Lohejooksja. Khaled Hosseini

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Lohejooksja - Khaled Hosseini страница 6

Lohejooksja - Khaled Hosseini

Скачать книгу

Noormeeste isa vaidles küll vastu, kuid mitte väga ägedalt, ja lõpuks jäid kõik nõusse, et karistus oli olnud küll karm, kuid õiglane. Mis puutub orbu, siis võttis vanaisa poisi enda majapidamisse ja käskis teenritel teda õpetada, kuid olla ta vastu lahke. See poiss oli Ali.

      Ali ja Baba kasvasid koos üles nagu lapsepõlve mängukaaslased – vähemalt seni, kuni poliomüeliit sandistas Ali jala –, just samuti nagu mina ja Hassan kasvasime koos üles sugupõlv hiljem. Baba rääkis alati koerustest, mida nad olid koos Aliga teinud, ning Ali raputas pead ja ütles: „Aga, agaa sahib, öelge neile, kes need koerused välja mõtles ja kes oli vaid vaene töötegija?”, mille peale Baba naeris ja võttis Ali õlgade ümbert kinni.

      Kuid mitte üheski neist lugudest ei viidanud Baba Alile kui oma sõbrale.

      Kummaline oli see, et ka mina ei mõelnud Hassanist ja endast kui sõpradest. Igatahes mitte tavalises mõttes. Hoolimata sellest, et õpetasime teineteist rattaga lahtiste kätega sõitma või ehitama pappkarpidest täiesti töötavat fotoaparaati. Hoolimata sellest, et veetsime kõik talved lohesid lennutades, nende järel joostes.

      Hoolimata sellest, et minu jaoks seostus afgaani nägu kõhna ja peene kondiga poisi näoga, ja sellel poisil oli pöetud pea ja madalal asetsevad kõrvad, ning tema hiinalikku nukunägu ilmestas lakkamatult jänesemokaline naeratus.

      Hoolimata kõigest sellest. Sest ajaloost pole kerge üle saada. Ja kergem pole ka religiooniga. Lõpuks olin ju mina puštu ja tema hazara, mina olin sunniit ja tema šiiit, ja mitte miski ei saanud kunagi seda muuta. Mitte miski.

      Kuid me olime lapsed, kes olid õppinud koos roomama, ja ei ajalugu, etniline päritolu, ühiskond ega religioon saanud seda samuti muuta. Suurema osa oma esimesest kaheteistkümnest eluaastast veetsin Hassaniga mängides. Mõnikord näib kogu mu lapsepõlv olevat üks pikk laisk suvepäev koos Hassaniga, kui me ajasime üksteist taga minu isa aias puuderägastikus, mängides peitust, politseinikke ja röövleid, kauboisid ja indiaanlasi, piinates putukaid – meie tolleaegne kaheldamatu kroonisaavutus oli mesilaselt nõela äratõmbamine ja niidi sidumine vaese olendi külge, et teda igal lendutõusmiskatsel tagasi nõksatada.

      Me ajasime taga kotšisid, nomaade, kes läksid läbi Kabuli põhjapoolsetesse mägedesse. Me kuulsime nende karavanide lähenemist, lammaste määgimist, kitsede möögimist, kaamelite kaelakellade helinat. Jooksime välja, et jälgida karavanide liikumist läbi meie tänava: ilmast pargitud tolmuste nägudega mehed ja pikkadesse värviküllastesse sallidesse mässitud naised, helmed ja hõbedast käevõrud ümber randmete ning pahkluude. Me loopisime nende kitsi kividega. Me pritsisime nende muulasid veega. Ma sundisin Hassanit istuma „põdura maisi müürile” ja laskma kadast kive kaamelite tagumiku pihta.

      Me nägime koos ka oma esimest vesternit – „Rio Bravot” John Wayne’iga – Cinema Parkis, minu lemmikraamatupoe vastas. Mäletan, kuidas palusin Babat viia meid Iraani, et saaksime näha John Wayne’i. Baba tõi kuuldavale sügavalt kurgu põhjast tuleva naeru – heli, mis meenutas tuure koguvat automootorit – ja kui ta jälle rääkida sai, seletas ta meile, mis on hääle dubleerimine. Olime Hassaniga rabatud. Jahmunud. John Wayne ei rääkinudki tegelikult farsi keelt ja ta polnud ka iraanlane! Ta oli ameeriklane just nagu need sõbralikud pikajuukselised mehed ja naised, keda me kogu aeg nägime Kabulis ringi kõndimas, seljas räbaldunud eredavärvilised särgid. Me käisime „Rio Bravot” kolm korda vaatamas, kuid oma lemmikvesternit – „The Magnificent Seven” nägime kolmteist korda. Ja iga kord me nutsime filmi lõpus, kui mehhiko poisid matsid Charles Bronsoni, kes, nagu selgus, polnud samuti iraanlane.

      Me lonkisime ringi kopituse järele lõhnavatel Šar-e-Nau piirkonna turgudel, või siis uues linnas, mis jäi Wazīr Akbar Khānist läände. Rääkisime viimati nähtud filmist ja kõndisime keset sagivat rahvahulka basaaridel. Lipsasime läbi kaupmeeste ja kerjuste vahelt, hulkusime kitsastel alleedel, mis olid tihedalt täis topitud tillukesi müügiputkasid. Baba andis meile iga nädal kümme afgaanit ja me kulutasime selle soojale kokakoolale ning roosivee-jäätisele, mille peale oli riputatud purustatud pistaatsiapähkleid.

      Kooli ajal oli meil iga päev kindel rutiin. Selleks ajaks kui mina end voodist üles sain ja vannituppa komberdasin, oli Hassan end juba pesnud, palvetanud koos Aliga hommikuse namaz’i ja valmistanud mulle hommikusöögi: kuum must tee kolme suhkrutükiga ja tükk röstitud naani, peal mu lemmik – hapukirsimarmelaad – kõik korralikult söögilauale pandud. Kuni ma sõin ja kaeblesin koduste ülesannete pärast, tegi Hassan mu voodi üles, viksis kingad, triikis päevased rõivad, pani kokku mu raamatud ja pliiatsid. Kuulsin, kui ta koridoris triikides ninahäälel omaette laulis vanu hazara laule. Siis sõitsin ma Babaga ära mustas Ford Mustangis – autos, mis tõmbas endale kõigi kadedaid pilke, sest see oli samasugune auto, millega Steve McQueen oli sõitnud „Bullittis”, filmis, mis jooksis ühes kinos kuus kuud jutti. Hassan jäi koju ja aitas Alid päevatoimetuste juures: mustade riiete käsitsi pesemine ja hoovi kuivama riputamine, põrandate pühkimine, turult värske naani ostmine, liha marineerimine lõunaks, muru kastmine.

      Pärast kooli saime Hassaniga kokku, haarasime mõne raamatu ja sörkisime kausikujulisele mäele, mis jäi mu isa krundist Wazīr Akbar Khānis otse põhja. Seal oli mäe otsas padrikust ümbritsetud vana mahajäetud kalmistu pealdiseta hauakividega. Vihm ja lumi olid raudvärava roostesse ajanud ja pannud kalmistu valged kivimüürid lagunema. Sissekäigu lähedal kasvas granaadipuu. Ühel suvepäeval kasutasin ühte Ali kööginugadest, et lõigata puusse meie nimed: „Amir ja Hassan, Kabuli sultanid”. Need sõnad muutsid asja ametlikuks – tegid sellest puust meie puu. Pärast kooli ronisime Hassaniga granaadipuu okstel ja napsasime veripunaseid granaatõunu. Kui olime puuvilju söönud ja käed rohu vastu puhtaks pühkinud, lugesin Hassanile ette.

      Hassan istus ristijalu, päikesevalgus ja granaadipuu lehtede varjud näol tantsimas, ning sikutas hajameelselt rohuliblesid maast välja, sel ajal kui mina lugesin talle raamatust ette lugusid, mida ta ise ei saanud lugeda. See, et Hassan kasvas üles kirjaoskamatuna nagu Ali ja enamik hazaraid, oli otsustatud hetkel, kui ta sündis, vahest isegi hetkel, kui ta Sanaubari soovimatusse emakasse viljastati – lõpuks, mis kasu oleks teenril kirja tundmisest? Kuid hoolimata kirjaoskamatusest – või vahest just selle pärast –, võlus Hassanit sõnade müsteerium, võrgutas see temale keelatud salamaailm. Lugesin talle luuletusi ja lugusid, mõnikord mõistatusi – ehkki lakkasin neid lugemast, kui nägin, et Hassan oli kaugelt parem lahendaja kui mina. Niisiis lugesin talle pretensioonituid lugusid nagu hulkurmulla Nasreddini ja tema eesli äpardused. Istusime tunde puu all, istusime seal, kuni päike kadus läände, ja ikka veel käis Hassan peale, et oli küllalt valge, lugemaks veel üksainus lugu, üksainus peatükk.

      Mulle meeldis Hassanile ettelugemisel see, kui juhtus ette tulema mõni äge sõna, mida Hassan ei teadnud. Ma õrritasin teda, näitasin talle tema harimatust. Kord, kui lugesin mulla Nasreddinist, katkestas ta mind. „Mida see sõna tähendab?”

      „Mis sõna?”

      „Imbetsill.”

      „Sa ei tea, mida see sõna tähendab?” küsisin ma irvitades.

      „Ei, Amir-agaa.”

      „Aga see on ju nii tavaline sõna!”

      „Ometi ma ei tea seda.” Kui ta ka adus minu õrritavat torget, ei paistnud see ta naerul näost välja.

      „Oh, igaüks minu koolis teab, mida see tähendab,” seletasin. „Kuula siis. „Imbetsill” tähendab nutikat, arukat. Kasutan seda näiteks sinu kohta käivas lauses: „Mis puutub sõnadesse, siis selles osas on Hassan imbetsill.””

      „Ahah,” vastas ta noogutades.

      Pärast niisugust käitumist tundsin end alati halvasti. Nii ma siis katsusin temaga lepitust otsida,

Скачать книгу