hääle taga.
Assefi suu moondus. Wali ja Kamal jälgisid seda muutust nagu omamoodi lummuses. Keegi oli nende jumalale väljakutse esitanud. Alandanud teda. Ja mis kõige hullem – see keegi oli kondine hazara. Assef viis pilgu kivilt Hassanile. Ta uuris pingsalt Hassani nägu. See, mida ta seal nägi, pidi olema teda veennud Hassani kavatsuste tõsiduses, sest ta laskis rusika alla.
„Sa peaksid minust midagi teadma, hazara,” sõnas Assef tõsiselt. „Ma olen väga kannatlik inimene. See asi ei lõpe tänasega, usu mind.” Ta pöördus minu poole. „Ka sinu jaoks pole see lõpp, Amir. Ühel päeval kohtume veel silm silma vastu.” Assef taganes sammukese. Ta jüngrid järgnesid talle.
„Sinu hazara tegi täna suure vea, Amir,” ütles Assef. Siis pöörasid nad ümber ja kõndisid minema. Ma jälgisin, kuidas nad künkast alla läksid ja müüri taha kadusid.
Hassan üritas kada värisevate kätega vöö vahele suruda. Ta suu kõverdus millekski, mis pidanuks olema julgustav naeratus. Tal oli vaja viit katset, enne kui ta sai püksinööri kinni seotud. Kodu poole minnes ei kippunud kumbki meist rääkima, värisesime, kindlad, et järgmise nurga taga varitsevad meid Assef ja ta sõbrad. Seda nad aga ei teinud ja see oleks pidanud meile veidike lohutust pakkuma. Kuid ei pakkunud. Kaugeltki mitte.
Järgmise paari aasta jooksul olid sõnad majanduse areng ja reform sageli Kabuli elanike huultel. Konstitutsiooniline monarhia oli hävitatud, asendatud vabariigiga, mida juhtis vabariigi president. Lühikeseks ajaks pühkis üle maa noorenemise ja eesmärgi tunne. Inimesed rääkisid naiste õigustest ja moodsast tehnoloogiast.
Ja suuremas osas – ehkki uus juht elas arg’is, Kabuli kuningapalees – läks elu samamoodi edasi nagu enne. Inimesed käisid laupäevast neljapäevani tööl ja kogunesid reedeti parkidesse, Ghargha järve kallastele, Paghmāni aedadesse piknikut pidama. Reisijaid täis mitmevärvilised bussid ja veoautod veeresid läbi Kabuli kitsaste tänavate, neid suunasid pidevad hüüded autojuhtide assistentidelt, kes seisid harkisjalu sõidukite tagumistel kaitseraudadel ja karjusid rämedas Kabuli aktsendis suunajuhiseid. Eid’iks, kolmepäevasteks pidustusteks pärast püha kuud ramadaani, pandi Kabulis selga kõige paremad ja uuemad rõivad ning mindi oma peredele külla. Inimesed embasid ja suudlesid ja tervitasid üksteist sõnadega: „Eid mubarak”. Õnnerikast eid’i. Lapsed avasid kingitusi ja mängisid värvitud kõvakskeedetud munadega.
Sellel varahommikul 1974. aasta talvel mängisime Hassaniga õues ja ehitasime lumekindlust, kui ilmus Ali ja kutsus Hassani sisse. „Hassan, agaa sahib tahab sinuga rääkida!” Ta seisis eesukse kõrval, riietatud valgesse, käed torgatud kaenlaaukudesse, hingeõhk aurupahvakutena suust väljumas.
Hassan ja mina naeratasime teineteisele. Olime tema kutset kogu päeva oodanud, sest see oli Hassani sünnipäev. „Mis see on, isa, kas sa tead? Kas sa ütled meile ka?” päris Hassan. Ta silmad särasid.
Ali kehitas õlgu. „Agaa sahib pole mulle seda öelnud.”
„Jäta, Ali, ütle meile,” käisin talle peale. „On see joonistamisraamat? Vahest uus püstol?”
Nagu Hassan, nii oli ka Ali võimetu valetama. Igal aastal teeskles ta, et ei tea, mida Baba oli Hassanile või minule sünnipäevaks ostnud. Ja igal aastal reetsid teda ta silmad ja me meelitasime uudised temast välja. Kuid paistis, et seekord rääkis ta õigust.
Baba ei unustanud kunagi Hassani sünnipäeva. Algul tavatses ta Hassanilt küsida, mida too sooviks, kuid siis loobus, sest Hassan oli alati liiga tagasihoidlik, et tegelikult midagi soovida. Nii et igal talvel valis Baba ise midagi välja. Ühel aastal ostis ta Hassanile Jaapani mänguveoauto, järgmisel aastal elektriveduri ja rööpad.
Eelmisel aastal oli Baba üllatanud Hassanit nahkse kauboikaabuga, just niisugusega, nagu oli Clint Eastwood kandnud filmis
„The Good, the Bad, and the Ugly” –, mis oli kõrvale tõrjunud meie endise lemmikvesterni „The Magnificent Seven”. Kogu selle talve kandsime kaabut Hassaniga kordamööda, ja lumehunnikute otsa ronides ning teineteist surnuks tulistades üürgasime täiest kõrist filmi kuulsat meloodiat.
Me võtsime eesukse juures lund täis saapad jalast ja kindad käest. Kui me fuajeesse astusime, leidsime Baba istumas malmahju ees, kus leegitsesid puud, koos lühikest kasvu kiilaneva indialasega, kes kandis pruuni ülikonda ja punast lipsu.
„Hassan,” sõnas Baba häbelikult naeratades, „saa tuttavaks oma sünnipäevakingiga.”
Vahetasime Hassaniga arusaamatuses pilke. Kuskil polnud näha kingipakki. Ei kotti. Ei mänguasju. Ainult Ali, kes seisis me selja taga, ja Baba tolle kleenukese indialasega, kes paistis natuke matemaatikaõpetaja moodi olevat.
Pruunis ülikonnas indialane naeratas ja ulatas Hassanile käe. „Mina olen doktor Kumar,” sõnas ta. „Tore sinuga tuttavaks saada.” Ta rääkis farsi keelt tugevalt põriseva hindi aktsendiga.
„Salam aleik um,” sõnas Hassan ebakindlalt. Ta langetas viisakalt pea, kuid pilk otsis selja taga seisvat isa. Ali astus lähemale ja pani käe Hassani õlale.
Baba pilk kohtas Hassani ettevaatlikku – ja hämmingus – pilku. „Olen doktor Kumari Delhist siia kutsunud. Doktor Kumar on plastikakirurg.”
„Kas sa tead, mis see on?” küsis indialane, dr Kumar.
Hassan raputas pead. Ta vaatas abiotsivalt minu poole, aga ma kehitasin õlgu. Teadsin vaid, et kirurgi juurde mindi siis, kui oli pimesoolepõletik. Teadsin seda, sest üks mu klassikaaslane oli eelmisel aastal surnud ja õpetaja oli meile rääkinud, et vanemad olid liiga kaua viivitanud tema kirurgi juurde viimisega. Me mõlemad vaatasime Ali poole, aga tema puhul ei saanud ju kunagi aru. Ta nägu oli ilmetu nagu alati, ehkki tema pilku oli ilmunud mingi mõistmine.
„Oh,” ütles dr Kumar, „minu tööks on korda teha seda, mis on inimese kehal halvasti. Mõnikord nende nägusid.”
„Oh,” sõnas Hassan. Ta vaatas dr Kumarilt Baba otsa ja siis Ali poole. Ta käsi puudutas ülahuult. „Oh,” kordas ta.
„See on ebatavaline kink, ma tean,” ütles Baba. „Ja vahest mitte see, mida sa olid lootnud, kuid see kink jääb igaveseks sinuga.”
„Oh,” ütles Hassan. Ta tõmbas keelega üle huulte. Selitas kurku. „Agaa sahib, kas see… kas see…”
„Ei tee midagi,” sekkus dr Kumar lahkelt naeratades. „See ei tee sulle mitte üks raas haiget. Tegelikult annan sulle rohtu ja pärast ei mäleta sa sellest kõigest enam mitte midagi.”
„Oh,” ütles Hassan ja naeratas kergendust tundes. Igatahes natuke kergendust tundes. „Ma ei kartnud, agaa sahib, ma ainult…” Hassanit sai ju alt tõmmata, aga mind mitte. Mina teadsin, et kui arstid ütlevad, et see ei tee haiget, siis võisid kindel olla, et asi on tõsine. Hirmuga meenutasin oma ümberlõikamist eelmisel aastal. Arst oli minuga samamoodi rääkinud, veennud mind, et see pole üldsegi valus. Aga kui tuimastuse mõju oli öösel hiljem lahtunud, oli mul tunne, nagu oleks keegi surunud punaselt hõõguva söe mu nimmesse. Et Baba ootas mu kümnenda eluaastani, enne kui laskis mind ümber lõigata, on üks neid asju, mida ma talle kunagi andeks ei anna.
Soovisin, et ka minul oleks mingisugune viga, mis tekitaks Babas kaastunnet. See polnud aus. Hassan polnud teinud midagi, et olla väärt Baba kaastunnet, ta oli lihtsalt sündinud selle tobeda jänesemokaga.
Operatsioon läks hästi. Olime kõik veidi vapustatud, kui sidemed esmakordselt ära võeti, aga hoidsime naeratust endist
