Ma ei saanud aru. Panin oma kõrva ta suu juurde. Ta sosistas uuesti.
„Tašakor.” Tänan.
Siis ta huuled liikusid ja seekord teadsin, mida ta teeb. Ta naeratas. Just niisamuti, nagu ta oli naeratanud oma ema kehast välja tulles.
Aja jooksul paistetus alanes ja haav paranes. Peagi oli see ainult roosa sakiline kriips, mis huulelt ülespoole jooksis. Järgmiseks talveks oli sellest saanud vaid kahvatu arm. Mis oli irooniline. Sest see oli talv, kui Hassan lakkas naeratamast.
KUUS
Igal aastal esimese lume ajal teen just seda: astun varahommikul majast välja, ikka veel pidžaamas, hoides kätega enda ümbert kinni, et soojem oleks. Leian sõidutee, isa auto, müürid, puud, katuseharjad ja mäed kõik kolmekümne sentimeetri paksuse lume alt. Ma naeratan. Taevas on ühegi pilveviiruta ja sinine, lumi nii valge, et silmadel on valus. Topin peotäie värsket lund suhu, kuulatan summutatud vaikust, mida rikub vaid vareste kraaksumine. Kõnnin esitrepist alla, paljajalu, ja kutsun ka Hassani välja vaatama.
Talv oli iga Kabuli poisi lemmikaastaaeg, vähemalt nendele, kelle isa suutis osta korraliku raudahju. Põhjus oli lihtne: koolid olid jäiselt külmal ajal suletud. Talv tähendas minu jaoks lõppu pikkadele jagamistehetele ja Bulgaaria pealinna nimetamisele, ning kolm kuud kestvat kaardimängu ahju ees Hassaniga, tasuta Vene filme teisipäeva hommikuti Cinema Parkis, qurma’d magusatest kaalikatest riisiga lõunaks pärast hommikupoolikul lumememmede ehitamist.
Ja muidugi tuulelohesid. Lohede lennutamist. Ja nende järele jooksmist.
Mõne õnnetu lapse jaoks ei tähendanud talv kooliaasta lõppu. Olid olemas nn vabatahtlikud talvekursused. Ma ei tea ühtki poissi, kes oleks vabatahtlikult neile kursustele läinud; vanemad olid muidugi vabatahtlikud nende eest. Minu õnneks Baba nende hulka ei kuulunud. Mäletan ühte poissi, Ahmadit, kes elas meie lähedal üle tänava. Minu mäletamist mööda oli tema isa vist arst. Ahmadil oli langetõbi ja ta kandis alati villast vesti ning paksude mustade raamidega prille – tema oli üks Assefi regulaarseid ohvreid. Jälgisin oma magamistoa aknast, kuidas nende hazarast teener lükkas sõiduteelt lund, puhastades teed mustale Opelile. Mulle oli tähtis näha, kuidas Ahmad ja tema isa autosse läksid, Ahmad oma villases vestis ja talvemütsiga, koolikott täis raamatuid ja pliiatseid. Ootasin, kuni nad liikuma hakkasid ja siis nurga taha kadusid, seejärel lipsasin flanellpidžaamas tagasi voodisse. Tõmbasin teki lõuani ja vaatasin aknast põhja pool kõrguvaid lumiseid mäetippe. Vaatasin neid, kuni jäin uuesti magama.
Ma armastasin Kabuli talve. Ma armastasin seda, kuidas lumi öösel pehmelt minu akna vastu potsatas, ja seda, kuidas värske lumi minu mustade kummikute all rudises, armastasin malmahju soojust, sel ajal kui tuul kiunus aedades, tänavatel. Eelkõige armastasin talve aga sellepärast, et kui puud külmusid ja jää kattis teed, sulas jää minu ja Baba vahel veidike. Ja põhjuseks olid tuulelohed. Baba ja mina elasime samas majas, kuid erinevates sfäärides. Lohed olid nende sfääride ainus paberõhuke kokkupuutepind.
Igal talvel peeti Kabuli eri rajoonides lohevõitluse turniire. Ja kui sa olid poiss ja elasid Kabulis, oli turniiripäev vaieldamatult kogu külma aastaaja kõrgpunkt. Ma ei saanud turniirieelsel ööl kunagi und. Visklesin küljelt küljele, tegin seinale varjuloomi, istusin pimedas isegi rõdul, tekk ümber mässitud. Tundsin end nagu sõdur, kes üritab enne järgmise päeva suurt lahingut kaevikus und saada. Ja see polnudki tõest nii kaugel. Kabulis oli lohevõitlus tõesti nagu omamoodi sõjapidamine.
Nagu igas sõjas, pidid sa ka selleks lahinguks valmistuma. Mõnda aega tavatsesime Hassaniga tuulelohesid ise ehitada. Hakkasime juba sügisel säästma nädalaraha, lasksime münte väikesesse portselanhobusesse, mille Baba oli kunagi Herātist toonud. Kui talvetuuled hakkasid puhuma ja lumi potsatades langema, võtsime klambri hobuse kõhu all lahti. Läksime turule ja tõime bambust, liimi, nööri ning paberit. Me veetsime iga päev tunde, voolides bambusest õhukesi liistakuid keskosa ja ristpulkade jaoks, lõigates siidpaberit, mida oli vaja kergeks langetamiseks ja taastõstmiseks. Ja siis pidime muidugi tegema omaenda nööri ehk tar’i. Kui lohe oli püss, siis tar, klaasiga kaetud lõikenöör, oli kuul. Me läksime välja aeda ja lasksime kuni sada viiskümmend meetrit nööri libiseda läbi klaasipuru ja liimi. Seejärel riputasime nööri puude vahele kuivama. Järgmisel päeval keerasime lahinguvalmis nööri ümber puust pooli. Selleks ajaks, kui lumi ära sulas ja algasid kevadvihmad, olid igal Kabuli poisil kõigist talvistest lohevõitlustest sõrmedel reetlikud sügavad horisontaalsed armid. Mäletan, kuidas mina ja mu klassikaaslased tavatsesime esimesel koolipäeval punti koguneda ja oma lahinguarme võrrelda. Sisselõiked tegid valu ega paranenud veel paari nädala jooksul, kuid sellest polnud midagi. Need olid mälestused armastatud aastaajast, mis oli liiga kiiresti mööda läinud. Siis puhus klassivanem vilet ja juba me marssisime rivis klassidesse, igatsedes järgmise talve järele, kuigi meid tervitas selle asemel veel ühe pika kooliaasta tont.
Kuid õige pea sai selgeks, et Hassan ja mina olime paremad lohevõitlejad kui lohetegijad. Üks või teine puudus meie kavandis määras alati lohe saatuse. Seepärast hakkas Baba viima meid Saifo juurde lohesid ostma. Saifo oli peaaegu pime vana mees, kes oli elukutselt muutši – kingaparandaja. Kuid ta oli ka linna kõige kuulsam lohemeister, kes töötas tillukeses kuuris Jadeh Maywandil, rahvarohkel tänaval Kabuli jõe mudastest kallastest lõuna pool. Mäletan, et vangikongisuurusesse töötuppa sisenedes pidi kummarduma ja tõstma seejärel üles langeukse, et mööda puust trepi astmeid ronida alla rõskesse keldrisse, kus Saifo hoidis oma ihaldatud lohesid. Baba ostis meile kummalegi kolm täpselt ühesugust lohet ja poolitäied klaasnööri. Kui ma meelt muutsin ja suuremat ning põnevamat lohet küsisin, ostis Baba selle mulle – kuid siis ostis ta samasuguse ka Hassanile. Mõnikord soovisin, et ta seda ei teeks. Soovisin, et ta laseks minul olla oma lemmik.
Lohevõitluse turniir oli Afganistanis vana talvine traditsioon. See algas võitluspäeva varahommikul ega lõppenud enne, kui taevasse oli jäänud üksainus – võitnud – lohe; mäletan, et ühel aastal kestis võitlus veel pärast päikeseloojangutki. Inimesed kogunesid kõnniteedele ja katustele, et oma lapsi ergutada. Tänavad olid täis lohevõitlejaid, kes nõksutasid ja sikutasid nööre, heitsid kõõrdpilke taevasse, püüdes saada sellist asendit, et saaks läbi lõigata vastase nööri. Igal lohevõitlejal oli abiline – minul Hassan –, kes hoidis pooli ja söötis nööri.
Kord rääkis üks lontrusest india poiss, kelle perekond oli hiljaaegu naabrusse kolinud, et tema kodulinnas on lohevõitlusel ranged reeglid ja piirangud. „Sa pead mängima kindlal alal ja pead seisma tuule suhtes õige nurga all,” rääkis ta uhkelt. „Ja sa ei tohi klaasnööri tegemiseks kasutada alumiiniumit.”
Vaatasime Hassaniga teineteisele otsa. Kiidukukk. See india poiss õpib õige pea, mida britid olid õppinud juba varem sel sajandil ja mida venelased lõpuks ära õppisid 1980. aastate lõpus: afgaanid on sõltumatud inimesed. Nad peavad kalliks tavasid, kuid jälestavad reegleid. Ja sama oli lohevõitlusega. Reeglid olid lihtsad: polnud mingeid reegleid. Lennuta oma lohet. Too vastased alla. Edu sulle.
Kuid see polnud kaugeltki kõik. Tõeline lõbu algas siis, kui lohe oli alla toodud. Siis tulid mängu lohejooksjad, poisid, kes jahtisid tuules triivivat lohet, kuni see spiraali mööda mõnel põllul alla tuli, kellegi aeda, puu otsa või katuseharjale laskus. Jaht kujunes üsnagi metsikuks: terved lohejooksjate hordid tormlesid tänavatel, tõuklesid üksteisest mööda nagu need Hispaania inimesed, kellest olin kunagi lugenud, kuidas nad härgade eest ära jooksevad. Ühel aastal oli naabripoiss männi otsa lohe järele roninud. Oks aga murdus ta raskuse all ja ta kukkus kümne meetri kõrguselt maha. Murdis selgroo ega saanud enam kunagi käia. Kuid ta kukkus alla, lohe ikka veel käes. Ja kui lohejooksjal olid käed juba lohe peal, ei tohtinud mitte keegi seda temalt ära võtta. See polnud reegel. See oli tava.
