mitte,” vastas Tralla silmi hõõrudes.
„Ära aga üsna sugugi end segada lase,” ütles Nipernaadi kaastundlikult, „ole üsna kui kodus.”
Ta silitas tüdruku pead.
„Ah sina väike narmas,” lausus ta õrnalt, „miks kutsuvad nad sind Totter-Trallaks, säärane mõistlik ja armas tütarlaps! On vist kaunis kindel, et me peame siit varsti lahkuma, sest ka mind sõimavad nad rätsepaks ning soovitavad oma nägu määrida nõega. Nad ütlevad, et üksnes kõrgel korstna otsas olla ma huvitav mees – kuidas saad sa sellest aru, armas Tralla? Ei, ei, pole siin suuremat teha midagi. Varsti tuleb kirikhärra meile peremeheks ning siis ole lahke ja künna, ader ühes, piibel teises käes. Siis hakatakse sind koguni sõimama Beltsebuliks, Nikodeemuseks, Aabrahamiks või jumal teab, kuidas veel. Meeldib see siis sulle? Noh, muidugi mitte. Oh sina väike viristaja, kui palavad on sinu käsivarred ja pehmed su juuksed! Ütle, Tralla, kas tahaksid mind endale meheks? Ära karda mind – olen samasugune rumal laps kui sinagi, jooksen tühja tuule järele ning aelen ringi, jumal teab mispärast. Mõtle järele, Tralla, sa ei pruugi kohe vastata, ütle homme, ülehomme või nädala pärast. Asuksime elama keset metsa. Ja ühe lehma ostaksime endile, tead, säärase punase lehma valge täpiga otsaesisel.
Ah, armas Tralla, sa võiksid tõesti mind armastada, kuigi olen vaene, vaesem kui ükski maailmas. Isegi teist särki pole mul, aga seda ühte käin vargsi kord nädalas jões pesemas – vaata, missugune ma olen. Ja kui saapad kord lagunevad, siis on see Issandal teada, kas saangi veel kord elus endale uusi. Kuid niipalju jõudu on mul siiski, et ehitada keset metsa sulle väike, tilluke onn, aga söögi eest, arvan, muretseb vanajumal taevas. Issanda vägi, miks ei peaks ta muretsema, kui meie, kaks säärast väikest, abitut last, paneme alandlikult käed kokku ja palume.
Ütle mulle, armas Tralla, kes õpetas sind vaatama nii armsasti kõõrdi? Kas sa ei õpetaks ka mulle, see on nii kena! Vaata, kui väikesed ja valged käed on sul, ütle, oled sa ise neid iialgi vaadelnud?”
Kaua rääkis Nipernaadi tüdruku voodi ääres. Päike oli kõrgel, kui ta lõpuks aidast välja astus. Peremees seisis keset õue ning hõikas vihaselt Trallat, kuid nähes Nipernaadit aidast välja tulevat, muutus ta lahkemaks, pilgutas kavalalt silmi ja lausus:
„Päris kena ilm täna.”
Nipernaadi naeris vastu.
„Pole viga jah,” ütles ta, „ainult vihma oleks veidi tarvis.”
Tralla käis nutetud silmadega ringi. Oh sa taevane jumal, ohkas ta, mida pean küll tegema: Nipernaadi armastab mind. Tal oli millegipärast häbi, ta oli koguni õnnetu ja ei julgenud enam üldse poisile läheneda. Ta tundis nagu mingisugust rasket koormat, mis oli veeretatud ta õlgadele, kohustus, mille mõistet ta ei osanud enesele kujutella. Hinges oli ta pidanud end rumalaks, tarbetuks, oli harjunud ja leppinud sõimu ja kiusamisega, ning nüüd järsku tahetakse ta armastust ja nõu!
Esimesel hetkel tahtis ta metsa joosta ning mitte iialgi enam tagasi tulla. Kuid siis hakkas ta arutama ja leidis, et seesugune tegu viiks poisi hukka. Ning ta ei leidnudki nõu. Ainult ohkas ja hädaldas ning üksi olles laskis silmil voolata. Vaene Nipernaadi, nuuksus ta, vaene poisikene, mis saab küll sinust!
Kuid Nipernaadi oli viimastel päevadel väga tõsine ja ei hoolinud enam ei Trallast, perenaisest ega Ellost. Ta käis koguni poes, ostis endale paberit, pliiatseid ja igasuguseid kummalisi mõõdupuid. Ning nüüd istus ta terved päevad ja ööd toas, joonistas, rehkendas, kirjutas või jooksis kärmesti jõesuu juurde, mõõtis vee seisu ja tuli siis uuesti tagasi rehkendama. Ta oli väga saladuslik ja tähtis ning ei soovinud isegi preilile vastata, kui see pöördus mõne küsimusega tema poole.
Kui perenaine lõpuks murelikult küsis, et armas Nipernaadi, mis sa ometi seal end vaevad ööd ja päevad läbi, siis vastas poiss otsekui tahtmatult, kuid siiski nõnda, et kõik kuuleksid:
„Kes see ikka vaeva peaks nägema, kui mitte mina! Teil kõigil on ükspuhas, mingu kas talu hukka. Selle peale pole aga veel keegi mõelnud, et heinamaad on muutunud sooks ja rabaks. Jõesuu on aastate jooksul kinni ummistunud ning vesi ei pääse merre ja lasub heinamaal. Juba ammu oleks aeg olnud sellest mõelda, kuidas jõesuud süvendada.”
Kõik kuulasid ammuli suuga, aga Nipernaadi jätkas:
„Kuidas lähen ma siit minema, kui kõige tähtsam töö jääb tegemata? Preilil varsti pulmad ees, kirikhärra saab täna-homme need põllud ja heinamaad endale – päris häbi anda neid talle säärases viletsas seisukorras.”
Ning siis, kui ta küllalt oli rehkendanud, joonistanud ja jõesuud mõõtnud, tuli ta ühel õhtul rõõmsalt koju ning ütles Ellole lahkelt, kuid käskivalt:
„Preili, täna tulete teie minuga kaasa jõesuhu.”
„Miks?” küsis Ello jonnakalt.
„Küll näete,” lausus Nipernaadi saladuslikult.
Ello viskas räti õlale ja tuli. Teel ei rääkinud Nipernaadi sõnagi. Ta oli rõõmus, vilistas, naeris ning hõõrus käsi. Alles siis, kui nad jõesuu juurde jõudsid, muutus ta preili vastu tähelepanelikumaks, palus istuda enda kõrvale ja lausus:
„Armas laps, kas võin sulle usaldada oma saladuse?”
Ta koguni sinatas preilit.
„Vaata,” jätkas ta ruttu, „ma pole rätsep, kalur ega põllumees, see kõik oli säärane tühi lori. Ma olin sunnitud petma siinseid inimesi ja ka sind, muidu oleksite mind kihutanud talust kus seda ja teist. Ma olin sunnitud etendama mingisugust rumalat sulast, kündma põldu, vedama sõnnikut ja jumal seda ise teab, mis veel. Ah, armas Ello, seda aega saan ma tulevikus mälestama kui koomilisimat oma elus! Mina olen nimelt muinasteadlane. Terve oma elu olen uurinud raamatuid, tead, sääraseid kehakaid raamatuid nagu piibel või midagi sarnast. Ning vaata, armas laps, seal olen leidnud asju, millest teised ei näe undki.”
Ta sattus otsekui palavikku, oli ärritatud, vehkles ning ei püsinud enam paigal.
„Rootsi kuninga Eerik Neljateistkümnenda ajal,” jätkas ta, „polnud see maastik siin põrmugi praeguse sarnane. Selle pisitillu ojakese asemel voolas siin lai ja sügav jõgi, mis kandis suuri sõja- ja kaubalaevu üle terve maa. Kallastel asusid suured kindlused, külad ja kaubalaod, siit läks kuulus kaubandustee kaugete rahvaste juurde. Seepärast tekkisidki siin ülemvõimu pärast verised sõjad ja taplused. Eerik Neljateistkümnenda ajal, nimetatud Talurahva Kuningaks, hukkus määratu tormi ajal siia jõesuhu terve kullalaevastik, mille kuningas oli saatnud valitsejate ja maarahva toetuseks. See oli suur õnnetus, armas Ello. Kuid möödusid aastasajad, kuivas jõgi, ummistus jõe suu, aga määratud kullavoorid lamavad tänaseni siin jõe põhjas. Vaata, otse siin sinu jalgade ees. Ei keegi oska hinnata neid seletamatuid rikkusi, mis asetsevad siin kollase kruusa all!
Ah, mu jumal, kuid sellest on veel vähe. Väga võimalik, et terve see kuld oleks jätnud mind külmaks, väga võimalik, et tema pärast poleks ma jätnud oma armast kodu ning pannud selga neid nartse, mänginud koomilist sulast, kui veel teine asi poleks köitnud mu tähelepanu.
Selles jões peituvad pärlid, suured, puhtad pärlid kui pisarad. Vanasti, nimelt Vene valitsejanna Katariina ajal oli siin terve asundus, mis koosnes pärlipüüdjaist. Määratud varandused on siin kokku korjatud, jõgi on andnud tuhandeile rikkust ja õnne. Sadamas seisid laevad igast ilmakaarest ning viisid neid haruldasi kive üle maailma laiali. Kuid siis puhkesid sõjad, pikad, verised sõjad, endised valitsejad ja pärlipüüdjad said surma või põgenesid, külad ja kindlused langesid tuleroaks. Ainult pärlid ei lõppenud, vaid
