tõstnud kordagi silmi, ta õhetas ning värises. Nii polnud temaga veel keegi rääkinud. Silver Kudisiim tuli tagasi, võttis püssi õlalt ning hädaldas:
„Ei näe enam, silmad ei seleta, kus sa sedaviisi lindu saad.”
„Oota,” lausus Nipernaadi naeratades, „kui lubad, siis lähen mina omakorda.” Kui ta aga püssi võttis ning välja läks, tuli ka Loki tema järel, rippudes ta küljes kui ripats uuriketil.
Nipernaadi ei sõitnud minema, ei sel ega järgmisel päeval. Tal oli korraga teisi toimetusi ja asjaajamisi, mis võtsid kogu ta aja. Hommikust hilja õhtuni oli ta tegevuses Kudisiimu hurtsiku parandamisega, paikas katust, vahetas sarikaid ja pennipuid, isegi ahju seadis ta korda. Vana Kudisiim vaatas ja imestas, kuid ei julgenud midagi lausuda. „Ega see head tähenda,” kordas ta enesele, „ega see tõesti head tähenda!” Ta kutsus Loki kõrvale, raputas pead ning küsis tütrelt murelikult, mis kavatsused tol parvepoisil siin olevat. Loki vaid naeris ja laotas käsi.
Õhtul aga võttis Nipernaadi kandle, jooksis jõe äärde, mängis, laulis ning rääkis Lokile:
„Kas tead, Loki,” ütles ta, „kui ühel armsal tütarlapsel on korralik hurtsik, siis ei või seda kuidagi olla, et ta sinna kauemaks üksinda jääks. Küllap juba siis asjad hargnema hakkavad. Ehk kui muidu siia keegi tulla ei taha, siis tahan ma ise kihutada oma parvega mööda jõgesid ja meresid ning igale, keda kohtan ma teel, räägin väikesest Lokist, kes elab keset metsi kui nõiutud printsess. Ja ütlen ma neile, et Loki silmad on mustad kui niiske muld, põsed roosad kui aovalgus, juuksed üle õlgade kui tuulised metsad. Ja ütlen ma neile, et Loki õlad on kui valged purjed, suu on kui roosiaed, mis piiratud kõrge valliga – sinna on vaadanud vaid päike ja tuul. Ja ütlen ma neile, et õnn on kui haihtuvad pilved, kui õis, mis puhkeb ja kiiresti närtsib – rutaku, muidu hilinevad, nagu hilinesin mina!”
Ta silmad süttisid, hääl värises. Ta viskas kandle kõrvale, haaras tütarlapse käest ning jätkas kui palavikus: „Anna andeks, Loki, et peatusin parvega su hurtsiku ees, aga sa kuuled ise, kuidas vadistavad peoleod, vilistavad leevikesed ning ööbikud on hoopis arust ära! Sa näed ise, iga puu, iga põõsas, iga lill, isegi iga heinakõrs on lopsakaid õisi täis – ja ma nägin sind. Ah jumal, võib arust minna, kui kevadises metsas kuuled mõtuse kudrutamist ning värske muld aurab sünnituse iharusest. Sa otsekui tunneksid maa südame kiiret tuksumist.”
„Hea küll,” ütles ta järsku, „seda kõike ei pea ma rääkima!”
„Võta mind kaasa!” ütles Loki äkki. Nipernaadi hüppas püsti kui nõelatud.
„Loki, sa tahaksid tulla minuga?” hüüdis ta hämmastusega. „Sa tahaksid tulla isegi siis, kui mu jutt puukidest oleks vaid pettus? Nii ongi, nii ongi see, armas Loki, mu kodus polegi tosinat puuke. Ma ei tea ise, miks rääkisin seda, kuid tegin kindlasti väga rumalasti. Mul on vaid üks papagoi ja üks puuk, aga too puuk on juba nii vana ja nii hall, et ma tihti enam ütelda ei tea, on ta ikka tõesti veel puuk või on lihtsalt vana luud! Ah jumal, anna andeks, Loki, nüüd valetan jälle, isegi papagoid pole mul, isegi toda halli puuki pole mul, on vaid luud, lihtne luud. Ning muud pole midagi, aga mitte vähematki, ning tihti on mul häbi, et isegi kerjusele pole midagi ulatada. Ta laulab ja sirutab käe, aga sul pole võimalik tasuda ta laulu, ning sa jooksed kui tõbine temast mööda – siis on nii, nagu jookseksid sipelgad mööda selga! Isegi taskud õmblen ma vahel kinni, sest mul pole midagi sinna sisse panna.”
„Võta mind kaasa!” kordas Loki paluvalt.
„Ja ikka tõesti tahaksid tulla?” küsis poiss kahtlevalt.
Ta istus uuesti tüdruku kõrvale, naeratas, paitas ta pead, ning ta sõrmed värisesid.
„Ma tean,” ütles Loki, „et peaksin jääma siia, sest minu minnes variseb isa hauda. Kuid ma kardan, et kui sõidad, ei näe ma iialgi enam sind. Olen elus näinud vaid mööduvaid parvetajaid ning keegi neist pole järgmisel aastal enam tagasi tulnud. Kaldale jäävad vaid tuleasemed ning põlenud tukid.”
„Kas tead, Loki,” lausus Nipernaadi äkki rõõmsalt, „mina polegi parvepoiss. Ning tolle vaesusega on ka lugu väga küsitav. Tõsi küll, kui päris avalik olla, siis kümmet vesti ma küll ei kanna ning igas vestitaskus miljonid ka just ei vedele, aga ühte ja teist leidub mul siiski. Ohoo, ega nood asjad nii väga halvad olegi, kui nii väga, väga hoolikalt otsida, siis ikka leidub ka midagi. Vaata, Loki, mina arvan toda asja nõnda, et isa me peaksime ikka natuke hoidma. Ta on ju nii vana ja jõuetu ning ta päevade arv polegi enam suur. Ja asja võiks üsna hästi ka nõnda korraldada, et viin oma parve mereni, võtan juudilt palga ja tulen siia tagasi.”
Saabus öö. Kuskil kaugel kukkus kägu järelejätmatult. Nahkhiired tiirlesid üle vee. Hurtsikust kuuldus Kudisiimu rahutu köhimine.
„Kas tead, Loki,” hüüdis Nipernaadi, „ma lükkan parve vette ning sõidutan sind? Sa ei teagi veel, mis tähendab kiires voolus edasi tormata. See on väga ülev ning jube tundmus. Veed sulisevad ja vahutavad su ümber, tähtedes taevas hiilgab ja sätendab üleval ning all – tormaksid kui muinasjutulise vaibaga mööda õhu lõpmatuid ruume. Ning mina hoian sind tugevasti, tugevasti, et sul isegi hingata on raske. Ei, sa kardad öist sõitu? Parve võiks ju nööriga pärast vastu voolu tagasi vedada, ega see mul nii väga raske olegi. Ehk tahad, ma võtan sind kätele ja kannan sedaviisi mõne kilomeetri? Vaata, mul on tugevad lihased, oled nagu sulg mu kätel. Või veel parem, ma teen sulle pajukoorest ilusa pilli ning sa puhud ja ma saadan sind kandlel? See polegi nii inetu, nagu sa ehk arvad.”
Ta jäi kurvaks ja lausus õhates:
„Nüüd tean ma küll: sa ei usu mind, sa arvad, et olen petis ja ei tulegi enam tagasi. Sa arvad, et olen kõlvatu ja aina valetan, ning siis pole sul enam tahtmist ei pilli ega mängu järele!”
Ta tahtis koguni tõusta ja ära minna.
Loki viskas käed ta kaela ning hüüdis:
„Usun sind, usun!”
Ta suudles poissi, hüppas püsti ning lendas kui lind hurtsiku poole.
„Loki, Loki!” hüüdis poiss järele.
Ta oli korraga kui hullunud, jooksis siia ja tänna, tüdruku nime korrates.
„Loki,” rääkis ta enesele, iga sõna otsekui paitades, „väike Loki, ma tulen tagasi ning ei peta sind. Sa oled ju nii väike, et isegi putukas paistab su kõrval kui hiiglamägi. Ma ei julgegi sind kätele võtta, oled kui tolmukübe, mis võib sõrmede vahelt maha libiseda.”
Ta rääkis enesega, kõndis kaua mööda metsi, täis õrnust ja joobumust. Ta otsis Lokile uusi võrdlusi ning oli õnnelik, kui see tal õnnestus. Oli hilja, kui ta lõpuks tagasi tuli ning hurtsiku pööningule magama läks. Isegi unes liikusid ta huuled, otsekui jätkaks ta oma õrnuste rääkimist.
Teise päeva hommikul, kui Nipernaadi ärkas, seisis Habahannes hurtsiku ees. Ta hoidis piipu hammaste vahel ning isegi rääkides ei võtnud seda suust.
„Silver, vana käbi, sulle olla parvepoiss külla tulnud?” hüüdis ta üle läve tuppa. „Ei mina seda uskunud, rääkisin, et ega üks mõistlik parvepoiss Silveri hurtsiku uksest sisse mahu, võib-olla on mõni küürakas või nii. Mall aga ei jäta rahule, ütleb, et olla juba mitmendat päeva siin ning päris sirge olla teine. Mina aga ei uskunud, tulin ise vaatama.” Ning kui hurtsikust ei vastatud, küsis ta kärsitult:
„Noh, on või? Ehk ei ole või?”
„On, on!” vastas
