õue jõudes leidis ta pojad ikka veel murul istumas ning tummalt üksteise otsa vahtimas. Ta pani kandle seina äärde, võttis mütsi pihku, teretas igaüht kättpidi ning lausus kurvalt:
„Jumalime, armsad sugulased, raske õnnetus on meid tabanud.”
„Õnnetus jah,” lausus vanem kõigi eest, „ei teagi, mis nüüd teha või kuidas olla. Surm tuli meie emale nimelt väga järsku ja ootamata, kes seda oleks võinud arvata? Peaks vist surmast ka kellamehele ja õpetajahärrale teatama, nemad vist korraldavad tolle ametliku poole. Et see pagana Janka ka tagasi ei tule, teda võiks õige õpetaja juurde saata!” „Küll saame kõigega hakkama,” lausus Nipernaadi julgustades.
Ta astus ees ning vennad hiilisid kartlikult ta järele. Tuppa jõudes jäi Nipernaadi koolnu voodi ette seisma, luges huuli liigutades vaikselt palvet ning pigistas siis kadunukese silmad kinni. Siis hakkas ta hoolikalt peatsit, jalutsit ning laekaid tuuseldama. Koti alt ta leidis talu paberid ning rahapuntra. Paberid andis ta vanemale vennale, raha aga luges hoolikalt üle, nimetas summa ka vendadele, pani selle siis laekasse luku taha ning võtme pistis esialgu oma tasku. Sellega valmis, tõi ta õuest lauad, asetas nad pinkidele ning tõstis vendade abiga koolnu lautsile.
„Mis nüüd edasi tarvis teha, on juba naiste asi,” lausus ta.
Varsti täituski suur tuba naistega. Ohates ja hädaldades tiirlesid nad tüki aega koolnu ümber otsekui harakad veel liigutava looma ümber. Siis aga hüppasid äkki koolnu kallale ning kohe algas palavikuline tegevus, keedeti vett, otsiti kirstust puhtaid riideid ja varsti oli perenaise laip naiste sõrmede vahel kui pesupundar, mida hõõrutakse ja nühitakse otse vihase joobumusega.
Nipernaadi juhatas nende tegevust kui oma inimene. Kapist oli ta leidnud viina, jõi ise, andis ka naistele ning kiitis kadunukese häid omadusi. Siis astus ta välja.
Ta ruttas järve äärde. Päike roosatas vastu liginevat õhtut. Õhk muutus sinakaks, kiired paistsid kui läbi udu. Järvele ilmusid punased lapid. Pilved peegeldusid selles kui sukelduvad luiged. Nipernaadi istus kaldale ning vaatles. Kaislas sulpsatasid kalad.
Äkki kuulis ta tütarlapse karjatust. Ta hüppas püsti ning hakkas jooksma karjatuse suunas.
„Rästik, rästik!” hüüdis alasti tütarlaps veest välja joostes.
Nipernaadi viskas räti ta õlgadele ning haaras ta sülle.
„Rumal, ära karju, ega rästik vees midagi paha tee,” naeris ta.
Tüdruk vaatas hirmunult võõra otsa. Märjad juuksed rippusid üle alasti õlgade. Üle põskede ja punase suu veeresid veepiisad. Ta oli kohmetanud ja rabeles. Nipernaadi pühkis varrukaga ta märja suu puhtaks, viskas talle särgi ning undrukunartsu kaela ning lausus:
„Ära karda, ega ma halb mees ole. Olen siin võõras, mu kodu on kaugel siit, sealpool metsi ja nurmi. Olin veidi ringi rändamas ning sattusin päris juhuslikult täditütre matusele. Ütle, kuidas on sinu nimi?”
„Miila,” vastas tüdruk häbelikult.
„Ära rabele, Miila, saame parem sõbraks,” lausus poiss.
Veidi eemal seisis väike kalurionn. See oli savist ja õlgedest koobas, mille turjal lasus lai katus. Väikesest korstnast tõusis suits. Tüdruk vaatas kärsitult sinnapoole.
„On see sinu kodu?” päris Nipernaadi.
Tüdruk noogutas pead. Ta nägu punetas vastu laskuvat päikest, silmad sädelesid õhtu palanguist. Ta oli veidi toibunud ehmatusest ning oli kahevahel, kas joosta kohe kodu poole või jääda veel vähekeseks paigale. Punased huuled tõmbusid naerule, ta vaatles poissi, ning et midagi lausuda, ütles:
„Liis oli halb inimene, poistest pole põrmugi asja.”
„Noh muidugi,” oli Nipernaadi kohe nõus. „Need mõned inimesed või see mõni talu! Tuul puhub igast kaarest tuppa, nii et hambad logisevad suus. Ja nurmed on söödis, ja loomad on näljas. Ainult karjus paistab olevat arukas mees.”
„Janka on mu vend,” lausus tüdruk häbelikult.
„Tõesti,” imestas Nipernaadi, „miks ei tulnud sa siis koolnut vaatama?”
„Vennad ei salli mind,” seletas Miila. „Nad varitsevad mu isa võrke ja nootasid ning tõmbavad kõik unnad ja põhjanöörid salaja välja. Pean tihti nendega kaklema ja lahinguid lööma, sest isa on mul päris abitu ja vana ning ei jõuagi muud teha kui õnge otsas vahtida. Pean teda igal pool aitama, minuta ei jaksa ta midagi teha. Olen päris hädas vendadega, eriti Joonatan on vallatust ja kurja täis ning ei anna mulle silmapilkugi rahu. Kord laseb põhja mu küna, kord lööb kiviga akna sisse, ikka sepitseb ta mõnd kurjust.”
Saabus õhtu. Õhk oli palav ja lämmatav. Järv tumenes, värvid tuhmusid ta pinnal. Puud ja põõsad heitsid veele pikki virvendavaid varje. Siit-sealt tõusis sinakas udu. Kaislast kostis läkastav köhimine.
„Vaadake, peangi isale järele sõitma,” lausus tüdruk künasse hüpates. Kiirelt vehkles ta mõladega, veepiisad lendasid ta ümber kui jäised killud, pikk virvendav lohe jäi küna taha looklema.
„Uhuu!” hõiskas tütarlaps mõlasid künasse tõmmates ning kuulatama jäädes. Kaislast tõusis valge pea ning vibud.
„Siin, siin!” köhis vanamees.
Nipernaadi sammus kodu poole.
Aknal põlesid küünlad. Toast kostis naiste kriiskav laulmine. Vennad istusid murul ning tülitsesid.
„Ma ütlen veel üks kord – ja see olgu viimne,” hüüdis Peetrus, „talu peremeheks peab hakkama Joonatan! Ta on meist noorim ning peab sõna kuulma. Nii on iga perekonna komme ja seadus, et nooremad kuulevad vanemate ja targemate sõna. Teisiti ei saagi olla, sest muidu poleks ühtki korda ega õigust. Joonatan saab talu, ta pole oma nooruse tõttu veel sedavõrd rikutud kui mina Paulusega, ta võib veel end parandada ning korralikuks peremeheks saada. Meie Paulusega aga läheme siit ära, ei meeldi meile see talu ega need inimesed. Seitse nahka võtavad meilt maha, kui siia jääme – niisugused on meie naabrid. Kuni ema elas, polnud veel viga, kartsid ta lõuavärki ja rusikaid, nüüd aga pole vähematki elamist!”
„Nii jah,” lausus ka Paulus, „meie läheme siit ära, hoopis kaugele. Mõne aasta pärast aga, kui talu on juba seatud paremale järjele, maksab muidugi Joonatan meie osad välja, sest egas säärast varandust ilma saa anda.”
„Maksku või ärgu maksku, aga peremeheks peab ta hakkama,” lausus Peetrus. „Isegi perenaise muretseme talle, pulmad ja varrud teeme, võtku aga talu.”
„Ei, ei!” karjus Joonatan vehkides. „Ei saa minust mingisugust talupidajat ega peremeest. Pole ma atragi peos hoidnud ega tea külvi ja lõikuse aegu. Või ihuvad naabrid minu peale vähem hammast, luude ja karvadega panevad nahka. Võtku talu kas või sarviline, kui aga äraminek kätte jõuab, lähen ma kaasa.”
„Noh, nii see asi küll ei lähe!” pahandas Peetrus. „Üks meist peab siiski peremeheks hakkama ja tallu jääma. Loodetavasti sünnib see ilma üleliigse kakluse ja naha peale andmiseta. Pane seda tähele, Joonatan, ilma naha peale andmiseta. Oleks häbi kohe pärast ema surma talu müügile lasta, seepärast peab üks meist kõik oma jõu ja osavuse kokku võtma, et talu kord oleks hea ja ilus. Ning selleks on kõige kohasem mees Joonatan.”
„Nii jah,” lausus jälle Paulus. „Joonatan jääb tallu, see on otsustatud.
