olid nende mõtted üksnes pärdiku juures. Päevad aga läksid, Joonatan ei ilmunud.
„See raisk on kindlasti jooma hakanud, pillab vist, sunnik, mõnes vanas kõrtsis kallist raha ja ei mõtlegi oma ülesandest!” kahtlustas Paulus.
„On ehk muidu mõni takistus või õnnetus juhtunud,” vastas Peetrus süngelt.
Nipernaadit ei näinud see pärdiku asi enam üldse huvitavat. Ta viitis Issanda päevi kas Miila onnis lobisedes, vanamehega kalastades või kõndides mööda nurmi ja metsi. Vahel võttis ta kandle, mängis, laulis ning kiitis taevaisa, et see on andnud nii ilusaid ja päikesepaistelisi päevi. Kui Peetrus Pauluse südikal pealekäimisel ettevaatlikult leinaga juttu alustas, et kuidas on ja jääb tolle tööga ja talupidamisega, oli Nipernaadi üpris kuri ning vastas vihaselt:
„Mida mina võin teha, kui teie alles talus viibite? Perenaist on vaja, kuid kes mõistlik tütarlaps tuleb tallu, kui siin on ees noored poissmehed kui murdjad karud?”
Peetrus jäi vastusega rahule, Pauluse nurisemist ei pannud aga mikski.
Ühel päeval, kui vennad lebasid Nipernaadiga murul, tormas äkki Joonatan õue ning karjus: „Kas koorem valmis ning hobune ees? Võime kohe minema sõita!”
Vennad hüppasid püsti ning tormasid Joonatani juurde. See hoidis süles väikest pärdikut, kes oli pikast teekonnast päris muljutud ning värises ja lõdises. Ta peas oli punane mütsike ning kaela ümber seotud nöör.
„Sain, kätte sain!” hõiskas Joonatan kallist looma vendadele näidates. „Kuid oli vaeva ja oli tüli, seda võin küll öelda.”
„Kus olid nii kaua?” kurjustas Paulus.
„Või see Lätimaale sõit nii lihtne ja kerge on!” pajatas Joonatan. „Terve maakera pidin risti ja rästi läbi sõitma, enne kui jõudsin parajasse kohta ning papi põrgu suust kätte sain. Oi vennad, võiksin teile jutustada lugusid, terve kuu saaksite kuulata juhtumisi ja äpardusi, missuguseid pole veel ükski ristiinimene läbi teinud!”
Kuid keegi ei soovinud parajasti Joonatani lugusid kuulata, kõiki huvitas vaid loomake, keda ta kramplikult süles hoidis, sõrmed tugevasti ta ribidesse litsutud. Isegi Peetrus silitas õrnalt pärdikut kui kallist ja ilusat varandust.
„Ei tea, kuidas peaks teda kutsuma?” küsis Paulus.
„Mika, mina kutsun teda Mikaks!” vastas Joonatan rõõmsalt. „Tal oli enne küll teine nimi, kuid too oli keeruline ja läks meelest ära.” „Ilus on teine küll!” lausus Peetrus muheldes.
„Maksis ka viiskümmend kuldrubla!” seletas Joonatan. „Küll tülitsesin saadana papiga, kuid mustakuuemees ajas kogu oma sõrgade tagavara südikalt vastu ja ei alandanud hinda küüne väärtki. Mika olnud talle pojaks, rääkis teine, ainult suur häda ja rahapuudus ajanud teda pärdikut müüma. Polnud siis midagi teha, ladusin hundile viiskümmend kuldrubla lauale ja võtsin looma.”
Hinna vastu ei lausunud keegi midagi. Kuid siis tuli vendadel meelde, et mõni kõrvaline isik võiks näha nende kallist varandust, ning nad ruttasid kiirelt tuppa. Terve päeva istusid nad rõõmustades pärdiku ümber. Koguni Janka kutsuti karjast koju, et ka tema näeks imelist looma.
Vastu õhtut aga käidi saunas, aeti hoolega habet, Paulus laskis oma haigele jalale kupud panna, ning tõmmati pühapäevariided selga. Kui kõik ettevalmistused olid tehtud, vaadati veel kord kalendrist järele, missugustes külades ja alevites peetakse lähemal ajal aastalaata, jäeti Nipernaadi, Janka, talu loomad ja isegi koerad südamlikult jumalaga, istuti koorma otsa ning sõideti lauluga minema. Kõige rõõmsam oli Joonatan, ta kisas kui aia vahele jäänud põrsas. Paulus aga lubas seni mütsi peos hoida, kuni paistavad veel isatalu korstnad ja katused.
Kuigi ärasõit salajas hoiti, oli see juba samal õhtul terves külas teada. Järgmise päeva hommikul jooksis Puuslik hingeldades Krootusele, et Nipernaadilt isiklikult tõsiasju järele pärida. Vihaselt tõmbas ta ukse lahti, jäi keset tuba seisma, viibutas rasket keppi ning küsis ametliku ja väriseva häälega:
„Kas on see tõsi, et Nõgikikkad on talust ära sõitnud seks, et aastalaatadel ümber kolada, rahvale igasugust kometit teha ning säärase edevuse ja kõlvatuse eest raha petta? Ja kui see on tõsi, kas arvab Nipernaadi, et terves maailmas ükski inimene leiduks, kes läheks oma kalli rahaga neid masuurikaid vaatama, koguni sedavõrd rohkel arvul, et Nõgikikkad sellega head äri võiksid teha! See oleks kogu kristlikule rahvale otse Jumala hoop näkku; kui neil lakkekrantsidel ja püssimeestel hästi läheks, siis jääksid äkki kõik kirikud tühjaks ning isegi ausamad koguduseliikmed hakkaksid käima pussiga hammaste vahel ja kiviga peos. Ei või ometi võimalik olla, et Nõgikikaste äri õitseks, siis poleks enam ühtki korda ega õigust maa peal. Ehk kas ei arva Nipernaadi, et poisid on läinud laadale lihtsalt hobuseid varastama, ning kas ei tuleks sellest mitte juba varakult teatada politseile ja kõrgematele võimudele?”
Nipernaadi lebas voodil ning, Puusliku pika jutu ära kuulanud, tõusis laisalt üles.
„Ei, armas naaber,” lausus ta tõsiselt. „Nõgikikkad on välja sõitnud kõige ausamate kavatsustega. Ning et nende äri hästi läheb, on niisama kindel kui Jumal taevas. Pole enam kaugel see aeg, mil nad ilmuvad meie ette miljonäridena, ning siis peame kõik nende ees värisedes roomama ja neid kummardama!”
„Mina ei kummarda!” karjus Puuslik ülekeevas vihas ning ta pea värises.
„Ära uhkusta midagi,” noomis Nipernaadi, „rahal on suur võim, aga et nad raha juurde saavad, on päris kindel. Ei või midagi teada, võib-olla varsti ostavad meie talud kogu nende krempliga!”
„No seda ei ole, elab veel vanajumal taevas!” käratas Puuslik risti rinnale lüües ning uksest välja tormates.
Nipernaadi vaatas talle järele ning nägi, kuidas ta kiiresti lauda taha jooksis. Seal ootasid teda juba Sirkli Madis, Tõramaa Miku ning terve kari naisi ja mehi. Puusliku kohale jõudes hüppasid nad kõik talle korraga kallale, alustades põrgulikku lärmi ja kaagutamist.
Kaua sõimlesid ja vehklesid nad seal, kuid Nipernaadil polnud lusti neid kuulata. Ta jooksis Miila juurde.
„Kuule, tüdruk,” lausus ta kurvalt, „kui sa üldse kunagi tahad mulle perenaiseks tulla, siis tule praegu. Muidu võivad asjad tõesti väga kurvalt lõppeda. See oli ütlemata suur rumalus, et ostsin tolle taluloguski. Mida kuramus ma nüüd teen temaga? Kui avalik olla, siis pean tunnistama, et mul pole talust ega põllupidamisest vähematki aimu. Olen elukutselt kingsepp, parandan saapaid ja pastlaid ning teen tarviduse järgi ka uusi. Mu ametiks on laua taga istuda ja liistu ümber keksida, suur särav klaasist muna kui maakera pea ees. Nüüd aga on nad, Issanda narrid, mind tallu üksinda jätnud – mida hakkan ma vaene peale? Ma ei mõista atra peos hoida ega oska lehma ja härja vahel vahet teha. Minu pärast võivad veised kärvata ja hobused lõppeda.
Ah, armas Miila, kas oled kunagi kuulnud, kuidas vinguvad näljased sead? Ma jooksen tuppa, peidan pea padja alla, viskan veel kasuka üle pea, kuid vingumine kostab ka seal, otsekui hoiaks ta oma nina su kõrva juures! Vaata, armas laps, mu sead vinguvad kodus ning ma ei julge üldse enam sinuta sinna tagasi minna. Ütle nüüd ise, mis pean tegema või kuidas pean olema?”
„Miks siis ostsite talu?” küsis Miila.
„Küll võib inimene vahel rumalasti küsida,” pahandas Nipernaadi, „nii rumalasti, et midagi ei oska talle vastata. Lapsed küsivad vahel nii, et ütle, armas ema, miks kassid sünnitavad just kasse, aga mitte elevante? Kust pagan mina seda tean, miks kassid elevante ei sünnita, nalja
