seljas villased sviitrid, ja joomas teed. Baba lehvitas ja ma ei osanud öelda, kas ta lehvitas mulle või Hassanile.
„Me peaksime pihta hakkama,” ütles Hassan. Ta kandis musti kummisaapaid, ererohelist chapan’it paksu sviitri peal ja jämedast koortriidest pleekinud pükse. Päike langes talle otse näkku ja selle paistel nägin, kui hästi oli paranenud roosa arm ta huulel.
Äkitselt tahtsin loobuda. Pakkida kõik taas kokku ja minna tagasi koju. Mida ma olin küll mõelnud? Miks olin ma nõus kõike seda läbi tegema, kui ometi teadsin juba tulemust? Baba oli katusel ja jälgis mind. Tundsin ta ainitist pilku nagu särava päikese soojust. Sellest tuleb suurejooneline läbipõrumine, isegi minu jaoks.
„Ma ei ole kindel, et tahan täna lohet lennutada,” ütlesin.
„Täna on imeilus päev,” sõnas Hassan.
Tammusin jalalt jalale. Püüdsin mitte katuse poole vaadata. „Ma ei tea. Vahest peaksime koju minema.”
Siis astus Hassan sammukese minu poole ja sõnas madalal häälel midagi, mis mind veidi hirmutas: „Pea meeles, Amir-agaa. Koletist pole olemas, on lihtsalt üks kaunis päev.” Kuidas sain ma olla tema jaoks niisugune avatud raamat, kui vähemalt pooltel juhtudel polnud minul aimugi, mis tema peas võis keerelda? Mina olin see, kes käis koolis, see, kes oskas lugeda, kirjutada. Mina olin tark. Hassan ei osanud lugeda isegi esimese klassi õpikut, kuid mind luges piisavalt. See tegi veidi ebakindlaks, kuid oli samal ajal kuidagi lohutav, et keegi teadis alati, mida sul vaja on.
„Ei mingit koletist,” sõnasin, tundes end iseenese imestuseks veidi paremini.
Ta naeratas: „Ei mingit koletist.”
„Oled sa kindel?”
Ta pani silmad kinni. Noogutas.
Vaatasin mööda tänavat liduvaid ja lumepalle loopivaid poisse. „Ilm on ju imeline, eks ole?”
„Hakkame pihta,” ütles ta.
Mulle turgatas siis pähe, et vahest on Hassan oma unenäo välja mõelnud. Oli see võimalik? Otsustasin, et mitte. Hassan polnud nii nutikas. Mina polnud nii nutikas. Aga väljamõeldis või mitte – see rumal unenägu oli mind veidi rahutuks teinud. Vahest ma siiski peaksin särgi ära võtma, järve ujuma minema. Miks ka mitte?
„Hakkame siis,” sõnasin.
Hassani nägu selgines. „Tore,” sõnas ta. Ta tõstis meie punase kollaste servadega lohe üles; seal, kus keskmine pulk ja ristpulk kohtusid, oli Saifo segiajamatu signatuur. Hassan kastis sõrme suus märjaks ja tõstis üles, kontrollis tuult, seejärel jooksis tuule suunas – neil harvadel juhtudel, kui lennutasime lohesid suvel, lõi ta tolmu üles, et näha, kuhupoole tuul seda puhub. Pool veeres mu käte vahel, kuni Hassan umbes viisteist meetrit eemal seisma jäi. Ta hoidis lohet kõrgel pea kohal, nagu olümpiavõitja näitab oma kuldset medalit. Jõnksasin nööri kaks korda, meie tavaline signaal, ja Hassan viskas lohe õhku.
Lõksus Baba ja kooli mullade vahel, polnud ma veel otsusele jõudnud Jumala osas. Aga kui Koraani ajat, mida olin õppinud oma dinijat’i tunnis, mu huultele tõusis, pomisesin seda. Tõmbasin sügavasti hinge, hingasin välja ja tõmbasin nöörist. Minutiga oli minu lohe raketina taevasse lennanud. See tegi niisugust häält nagu tiibadega plagistav lind. Hassan plaksutas käsi, vilistas ja jooksis tagasi minu juurde. Ulatasin talle pooli, hoides ise kinni nöörist, ja ta pööras seda kiiresti, et lõtva nööri tagasi kerida.
Vähemasti paar tosinat lohet hõljus juba taevas, nagu paberist haid saagijahil uitamas. Ühe tunni sees see arv kahekordistus ja kollased lohed libisesid ning keerlesid kõrgel pea kohal. Külma tuule puhang liigutas mu juukseid. Tuul oli lohelennutamiseks parim, puhudes just paraja tugevusega, et lohe õhku tõsta, sellega viipamist kergemaks teha. Hassan seisis minu kõrval ja hoidis pooli, käed nöörist juba veritsemas.
Peagi algas allalöömine ja esimene lüüasaanud lohedest hakkas kontrollimatult pöörlema. Lohed kukkusid taevast nagu säravate, pulseerivate sabadega langevad tähed, külvates ümbruskonna üle lohejooksjate auhindadega. Kuulsin, kuidas jooksjad mööda tänavaid kihutasid. Keegi karjus, et kaks tänavat kaugemal on alanud kaklus.
Heitsin endistviisi vargseid pilke Babale, kes istus Rahimkhaaniga katusel, kujutledes, mida ta võiks mõelda. Kas ta karjus minule? Või rõõmustas mingi osake temast, nähes mind läbi kukkumas? Lohelennutamise puhul oligi see probleem: su meel triivis koos lohega.
Nüüd tulid nad alla, üle kogu ümbruse, need lohed, aga minu oma lendas ikka veel. Minu oma lendas ikka veel. Mu pilk rändas üha uuesti Babale, kes oli mähkunud villasesse sviitrisse. Kas teda üllatas, et olin nii kaua vastu pidanud? Kui sa pilku taevas ei hoia, ei pea sa kuigi kaua vastu. Vaatasin uuesti taevasse. Üks punane lohe lähenes minu omale – märkasin seda just õigel ajal. Rahmeldasin sellega natuke aega ja kui ta kannatamatuks muutus ning püüdis mind allapoole tuua, lõpetasin tema ületrumpamisega.
Mööda tänavaid tuli võidukaid lohejooksjaid, hoides vangistatud lohesid kõrgel. Nad surusid neid vanemate, sõprade kätte. Kuid kõik teadsid, et parim osa on alles tulemas. Suurim auhind kõigist oli ikka veel õhus. Ma rabasin vindiga alla spiraali keerdunud valge sabaga kollase lohe. See maksis mulle veel ühe verise haava nimetissõrmel ja veri tilkus mu pihku. Lasksin Hassanil hoida nööri ja imesin vere ära, kuivatasin sõrme teksaste vastu.
Järgmise tunni jooksul vähenes õhus olevate lohede arv vahest viiekümnelt tosinale. Minu oma oli üks neist. Olin jõudnud viimase tosinani. Ma teadsin, et see turniiri osa võtab veidi aega, sest poisid, kes olid nii kaua vastu pidanud, olid väga head, nad ei lange kergesti nii lihtsasse lõksu nagu Hassani vana lemmiktrikk – tõsta-ja-sukelda.
Kella kolmeks pärastlõunal olid ilmunud pilvetupsud ja päike oli nende taha kadunud. Varjud hakkasid pikemaks venima. Vaatajad katusel mähkisid end sallidesse ja paksudesse mantlitesse. Lohesid oli alles jäänud vaid pool tosinat. Ja mina lendasin ikka veel. Mu jalad valutasid ja kael oli kange. Kuid iga järjekordse lüüasaanud lohega kasvas mu südames lootus, umbes nagu müürile kogunev lumi – üks helves korraga.
Mu pilk läks pidevalt tagasi sinise lohe juurde, mis oli viimase tunni jooksul vallandanud tõelise hävitustöö.
„Kui palju ta on alla toonud?” küsisin.
„Lugesin üksteist,” vastas Hassan.
„Kas sa tead, kelle oma see võiks olla?”
Hassan laksutas korra keelt ja laskis lõua alla. See oli Hassani kaubamärk – est, mis tähendas, et tal polnud aimugi. Sinine lohe rabas suurt punakaspruuni ja pühkis selle kahe suure silmusega alla. Kümme minutit hiljem oli ta veel kaks alla võtnud, saates lohejooksjate hordid nende järele tormama.
Kolmekümne minuti pärast oli õhus veel vaid neli lohet. Ja mina lendasin ikka veel. Paistis, et ma ei saa kuidagi teha vale liigutust, sest iga tuulepuhang oli mulle soodne. Ma polnud kunagi tundnud, et olukord on täielikult kontrolli all, et mul nii veab. Tundsin joobumust. Ma ei julenud vaadata üles katusele. Ei julenud pilku taevalt alla pöörata. Ma pidin keskenduma, olema arukas. Veel viisteist minutit, ja see, mis oli hommikul paistnud naeruväärse unistusena, oli tõelisuseks saamas: olid vaid mina ja too teine poiss. Sinine lohe.
Õhus oli niisama suur pinge nagu klaasnööris, mida sikutasin veriste kätega. Inimesed trampisid jalgu, plaksutasid, vilistasid, kordasid rütmiliselt: „Boboreš! Boboreš!” Võta ta alla! Võta ta alla! Mõtlesin, kas ka Baba hääl kuulus nende hulka. Prahvatas muusika. Katustelt ja lahtistest ustest tuli
