodile ja soovisin, et Rahim-khaan oleks olnud minu isa. Siis mõtlesin Babast, tema laiast rinnast ja sellest, kui hea see oli, kui ta mind selle vastu surus, kuidas ta hommikuti kuiva veini järele lõhnas ja kuidas ta habe mu nägu kõditas. Äkki tundsin nii suurt süütunnet, et panin end vannituppa riivi taha ja oksendasin kraanikaussi.
Hiljem õhtul lugesin voodis kerra tõmbunult Rahim-khaani sõnumit üha uuesti ja uuesti. Seal oli kirjas:
Amir-jan,
Mulle meeldis su jutt väga. Mašallah, Jumal on kinkinud sulle erilise ande. Sinu kohuseks on seda annet nüüd lihvida, sest inimene, kes raiskab ära Jumala antud anded, on eesel. Sa oled selle jutu kirjutanud grammatiliselt õigesti ja huvitavas stiilis. Kuid kõige muljetavaldavam sinu jutus on see, et selles on irooniat. Sa ei pruugi isegi teada selle sõna tähendust. Kuid ühel päeval saad seda teada. See on midagi, milleni mõned kirjanikud püüavad eluaeg jõuda, kuid ei jõua kunagi. Sina oled selleni jõudnud juba oma esimese looga.
Minu maja uks on sinu ees alati avatud ja jääbki avatuks, Amir-jan. Ma kuulan iga lugu, mis sul on pajatada. Braavo.
Rahim-khaani kirjast erutatult haarasin loo ja tormasin trepist alla fuajeesse, kus Ali ja Hassan madratsitel magasid. See oli nii vaid neil kordadel, kui Baba oli ära ja Ali pidi minul silma peal hoidma. Raputasin Hassani ärkvele ja küsisin, kas ta tahab juttu kuulata.
Ta hõõrus uneseguseid silmi ja ringutas. „Praegu? Mis kell on?”
„Jäta see kell. See on eriline lugu. Ma kirjutasin selle ise,” sosistasin, kartes Alid üles äratada. Hassani nägu selgines.
„Siis ma pean seda kuulma,” sõnas ta tekki kõrvale lükates.
Lugesin selle talle ette elutoas marmorkamina ees. Seekord
