Kas sedaviisi on meil kästud palgehigis teenida?”
Ning ta haaras adra ja hobuse ning tormas nurmele. Seal kündis ta, aga kuivanud põld tolmas, nagu oleks põrguline astunud adra taha, üleni suitsupilves.
Ta oli talus varsti oma inimene. Ta ei armastanudki nii väga tööd teha, kuid ta käskis ja juhatas sulaseid ning tüdrukuid ja nood jooksid kui koertest puretud. Õhtuti aga mängis ta neile kannelt ning rääkis kummalisi lugusid oma elust.
Perenaine oli temasse armunud, ta ei osanud teda küllalt kiita ja hellitada. Neil hetkil muutus see suur mees äkki naiivseks, isegi pisarad tulid ta silmi ning hääl värises, kui lausus: „Millega ometi olen teeninud teie austuse?” Ja ta läks metsa, ronis puil, teadis iga linnu pesa ja iga hirve asukohta. Või istus tundide viisi mere ääres ja unistas.
Kord püüdis ta elusa hirve ning tõi selle preilile. Teine kord tõi ta metsast kulli, aga ka tollest ei osanud preili suuremat hoolida.
„Mida ometi pean teile lõpuks tooma?” nurises Nipernaadi.
Ello vaatas talle otsa ja lausus:
„Ei midagi.”
„Ei midagi?” imestas Nipernaadi. „See tähendab: ei midagi? Aga ma arvasin, et teil on tõesti igav istuda üksinda kodus, kui isegi mõni loom teid ei lõbusta. Ka kirikhärra tuleb teid harva vaatama, aga sellepärast ei maksaks teil väga pahandada, egas kirikhärral too lonkamine nii kerge olegi.”
Ning kui preili talle vihaselt otsa vaatas, ütles Nipernaadi ruttu, nagu kohkudes Ello vihast:
„Andke andeks lihtsale inimesele, ma ei oska tõesti mitte viisakalt rääkida. Ikka juhtub nõnda, nagu oleksin mõelnud halvasti.”
„Täna õhtul saadate mind kirikhärra manu,” lausus Ello äkki. „Üksi on igav minna, aga teie jutud on väga naljakad. Täna pean ma nimelt pulmad lõplikult kindlaks määrama.”
„Ah, kui kena ja armas,” lausus poiss lõbusalt, „siis saab ehk isegi vana Nipernaadi tantsida, enne kui pöördub tagasi oma võrkude juurde!” Õhtu jõudes sammusid nad kahekesi kiriku poole. Kuid Nipernaadi oli tusane ja ei soovinud üldse rääkida. Ta kõndis laisalt ning vaatas kogu aja mornilt enda ette. Näis, nagu ei huvitaks teda enam miski, isegi preili mitte, kes kõndis lõbusalt ees.
„Teie ei räägi täna midagi!” hüüdis Ello tusaselt.
Poiss ei vastanudki. Hajameelselt tõstis ta suured silmad.
„Miks ei räägi siis Nipernaadi midagi?” päris preili uuesti. „Jumal, kui kentsakas nimi on teil. Ning teie ise: pikk, kõver, luine. Ning käed suured kui labidad. Miks ei püsi nad iialgi paigal? Tõesti, teie kõlbaksite väga külarätsepaks, keda viiakse kasti otsas talust tallu. Öelge, on’s teid iialgi keegi armastanud?”
„Mispärast piinate mind?” küsis poiss, ja ta hääl värises.
Preili vaatas talle imestades otsa.
„Olen ma seda teinud?” küsis ta.
„Ma ei tea,” vastas Nipernaadi. Ning kui ta oli tüki aega vaikinud, ütles äkki: „Ma olen õnnetu, et tulin teie tallu. Miks tulin just siia? Tee viis möödas, kuid ma laskusin orgu.”
„Miks ei meeldi teile siin?” küsis Ello.
„Kas te ei märka, et armastan teid!” hüüdis Nipernaadi otse vihaselt. „Miks peaksin seda varjama kui rasket pattu oma hingel? Ma olen kui kloun teie kõrval, üksnes pilkeks, irvitamiseks ja ajaviiteks. Ma olen kui kerjus, kes on sunnitud elama armust ja heldusest. Kas ei tea ma ise oma inetust, ei tunne oma naeruväärsust? Mitte rätsepaks, vaid korstnapühkijaks kõlbaksin ma: siis kõnniksin ma tahmaga määritult ning keegi ei märkaks mu inetust. Aga öösiti, kui kuuvalgel seisaksin kõrgel korstna otsas, vaatleks võib-olla nii mõnigi vanapiiga mind tänavalt põksuva südamega nagu kangelast-väepealikut valge hobuse seljas. Ma tean, mind tuleks saata üksikule saarele, et ma ei võiks rikkuda kaasinimeste ilutunnet. Kuid ma armastan teid – ja mis võin sinna parata, mis võib sinna parata vaene Nipernaadi? Vaadake, isegi hall varblane on rõõmus, isegi rästik tõstab mättal uhkelt pead, mu taevane jumal – isegi lombakas ja poolsant kirikhärra kavatseb varsti teha teiega pulmi!”
„Vait!” karjus preili ülekeevas vihas.
Nipernaadi hääl muutus lahkeks. Ta jätkas vaikselt kui sordiini all:
„Ma armastan teid, andke andeks! Tahaksin võtta teid kui lindu peole ja vaadelda teie kohkunud silmi. Ma annaksin teile uued nimed, missuguseid pole veel ükski inimkõrv kuulnud. Ma hoiaksin, kallistaksin teid. Tahaksin kõndida teiega käsikäes üle väljade, orgude, jõgede paistaks päike, kummarduksid puud ning isegi tuule tasane puhang, ma arvan, tuleks meiega kaasa. Pehmel samblal oleks meie ase, ja siis näitaksin ma teile tähti taeva öises sinenduses.”
„Te olete lihtsalt väljakannatamatu!” hüüdis Ello vihaselt. „Miks räägite säärast rumalust!”
Kuid Nipernaadi ei kuulnudki vahelehüüet.
„Ma ei tahagi muud,” jätkas ta, „ainult kuulake mind vahetevahel ning ärge vihastage mu rumaluste üle. On siis see teil raske? On selge: iialgi ei võta ma teid peole ja iialgi ei saa teie tundma mu armastust. Pidage mu juttu lihtsalt naljaks, lobisemiseks või kerjuse mangumiseks.”
„Olge ometi kord vait,” hüüdis preili, „kas te ei märka, et oleme jõudnud kirikumõisa!”
Nipernaadi ärkas kui unest. Ta jäi kohmetult seisma ning pühkis higi otsaesiselt. Ta oli järsku nii armetu ja õnnetu. Suured kulmud värisesid ning lai suu tõmbus närvilisele naeratusele. Ta hingas raskelt ning ohkas.
Kui Ello kirikhärra juurde sisse astus, istus ta häärberi lävele ning jäi ootama. Tubadest kostis preili naer ja kilkamised. Möödus tund, möödus teine, taevas ujus täiskuu. Pilved tormasid tast mööda, riivates ta nägu kui tantsuhoos edevad tütarlapsed. Nipernaadi ootas. Ootas ja suitsetas närviliselt piipu.
Oli hilja, kui preili lõpuks kirikhärra saatel välja astus.
„Ah see ongi teie romantiline sulane?” küsis pastor poissi läbi prillide uurivalt silmitsedes.
Nipernaadi tõusis laisalt, kergitas mütsi ning lausus: „Tere õhtust, auline kirikhärra! Miks te ka meie poole vahel sisse ei lonka?”
„Niisiis kahe nädala pärast on meie pulmad!” hüüdis Ello ruttu vahele. Ta viskas enese kohmetanud kirikhärrale kaela, suudles teda ning lendas siis kui lind mööda tolmavat maanteed kodu poole.
Nipernaadi vaatas talle tüki aega järele ning pöördus siis järsku metsa. Vihahoog tuli üle tema. Ta jooksis puude vahel, komistas ning sõimas.
„Tema ei taha mind,” hüüdis ta valjult, „vaata mul edevust! Ning mina olla inetu – kes põrguline seda enne on kuulnud! Ning mina olla rätsep, kalur või jumal seda teab, kes veel.”
Ning ta naeris täiest kõrist, nii et mets kajas kümnekordselt vastu ning linnud tõusid ehmunult õhku kui nooled.
Alles vastu hommikut tuli ta koju. Vihahoog oli möödunud. Ta astus vaikselt Tralla aida juurde ning koputas.
„Armas Tralla,” ütles ta meelitades, „lase mind natukeseks sisse.”
Unine
