ja kordnikud ees.”
„Siis tuleb kohe linna sõita ja tark advokaat võtta!” hüüdis Joonatan. „Ega me päise päeva ajal end paljaks lase röövida ja raudu panna! Ma ütlen, maksku protsessimine kas või terve meie varanduse, õigus peab meile jääma.”
„Õigus meile jääma,” naeris Paulus, „ei seda õigust me enam näha saa. Või kas pole tõsi, et oleme pärdikujahiga salu maha lõiganud, viljapõllud maha tallanud? Oh sa püha ristike, veel praegu kostab kõrvus saagide vingumine ning puude langemine, ikka viuh ja viuh! Mis õigus meile võib jääda! Süüdlased oleme põiki ja läbi, selle vastu ei saa me midagi parata.”
„Mina ei ole süüdlane!” hüüdis Joonatan vihaselt, nähes Nipernaadit lävel istumas ja kannelt mängimas. Teda ärritas juba see, kuidas Nipernaadi põrmugi nende suurest õnnetusest osa ei võtnud, vaid trillerdas toda lolli mänguriista, nagu poleks üldse midagi halba juhtunud.
„Mina tean, kes on süüdlane,” lausus ta iga sõna rõhutades. „Too mees seal on süüdi. Kas mitte tema ei ässitanud meid alustama toda rumalat äri, silmapilgul, kui me armsa ema surmast olime üsna keeletud? Kas mitte tema ei kihutanud mind Lätimaale pärdiku järele, mis sai kõigi õnnetuste peapõhjuseks? Kas mitte tema polnud see suur nõuandja ning ässitaja, et, poisid, mis te ootate, võtke aga salu maha. Et, poisid, mis te vahite, tallake aga rukkipõld maha, küll siis pärdiku kätte saate. Ilma temata poleks midagi halba juhtunud; pärdik oleks kükitanud puu otsas ning meie oleksime rahulikult all napsi võtnud. Kas meil aega vähe oli või oli ses midagi paha, kui Mika vähekeseks puu otsa ronis? Ahvid on ennegi puu otsas olnud, ega seepärast veel tervet metsa hakata maha raiuma!”
„Joonatanil on õigus,” lausus Peetrus.
„Noo jah, püha õigus,” kordas ka Paulus.
„Ja üldse ei tea me midagi, mis mees ta on ja kust ta on tulnud. Ei ole keegi veel ta pabereid vaadanud, võib-olla on ärakaranud vang! Tuleb muudkui tallu, esitab end armsaks sugulaseks, võtab terve talu virtsahvti enese kätte, palkab sulaseid ja perenaisi, vaba rahagi võtab enesele ning annab sulle seal jaokaupa ja noomitusega nagu poisikesele! Ma ütlen, minuga on elus igasugused naljad juhtunud, aga et mind sedaviisi ninapidi oleks veetud ja terve mu elu nahka pandud, pole veel enne juhtunud!” Nipernaadi jättis kandlemängu seisma. Ta silmakulmud hakkasid närviliselt värisema, põskedesse valgus veri. Ta tõusis püsti ning lausus:
„Ei mina ole milleski süüdi. Teie äri on igapidi hästi läinud, talu olen korda seadnud, – kui te minuga rahul pole, võin ju minna.”
„Tema olla talu korda seadnud, kas kuulete lõokest!” karjus Joonatan. „Minu pruudi ümber on ta lipitsenud, tolle siia kavalate mõtetega perenaiseks toonud, ning kui tütarlaps on tööd teinud ja joosnud minu pärast kas või jalad rakku, siis loeb ta seda ka enese teeneks!”
„Kes käskis Puusliku salu maha raiuda?” küsis Paulus püsti hüpates ning rusikatega vehkides.
„Kes ajas külarahva rukkipõllule?” karjatas Peetrus.
„Kes on kõigi meie õnnetuste juures süüdi?” hüüdis Joonatan. „Ah, ma ütlen, veel iialgi pole mu rusikad sedavõrd sügelnud! Tema pärast peame nüüd kaotama terve oma varanduse, tema pärast viiakse meid vangi. Vaat, niisugune on selle maailma õigus, nii kannatavad süütud inimesed!”
„Naha peale talle, mis siin veel palju rääkida!” hüüdis Paulus. „Ükski kaklus pole mulle veel sedavõrd meelejärgi olnud kui see. On küllalt pussitatud süütuid, päris lust on, kui kord masuurika kätte saad.”
Peetrus tõmbas kuue seljast, nagu härg vihaselt läbi sõõrmete puhudes. Ta oli punane ning vaatas mornilt enese ette.
Nipernaadi haaras kandle sülle, otsekui soovides kaitsta oma kallist mänguriista. Siis jäi ta nõutult ja abitult seisma.
„Tule välja sa, ristirahva õgija!” karjus Joonatan.
„Nüüd õpetame sulle pärdikupüüdmist,” hüüdis Paulus. „Nüüd näitame, kuidas metsa raiutakse ja sõõrdu põletatakse. Ära sa aga nutma hakka, kui tuli liiga palavaks läheb!”
Ta haaras nuia ning tormas Nipernaadi poole.
Kuid samal hetkel jooksis Miila nuttes õue. Ta tormas otse Joonatani juurde, langes talle kaela ning küsis nuuksudes:
„On’s see tõsi, on’s see ikka tõsi, et sind homme vangi viiakse?” Peetrus ja Paulus seisatasid, lasksid pead longu ning vaatasid süngelt altkulmu Joonatani poole.
Nipernaadi aga võttis kiiresti mütsi, viskas kandle nööriga üle õla ning läks pooljoostes õuest läbi nurmele. Ta ei vähendanud enne kiirust, kui oli maanteele jõudnud.
Ning mütsi hoidis ta peos – kuni paistsid veel Krootuse korstnad ja katused.
Pärlipüüdja
Pärast mitmepäevast rännakut mööda maanteid ja metsi jõudis ta kõrgustikule, kust avanes vaade alla lasku. Päike säras libamisi üle õhtuste põldude ja niitude. Kaugete metsade taga sinendas meri. Leppade ja toomede tihnikus lookles jõgi ta poole kui suilas tütarlaps koduteel. Raagus puude all paistsid taluhoonete punased katused, pääsude parved tiirlesid üle nende. Eemal sirgus valge kirikutorn ning haabadega varjatud häärber. Kevadine õhtu oli täis õite tolmu ja vaigu lehka.
Ta vaatas mõtiskelles sinna. Naeratas koguni ning laskus siis kiiresti alla.
Ta oli pikk ja kuivetanud, nägu oli päikesest põlenud ja soonine, suur kõver nina oli ees kui põiki kirves. Ta käis nagu harakas edevalt hüpates ja kareldes, pikad käed vehklesid kui lipud tuules. Jalas olid tal säärikud, suured ja lohisevad nagu harmoonikad. Kaelas rippus tal kannel, ning muud varandust kaasas polnudki. Lai rind oli eest lahti, must kaabu oli visatud kuklasse. Ning ta läks vilistades ja trallitades.
Talu õue jõudes peksis tolmunud jalad kaabuga puhtaks ning istus kivile. Taevasse kerkisid pilved, võttes tuld. Kukkus kägu kui hoolas kellamees tagudes laupäevaõhtule. Aknad leegitsesid õhtusest palangust. Nurmelt tuli tüdruk ning võõrast silmates jäi ta ette järsku seisma. Tal olid valged ning kõõrdi silmad, punased põsed olid söödud rõugearmidest. Valkjad juuksed tolgendasid määrdunud suu ümber. Seelik oli üles keeratud põlvini, porised pastlad olid suured kui süstad.
„Kuidas on sinu nimi, armas laps?” päris võõras.
Tüdruk peitis häbelikult silmi.
„Tralla,” vastas ta ning paksud huuled tõmbusid lollakale naerule.
„Vaata ometi, kui kena ja ilus nimi – kes seda oleks võinud uskuda,” imestas võõras. „Oled ehk koguni selle talu peretütar?”
„Hoopis mitte,” vastas Tralla, „mina olen siin teenijaks ning karjaseks, nii nagu leidub tööd ja kästakse. Mind sõimatakse siin koguni lollakaks, Totter-Tralla, hüüavad nad mind. Aga peretütre nimi on Ello ja ta on preili. Ning uhke ja rikas – peremehe põllud sirguvad mereni ning isegi nood kauged metsad on tema omad. Ja lehmi ning mullikaid on sedavõrd palju,” – tüdruku kõõrdsilmad venisid suureks, suureks – „et keegi neid lojuseid ei jõua lugedagi, hoopis mitte.”
Tüdruk viskas korraga kahtlustava pilgu poisi otsa ning lausus tõsinedes:
„Egas tost enam kasu ole midagi:
