Toomas Nipernaadi. August Gailit

      „Küllap nad jõuavad varsti siia,” seletas ta uhkelt, „olen neile kõigile juba vastanud. Oh sa Issanda vägi, küll saab lusti ja nalja, kui see inimkari korraga siia jõuab. Pean vist asja nõnda korraldama, et neemele tuleb ehitada esialgu ajutised barakid, muidu pole kuhugi panna seda näljast rohutirtsuparve. Sõtkuvad ära kõik põllud ja rüvetavad kõik metsad, egas need meistermehed nalja tunne!”

      Ning tõesti, ta päris metsamüüjatelt palkide hinda, rääkis alevi hobusemeestega nende päevapalkade suurusest, üldse oli ta hommikust hilja keskööni ikka jooksul ning talus nähti teda harva. Silmapilguks astus sisse, luges saadetud kirjad rutuga läbi ning jooksis jälle minema.

      Ello oli viimastel päevadel üsna muutunud. Ta seisis ikka lävel, kui Nipernaadi koju tuli, ning jooksis talle rõõmsalt vastu.

      „Kunas ehitad mulle lubatud lossi?” küsis ta särasilmil naljatades.

      „Varsti, varsti,” naeris poiss, „egas säärased asjad üleöö sünni. Näed, väike, kuidas pean jooksma ja askeldama. Seni kui mu abilised pole veel kohale jõudnud, pean üksi rühkima.”

      „Aga mu pulmad on üsna lähedal,” ütles Ello järsku ning suured silmad läksid korraga niiskeks.

      „Tõesti!” hüüdis Nipernaadi otse kohkudes. „Sellest peaksime kord põhjalikumalt rääkima, eks ole?”

      Kuid päevad läksid, Ello oli rahutu, Ello ootas, Nipernaadi aga ei rääkinud midagi. Nipernaadil oli ikka jooksmisi ja talitusi, ta kirjade arv aina suurenes iga päevaga. Talus ei pandud teda viimastel päevadel enam suuremat tähelegi. Kord käis peremees, kord jälle perenaine linnas, siis sõitsid nad kahekesi, siis jälle üksikult. Linnast aga voolas voor voori järel igasugust kraami, otsekui oleks mõne suurema laada ettevalmistus.

      Ainult Ello ei võtnud neist toiminguist suuremat osa, ta oli tõsine, kurb ning käis tihti nutetud silmadega. Ikka kaebas ta peavalu, oli närviline ning ei tahtnud enam isegi kirikhärra juurde minna. Ainult Nipernaadi viibides toas katsus ta olla lõbus, naeris, hullas ning vaatas poisile otsa armunud silmadega. Kuid Nipernaadi oli sõnakehv, millegipärast tusane, ta koguni ohkas ja ei julgenud tõsta uhkeid silmi.

      „Miks oled nii kurb?” küsis Ello.

      „Tööd ja muret on palju,” kaebas poiss. „Need varandused teevad mu tõesti enneaegu vanaks. Ma kahetsen, et olen kõike seda rühkimist ette võtnud.”

      „Ah!” hüüdis ta otse ahastades. „Miks ei võtnud sa neid endale, kui ma palusin põlvitades su ees! Nüüd lämbun nende raskusest.”

      Oli õhtupoolik, taevas oli pilvis, sahisesid puud. Oli päev enne pulmi. Nad istusid kahekesi jõe kaldal. Nipernaadi pildus hajameelselt kivikesi jõkke, ning Ello märkas, et ta sõrmed värisesid.

      „Kas mäletad,” küsis tüdruk häbelikult, „mis rääkisid mulle tookord seal?” – Ta näitas käega liivase neeme poole.

      Poiss noogutas pead.

      „Kuidas võiksin seda unustada!” hüüdis ta.

      „Siis küsisid sa minult midagi,” jätkas tüdruk, „aga ma ütlesin ei. Ma ei tea, mispärast seda tegin.”

      Ta vaikis tüki aega. Siis jätkas:

      „Nipernaadi, nii kentsakas nimi on sul, ise aga oled veel kentsakam. Kuid siiski oleksin ma pidanud tookord teisiti vastama. Kui ma ainult mõtlen, et homme on mu pulmad tollega seal,” – jälle näitas ta käega, seekord kiriku poole – „tahaksin kiiremini põgeneda siit! Nipernaadi, võiksid sa põgeneda minuga ühes? Ma ei tunne sind, ma ei tea koguni, kas su juttudes varandustest on raasugi tõtt, kuid see pole tähtiski. Kui sa tahaksid, me saaksime läbi ka ilma sinu kullata. Ma kuulsin kord, kuis sa rääkisid Trallale aida ees istudes metsadest, kus võiks elada. Räägid sa igale nõnda? Ning siis kujutlesin enesele, kuis elame keset metsa, üleni lumes ja tuisus. Mu jumal, ma ei tea isegi, mis räägin! Võib-olla on see kõik rumalus ning sa naerad minu üle? Kõik see aeg, päevast päeva, ootasin sind. Kuid sa tulid ja ei rääkinud midagi. Kui sa ainult teaksid, kui vastikud on mulle tolle mehe kallistused!”