style="font-size:15px;"> Nipernaadi istus murule ning naeris.
„Ah ei tule või?” küsis Habahannes vihaselt. „Pean koerad järele saatma või? Minu põlde ei tahagi näha, minu tütart ei tahagi teretada? Hakkad vist keretäit teenima? Või on too vana käbi sinu ära nõidunud, et oled kui koer ketiga ta hurtsiku juures kinni? Ei tahagi vaadata mu rikkust ja vara?”
Nipernaadi tõusis murult, astus Habahannese juurde ning lausus kahetsevalt:
„Kui vaene, kui ütlemata vaene sa oled, Habahannes. Olen mina küll maailmas ringi kolanud, kuid niisugust santi peremeest pole ma veel näinud. Lind lendab ning ta pole sinu, putukas roomab ning ta ei kuulu sinule. Su põllud on kui sood, kus kasvab vaid sammal ja suliseb vesi. Su maja on kui mesipuu, kuhu mahub vaid pisike putukas. Ning su taskud on tühjad, tuuled käivad neist läbi. Ega muidu oleks sa Kudisiimu avitamata jätnud, vähemalt ühe mullika oleksid talle ikkagi andnud. Kuid sa ise oled vaene ja armetu ning sul pole isegi teist kuube, mida võiksid oma naabrile annetada!”
„Või varandust käsid mul pillata,” karjus Habahannes vihaselt, „vanale käbile pean oma pudulojuseid andma!”
„Sul ei ole ju enesel midagi!” hüüdis Nipernaadi kärsitult vahele. „Ma pean vist õpetajat paluma, et ta kirikus sinu jaoks mõne marga korjaks, muidu jääd ehk päris nälga. Kõhunahk kuivab selgroo külge kinni, siis ei leota teda lahti ei õli ega bensiiniga. Temal mõned varandused või mõni rikkus! Tule parem mind korraks vaatama, ma näitan sulle oma rikkusi, nii et sa jääd pimedaks kui sõnn, kurdiks kui puu. Mul purjetab tuhat laeva mööda meresid ning nad on täis kulda, vilja ja siidi. Tuhat rongi kihutab mööda maid ning nende koormad on rohkem väärt kui kaks kuningriiki kokku. Sajad tuhanded töölised otsekui sipelgad kaevavad maa sügavustes mulle kulda ja hõbedat ning igaüks neist on küürus kullakottide all! Tule vaata mu põlde, nad algavad seal, kus päike tõuseb, ning lõpevad seal, kus ta õhtul kaob, aga kõik see väli on täis kuldset nisu. Tule vaata mu vabrikuid, seal seisavad korstnad tihedamini kui sinu põllul rukkiorased, ning iga korstna all töötavad mulle ja üksnes mulle kümme tuhat töölist. Ehk tahad näha mu metsi, seal on mul põtru, hirvi ja metskulte rohkem kui sinu salvedes rotte. Ahaa, sa naerad, sa lõhked kadedusest ning arvad, et mis too parvepoiss kiitleb. Ei, vennas, pole ma parvepoiss ühtigi. Et ma aga parvega jõgesid mööda liuglen, selleks on mul teised põhjused. Maid uurin mina ja inimesi panen tähele; kus aga leian varga või masuurika, selle toimetan trellide taha. Ning sinustki, Habahannes, ei mõtle ma head, ei, põrmugi mitte. Kas pole sinagi nooruses võõrastel hobustel kihutanud ning võõrastes aitades öösiti ringi luusinud?”
Habahannesel kukkus piip suust, kuid ta ei tõstnud seda maast üles.
„Hull, hull!” kähistas ta ülekeevas vihas. „Parvepoiss on hull!”
„Pole hull ühtigi,” lausus Nipernaadi muheldes, „küll mina tean Habahannese patte. Arvad, et asjata aega kulutan ja loran samuti muidu ajaviiteks? On ka minul küllalt sõpru kõrgete härrade hulgas ning nende abiga saame ka Habahannesest jagu!”
„Hull, hull!” karjus Habahannes ning lidus kui tuul kodu poole. „Orjad kokku, koerad kokku, parvepoiss tuleb lapikuks peksta!” karjus ta õue jõudes. „Vargaks sõimab mind, türmiga ähvardab, ma olla vaesem kui kerjus! Ning tema varandused olla suuremad kui kaks kuningriiki kokku, nõnda ta raibe rääkis!”
Ta ei suutnud enam taltsutada oma viha. Kui aga Mall käskivalt ja kalgilt talle otsa vaatas, jäi ta korraga vaikseks ja väikeseks ning hakkas üksikasjaliselt tütrele jutustama oma käigu tulemusi.
„See on alles kena poiss!” hüüdis Mall vaimustusega.
„Kena jah, kus sa tollega!” lausus Habahannes mõnitavalt. „Sõimata ja kiidelda oskab teine küll, nii et sul juuksed peas püsti tõusevad.”
„Aga ehk on rikas,” kahtles Mall, „mis ta muidu sellest räägiks?”
„Ah on või? Ehk ei ole või?” arutas Habahannes. „Mine neid praegusi inimesi tea, ise kui karjapoiss, aga taskud raha täis kui puru. Ega ta muidu minu varandust nõnda põlgaks ja tolle käbi juures istuks. Midagi tal peab ikka olema, kas mõni maja linnas, mõni vürtspood või mõni pudukauplus. Ehk ongi need tema palgid, mis sel kevadel siit mööda parvetati, poisid sõitsid ees ja peremees viimse parvega järele? Küllap vist, küllap vist, seepärast ei julgenud ka parvepoisid sel kevadel siin peatuda, litsusid mööda kui tuul.”
Ning Habahannesel on ütlemata kahju, et ta oli parvepoisiga olnud nii upsakas ja käskiv. Ta teab väga hästi, et Mall seda asja nõnda ei jäta, et sööb kas hinge välja, aga lepitust peab ta parvepoisiga saama. Ning siia peab ta tema meelitama, kas või hetkeks, et Mall näeks teda, istuks temaga ning jätaks tema, Habahannese, rahule. Sellepärast ei mõtlegi ta enam viivitada, võtab mütsi ning teeb minekut.
„Lähen õige veel korraks tema jutule,” lausub Habahannes leplikult, „ehk tuleb ta seekord siiski.”
„Palu teda, meelita teda!” hüüab Mall veel isale järele.
Nüüd võtab ta juba kaugel mütsi pihku, naeratab, teretab parvepoissi uuesti, otsib siis murult oma piipu ning lausub sõbralikult, et parvepoisil ei pruugiks just nii väga vihastada, selleks polevat vähimatki põhjust.
„Meie pool on säärane mood,” räägib ta seletuseks, „kui võõrast inimest näed, sõima kohe nahk kuumaks ja vaata siis, mis edasi saab. Ega toopärast veel viha kanta ning halvasti mõelda.”
Siis räägivad nad ühest ja teisest, ning kui Habahannes esineb lõpuks tungiva palvega teda külastada, ei räägi ka Nipernaadi enam palju vastu. Üsna sõbralikult sammuvad nad kõrvuti Habahannese talu poole, kus Mall neid juba ootab lahtiste kirstude ja kappide ees.
Kui aga Nipernaadi õhtul koju tuleb, hoiab ta süles tüsedat kompsu ning tirib nööriga mullikat taga. Looma viib ta lauta, kompsu aga laotab murule.
„Loki, Loki,” hüüab ta rõõmsalt, „jookse kohe siia! Vaata ometi, mida Habahannese puuk on meile toonud, sulle kolm uut seelikut, isale aga ilusa mullika. See on alles kena puuk, et põrguline ise oleks teda võtnud! Ma vaatan ja imestan, kes see lõhub tulla säärase ägedusega, et maa väriseb ja tolm keerleb, enesel suured punased silmad peas kui rattad. Ja mis sa arvad? – Puuk!”
Loki jookseb kord seelikute, kord mullika juurde; ta silmad sätendavad ja põsed õhetavad õnnest ja üllatusest.
„Kas ikka tõesti puuk?” küsib ta kahtlevalt. „Ikka tõesti puuk ning pettust pole siin mingisugust?”
Nad hüppavad rõõmsalt kui lapsed.
Ainult vana Kudisiim raputab pead, vaatleb kahtlevalt mullikat ning pomiseb enesele:
„Ega see head tähenda, ega see tõesti head tähenda!”
Hommikul lükkab Nipernaadi parve vette, seob selle puu külge ning räägib Lokile, et täna õhtul peab ta lõpuks ometi ära sõitma.
„On küllalt aega viidetud,” lausub ta naeratades. „Jumal seda ise teab, mis mu peremees, juut, kõigest sest loost peaks arvama. Teised poisid juba ammu oma parvedega kohal, mina aga viidan aega ja ei mõtlegi ilmuda. Saadavad viimaks politsei järele, ega neid uskuda või.”
Kui Loki jääb nukraks, silitab ta tütarlapse pead ning lausub rahustades:
„Ära kurvasta midagi, Loki, varsti olen ma jälle siin. Ega sul pruugigi nüüd suurt muret tunda, oled ju nüüd rikas. Hurtsik on parandatud,
