tahtmatult inspireerinud selle hüüdnime, kui oli Assefiga võidelnud tuulelohe pärast ja lõpetanud sellega, et õngitses oma parema kõrva välja mudasest rentslist. Aastaid hiljem sain teada ingliskeelse sõna niisuguse olendi jaoks, nagu oli Assef, sõna, millel pole head farsikeelset vastet – „sotsiopaat”.
Kõigist naabruskonna poistest, kes piinasid Alid, oli Assef kindlasti kõige jõhkram. Tegelikult pärines mõnitussõna babalu temalt.
Hei, babalu, kelle sa täna nahka panid? Mis? Lase käia, babalu, naerata meile! Ja päevadel, kui ta erilist inspiratsiooni tundis, vürtsitas ta oma kiusamist veelgi. Hei, sa lamenina-babalu, kelle sa täna ära sõid? Ütle meile, sa pilusilmne eesel!
Nüüd kõndis ta meie poole, käed puusas, tossud väikesi tolmupilvi üles keerutamas.
„Hommikust, kuni’d!” hüüdis Assef käega viibates. „Homo” oli tema teine lemmiksolvang. Hassan taganes minu selja taha, sel ajal kui kolm vanemat poissi meid sisse piiras. Nad seisid meie ees, kolm pikka poissi, kõik teksastes ja T-särkides. Kõige üle troonis Assef, kes ristas jämedad käsivarred rinnale, huultel metsikuvõitu irve. See polnud esimene kord, kui mulle tuli pähe mõte, et vahest pole Assefi mõistusega kõik korras. Mulle tuli ka pähe, missugune õnneseen ma olen, et mu isaks oli Baba, usun, et see oli ainus põhjus, mis hoidis teda tagasi mind liiga palju kimbutamast.
Ta osutas lõuaga Hassani poole. „Hei, lamenina,” küsis ta. „Kuidas läheb babalu’l?”
Hassan ei öelnud midagi, vaid nihkus veel sammukese võrra minu selja taha.
„Olete uudiseid kuulnud, poisid?” küsis Assef, näol muutumatu irve. „Kuningas on läinud. Hea oli lahti saada. Elagu president! Minu isa tunneb Daud-khaani, kas teadsid seda, Amir?”
„Minu isa ka,” ütlesin. Tegelikult polnud mul aimugi, kas see oli tõsi või mitte.
„Minu isa ka,” ahvis Assef mind vinguval toonil. Kamal ja Wali kõkutasid kooris. Soovisin, et Baba oleks seal olnud.
„Oh, Daud-khaan sõi möödunud aastal meie juures õhtust,” jätkas Assef. „Kuidas see sulle meeldib, Amir?”
Ma mõtlesin, kas keegi kuuleks meie karjumist sellel üksildasel maalapil. Baba majani oli tubli kilomeeter maad. Soovisin, et oleksime koju jäänud.
„Kas tead, mida ma Daud-khaanile räägin, kui ta järgmine kord meile õhtust sööma tuleb?” küsis Assef. „Kavatsen temaga veidi lobiseda, nagu mees mehega, mard ja mard. Rääkida talle, mida rääkisin oma emale. Hitlerist. Vaat see oli tõeline juht. Suur juht. Visiooniga mees. Ma räägin Daud-khaanile, et kui nad oleksid lasknud Hitleril lõpule viia selle, mida ta alustas, oleks maailm nüüd parem paik.”
„Baba räägib, et Hitler oli hull, et ta käskis tappa palju süütuid inimesi,” kuulsin end ütlevat, enne kui suutsin suu käega kinni katta.
Assef turtsatas põlglikult. „Ta kõlab nagu mu ema, ja tema on ometi sakslane; tema peaks paremini teadma. Ja siis nad tahavad, et sina ka seda usuksid, eks ole? Nad ei taha, et sa saaksid tõtt teada.”
Ma ei teadnud, kes need „nemad” olid või missugust tõde nad varjasid, ja ma ei tahtnudki seda teada saada. Soovisin, et ma poleks midagi öelnud. Soovisin jälle, et oleksin pilku tõstes näinud Babat mäest üles tulemas.
„Kuid sa pead lugema raamatuid, mida nad sulle koolis ei anna,” sõnas Assef. „Mina olen lugenud. Ja mu silmad on lahti läinud. Nüüd on mul visioon ja ma kavatsen seda jagada meie uue presidendiga. Kas sa tead, missugune see on?”
Raputasin pead. Ta ütleb seda mulle nagunii; Assef vastas alati iseenda küsimustele.
Tema sinised silmad sähvatasid Hassani poole. „Afganistan on puštude maa. On alati olnud ja jääb ka alatiseks. Meie oleme tõelised afgaanid, puhtaverelised afgaanid, mitte aga see lamenina siin. Tema inimesed saastavad meie kodumaad, meie watan’it. Nad määrivad meie verd.” Ta tegi käega laia pühkiva esti. „Ma ütlen: Afganistan puštudele! See on minu nägemus.”
Assefi pilk pöördus tagasi minule. Ta näis inimesena, kes on just kaunist unenäost ärganud. „Hitleri jaoks on juba liiga hilja,” sõnas ta, „kuid mitte meie jaoks.”
Ta võttis midagi teksaste tagataskust. „Ma palun presidendil teha midagi, mida meie kuningal ei olnud quwat teha. Vabastada Afganistan kõigist neist roojastest, kasseef hazaratest.”
„Lase meil minna, Assef,” palusin, vihates värinat hääles. „Me ei sega ju sind.”
„Oh, segate ikka küll,” sõnas Assef. Ja ma nägin väriseva südamega, mille ta oli taskust välja õngitsenud. Muidugi. Tema roostevabast terasest nukid helkisid päikese käes. „Sina segad mind isegi väga. Tegelikult segad sa mind rohkem kui see hazara siin. Kuidas sa võid temaga mängida, temaga rääkida, lasta tal end puudutada?” rääkis ta, hääl vastikusest nõretamas. Wali ja Kamal noogutasid ning mõmisesid heakskiitvalt kaasa. Assefi silmad tõmbusid pilukile. Ta raputas pead. Kui ta jälle rääkima hakkas, kõlas ta hääl niisama hämmeldunult, nagu oli ta ilmegi. „Kuidas sa saad teda oma „sõbraks” nimetada?”
Aga ta ei ole minu sõber! peaaegu purskasin. Ta on minu teener! Kas ma tõepoolest mõtlesin niimoodi? Muidugi ei mõelnud. Ei mõelnud. Kohtlesin Hassanit hästi, nagu sõpra, isegi paremini, rohkem kui venda. Kui see aga nii oli, siis miks ma kunagi ei kutsunud Hassanit mängima, kui Baba sõbrad oma lastega meile külla tulid? Miks mängisin ma Hassaniga vaid siis, kui kedagi teist lähedal ei olnud?
Assef tõmbas nukid peale. Heitis mulle jäise pilgu. „Sina oled probleemi osa, Amir. Kui niisugused idioodid nagu sina ja su isa ei võtaks neid inimesi oma majja, oleksime neist praeguseks juba vabanenud. Nad kõik läheksid mädanema Hazarajati, kuhu nad kuuluvadki. Sina oled Afganistanile häbiks.”
Vaatasin ta hullunud silmadesse ja nägin, et seda ta mõtleski. Ta tõepoolest tahtis mulle haiget teha. Assef tõstis rusika ja hakkas minu poole tulema.
Minu selja taga oli ärev kiire liikumine. Silmanurgast nägin Hassanit kummardumas ja kiiresti püsti tõusmas. Assefi pilk vilksas millelegi minu taga ja ta silmad läksid üllatusest pärani. Nägin midagi imestusetaolist Kamali ja Wali näol, sest ka nemad nägid, mis mu selja taga toimus.
Pöörasin ringi ja seisin silmitsi Hassani kadaga. Hassan oli laia elastse paela kogu pikkuses taha tõmmanud. Lingus oli kreeka pähkli suurune kivi. Hassani kada oli sihitud täpselt Assefi näkku. Ta käed värisesid väljavenitatud elastse paela pingutamisest ja laubal pärlendasid higipiisad.
„Palun jäta meid rahule, agaa,” sõnas Hassan kindlal toonil. Ta oli pöördunud Assefi poole sõnaga „agaa” ja mul vilksatas peast läbi mõte, mis tunne oleks elada niisuguse sissejuurdunud hierarhilise kohatunnetusega.
Assef kiristas hambaid. „Pane see ära, sina emata hazara.”
„Palun jäta meid rahule, agaa,” kordas Hassan.
Assef naeratas. „Vahest sa pole märganud, et meid on siin kolm ja teid kaks.”
Hassan kehitas õlgu. Võõrale võis paista, et ta ei karda. Kuid Hassani nägu oli minu kõige esimene mälestus ja ma tundsin selle kõige peenemaid värahtusi, tundsin iga ainsamatki varju ja grimassi, mis kunagi üle selle vilksatas. Ja ma nägin, et ta kartis. Ta oli täis hirmu.
„Sul on
