ei jää. Kust võtan ma tüdrukuid ja sulaseid, kust võtan perenaise? Ning kui see võõras inimkari tallu jõuab, mis elu või olu mul enam on! Ei saa minust peremeest, pange või tuli räästa alla!”
Juba kerkis Peetruse rusikas ning Paulus hüppas kui härg püsti, kuid siis lausus korraga Toomas Nipernaadi nende selja taga:
„Aga armsad sugulased, miks te tülitsete – peremeheks hakkan mina!”
Ta istus kohmetanud vendade juurde ning rääkis:
„Jah, armsad poisid, ei paku täismehele suuremat lusti see adra taga vantsimine ning mullika järele jooksmine. Kui päris avalik olla, nagu see sugulaste vahel kombeks, siis pean ka mina kurbusega tunnistama, et võtku raibe toda talutööd ja askeldust, vinna kas või kõht katki, aga kasu sest kõigest pole vähematki. Seesama väike ja kopitanud viljaterake, mis ehk tööst ja vaevast üle jääb, läheb kroonule maksudeks ja papile meeleheaks. Nii tööta ja lõhu, jääd ruttu vanaks, tõmbud looka kui tuppa toodud kadakaoks, silmad lähevad rähma täis, nina paistetab siniseks, nagu oleks eluaeg kõrtsis kükitanud, aga lõbu ja lusti sest elust pole. Kanna ja külva ning ära jäägi rahulikult ootama, kunas seemnekene idaneb, vaid litsu kõigest jõust kähku kirikusse palvetama, et taevane isa ei uputaks su vilja vihmaga, ei kõrvetaks põuaga, ei külmetaks hallaga, ei murraks tormiga, ei laastaks metsloomadega – kõik su töö ja vaev on ühtepuhku Issanda peos kui värisev linnuke kulli küüsis.
Karda ja värise päevast päeva ja ööst öösse, uuri pilvi ja vaata tuult, sest iga õnnis silmapilk võib tuua sulle hukatust, et külvist jääb järele vaid sõtkutud pori. Mul enesel on talu, noh, olen teda raiska pidanud terve oma elu, nooruse ja jõu olen sinna matnud, ja kui te nüüd minult küsite nii päris avalikult, et ütle, armas Nipernaadi, kätt südamele pannes, on su talu sulle kordki elus valmistanud väikest meelehead, siis pean pea üpris longu laskma ning olema üsna vait. Nelikümmend aastat on mu turjal, maast-madalast olen kündnud, äestanud, mullikaid ja sigu kasvatanud, heina niitnud ja põlde väetanud, aga ütlen teile, armsad poisid, rõõmu on mul vähem olnud kui lumeküllasel talvel varesel teri. Andsin talu nooremale vennale, ning kas teate, otsekui kivikoorem langes mu õlgadelt, jätsin sõbrad ja tuttavad kähku jumalaga ning tulin vaatama, kustpoolt maa lahti.
Nii vaatlen nüüd ka teid ja mõtlen, oh te taeva laiad kaared ja väeti inimpoeg nende all, et kolm tugevat ja tarka meest ning peavad end talutööga tapma. Seda võivad teha ju niisugused Puuslikud, kes kogu oma keha ja aruraasukesega on maa külge kinni kasvanud kui takjas tee äärde. Olgu siis veel, et sul on käes mõni majoraatmõis või midagi selletaolist, siis on vähemalt toda au ja uhkust ja popside kadedust. Talu aga on lollile pilkeks ja targale nuhtluseks!”
„Õigus, õigus!” hüüdis Joonatan rõõmsalt vahele.
„Õigus küll, aga sina ole üsna vait!” noomis teda Peetrus.
„Nojah,” jätkas Nipernaadi vaimustusse sattudes, „praegusel ajal elab inimene vaid ärist ja ärile. Praegu on täismees vaid kaupmees ja hangeldaja, tema on alati see, kes võtab raha; sina aga oled ikka see, kes raha annab. Nii mõtlen ka teist, et kuidas oleks, kui te kolmekesi kokku lööksite ning asutaksite näiteks kas või mõne kino? Praegu on säärased masinad, et viska pilt sinna sisse ning masin näitab sulle sääraseid lugusid, et naera kas vats pooleks. Linnas juba töötavad seesugused masinad igal tänavanurgal, maal aga on nad suureks uudiseks. Võiks näiteks laadalt laadale käia, seks pole muud tarvis, kui ehita presendist putka üles, pane masin käima ning raha voolab kui aganaid. Et maarahva uudishimu äratada, võiks ju ukse ette veel asetada mõne pärdiku või midagi sarnast.
Ah, armsad poisid, elu algab alles siis, kui su taskud on raha pungil täis, siis jooksevad su järele niutsatades kõik need Puuslikud, Miilad või kuidas nende nimed olid. Läheb äri hästi, tulete tallu, nii päevaks või kaheks veidi vaatama ja uhkustama. Ega teie siis enam kellegagi pruugi rääkida, siis tulevad Puuslikud teie juurde ning paluvad teilt paar lahket sõna südame kosutuseks. Teie aga muhelete pihku ning käsite Jankal küsida, et mis tol härra Puuslikul õige tarvis on?
Ning mis teil häda, ema jättis kaunis tüseda käputäie sularaha, võite sellega teha nii ja teisiti, nagu süda soovib.”
„Õige küll!” ütles nüüd Peetrus.
„Asja peaks siiski põhjalikult kaaluma,” arvas Paulus.
„Noh, sina ikka oma kaalumistega!” pahandas Joonatan. „Oi poisid, see number oleks tõesti midagi suurepärast! Kujutlege vaid enesele hetkeks vana Sirkli Madist, Puuslikku ja Tõramaa Mikku, kuidas nende näod venivad kadedusest laiaks, kui meil hästi läheb ning kord härrasmeestena tallu tuleme. Võin hingeõnnistuse peale kihla vedada, et Sirkel tõmbab enese oksa ning Tõramaa hakkab kadeduse pärast joodikuks. Seitse seanahka pistavad nad kinni ning sülitavad suitsu ja tõrva. Vana Liisa poegadest, neist laiskvorstidest ja lakkekrantsidest, saavad siiski mehed ning säärased mehed, et terves vallas ei leia teist, kes küüniks nendele kas või õlanigi. Ah pagan, see plaan on tõesti minu meelejärgi!”
Nipernaadi jätkas: „Jah, see on ikka nii olnud, et raha armastab teguvõimsaid poisse. Ning kui ta hakkab juba kord voolama, ega siis enam pidamist ole. Siis muudkui hoia koti suu pärani lahti, et ta vabalt ja eksimatult saaks voolata. Vaadake, siis jõuavad varsti need ajad kätte, kus tõmbate endile toredad kuued selga ning tulete ka korraks vaatama, kuidas elavad ja on vanad sõbrad ja tuttavad. Siis ostate muidugi kõigi nende Puuslikkude, Sirklite ja Tõramaade talud kogu liikuva ja liikumata krempliga ära, mõistagi nalja ja toreduse pärast, et kõik need talumaad ühte ajada ning üks mõistlik mõis asutada. Järve kaldale võiks ehitada ühe toreda häärberi, sinna mäekünkale aga suurema telliskivivabriku. Ning Puuslikud ja Sirklid, kes vahepeal on jõudnud oma talu eest saadud raha juba maha prassida, tulevad teile moonakaks, kupjaks, tallmeistriks või mingi muu ameti peale. Vaata sulle siis Nõgikikkaid!”
„Plaan on tõesti aus, väga aus,” rääkis Peetrus mõnuldes, „suuremat raha oleks otse hädapärast tarvis, et noile kõlvatuile kord nina peale anda. Tulise pihta, ma kutsuksin nad kõik kord kõrtsi ja joodaksin nad oma kalli rahaga surnuks!”
„Mina aga palkaksin jõumehi ja vurlesid, kes neile kõigepealt tublisti naha peale annaksid!” arvas Joonatan.
„Ka kiriklik noomitus õpetajalt poleks mitte halb,” lausus Paulus, „ei tea, kui suurt maksu õpetaja õige võtaks, kui kantslist Puuslikule ühe tugeva noomituse maha kärataks! Umbes nõnda, et värise ja lõdise sina, kõlvatu inimlaps, põrgu väravad seisavad lahti sinu ees kui vihase härja lõuad. Ning olen mina kuulnud, Puuslik, et sa käid kõlvatuid teid, rikud süütute tütarlaste unerahu ning võtad end täis kui igavene lontrus! Ning tuhka ja tuld sadagu sulle peale, veised ja sead mingu kärna! Häbi peaks sul olema, vanal prohmusel, valla sant niisugune! – Tõesti, säärane noomitus kantslist poleks mitte paha. Küll veniks selle jumalakartliku vanamehe nägu pikaks. Säärase teo eest oleksin ma valmis maksma, palju maksma!”
„Nüüd pole muud midagi kui ema kiiresti mulda ja siis minema siit!” pajatas Joonatan õhinal. „Ei tea, kuidas oleks, kui juba homme ta kabelisse viiksime?”
„Ei, see küll ei lähe,” arvas Peetrus, „surnu peab vähemalt kolm päeva lautsil ja kirstus lebama, alles siis võib temaga talitama hakata. Ning egas meil nii väga kiiret olegi, mõne päeva võime ikka kannatada.”
„Nii jah,” lausus ka Paulus, „asja tuleb ikka veel kaaluda ning talu lugu on ka veel tume. Kes jääb siis tallu, kui me ära läheme?”
„Noh, vaadake,” seletas Nipernaadi, „kuna ma nüüd juba kord siin olen ning mul teist hale meel on, siis võin ju tolle talu vähekeseks oma kätte võtta. Seejuures võite ise arvata, et see
