Miila,” lausus ta õrnalt, „väike tagamõte mul taluostuga siiski oli. Noh, miks mitte, kindlasti oli. Vaata, mina arvasin nõnda, et elab seal järve ääres üks tütarlaps pimedas onnis – mis oleks, kui ostaksin talu ja kutsuksin ta perenaiseks? Küllap vist tema tuleks, ning siis elaksime kahekesi kui Issanda lapsukesed rõõmsalt ja rahulikult. Arvasin, et miks ei peaks ka kingsepal raasuke õnne olema, on ta ju küllalt vaeva näinud ja viletsaid päevi elanud. Ja siis arvasin ma veel, et kui aeg kätte jõuab, ütlen ma tütarlapsele nõnda, et pane nüüd, lapsuke, pühapäevaundruk selga, läheme õige natukeseks vaatama, kuidas too õpetajahärra ka elab ning mis ta muidu teeb. Võibolla võtab meid vastu ning ütleb ka paar lahket sõna? Nõnda arvasin mina, vaene kingsepp, kui ostsin tolle talu.”
Miila vaatas punetades poisile otsa ning ta suured silmad libisesid häbelikult põrandale.
„Teil on kõlvatud mõtted!” lausus ta tasa.
„Miks kõlvatud?” imestas Nipernaadi. „Ehk ei kõlba ma üldse enam? Või armastab Miila mõnd teist?”
Tüdruk tõusis kähku pingilt ning jooksis nurka.
„Ei, ei, ei!” hüüdis ta nuuksudes.
„Tähendab siiski?” imestas Nipernaadi.
Ta jäi korraga tõsiseks, soonine nägu tõmbus närvlikult kokku, ta seisis keset tuba, võttis siis mütsi pihku ning ehtis minekut.
„Head päeva, Miila,” lausus ta. „Ma ei tule enam sind tülitama ja kiusama.”
Kui ta aga tüki maad oli läinud, jooksis Miila talle järele. Poisi juurde jõudes jäi ta seisma, vaatas häbelikult maha ning ei lausunud sõnagi.
„Sa tahtsid vist midagi öelda?” küsis Nipernaadi.
„Jah,” vastas tüdruk vaikselt. „Ma tulen teile perenaiseks, kuid teie ei tohi enam iialgi rääkida säärast kõlvatut juttu.”
Ning selle öelnud, ruttas ta joostes koju.
„Ta tuleb, ta tuleb!” hõiskas Nipernaadi. Millegipärast valdas teda kärsitus ja joobumus, ta jooksis kui poisike metsa, tiirles puude vahel, noppis lilli ning vilistas. Ta ei hoolinud enam millestki, ta naeris, laulis ja oli õnnelik. Siis jooksis ta lepistikku, kus Janka karjatses lehmi.
„Kuule, poisu,” hüüdis ta rõõmsalt, „kas tead uudist, homme tuleb meie tallu uus perenaine!”
„Kes?” päris karjus.
„Miila!” vastas Nipernaadi võidurõõmsalt.
„Ah too tütarlaps sealt järve äärest?” küsis Janka pettunult, nagu ei tunnistakski ta Millat õeks. „Tolle üle pole suuremat põhjust rõõmustada, too pole kadunud perenaisest põrmugi parem!”
„On ta siis kuri?”
„Ja kuidas veel!” seletas Janka autoriteetselt. „Oi Jessuke ja pühad prohvetid, nüüd algab siis jälle üks nahanülgimine ja selja peale andmine.”
Ning ta sülitas, ohkas kõigest südamest ja jooksis siis longates lehma järele, kes oli läinud rukkisse.
Teise päeva hommikul tuli Miila tallu. Ta käes oli kompsuke, selle viskas ta endise perenaise voodisse ning jooksis siis kohe välja talitama. Terved päevad askeldas ta talus ning Nipernaadi nägi teda vaid enesest mööda jooksvat. Õhtul aga, kui talu tööd olid tehtud, ruttas ta jälle koju, hoolitses isa eest, keetis talle süüa ning heitis hetkeks magama, et järgmise päeva hommikul jälle tallu tulla. Küll katsus Nipernaadi teda hetkeks peatada, küll meelitas kandle, laulu ja jutuga, kuid tütarlaps ei lasknud end eksitada. Kui tulihänd tiirles ta talus. Nipernaadi istus ja vaatas, kuid lõpuks ei jäänud talle muud, kui hakkas ka ise tööd lõhkuma. Vandus, sõimas, kuid oli siiski hommikust õhtuni väljas.
„Olen aga mina enesele ilusa elukutse leidnud!” lausus ta ohates. Läksid päevad, vendadest polnud midagi kuulda.
Siis aga kuulis Nipernaadi ühel ööl õuest hirmsat kisa ja lärmi. Ta haaras seinalt püssi ja ruttas välja. Suur oli ta imestus, kui nägi vendi koorma otsas selle üle tülitsemas, kes hobuse lahti peab rakendama. Nad olid otsekui sõja läbi teinud: Peetruse käsi oli rätiga kaelas, Joonatani pea oli üsna kinni seotud, mähiste vahelt vilksatas vaid üks silm, ning Paulus oigas ja tänitas, et tal kõik luud-liikmed hirmsasti valutavat.
„Kes kuri teid nii ruttu on tagasi toonud?” imestas Nipernaadi. „Või on aastalaadad võimude poolt sootumaks ära keelatud?”
„Mis tal siin viga seakintsu närides suikuda ja joriseda,” pahandas Joonatan. „Ei tal ole aimu, kuidas ristirahvas vahel endale igapäevast leiba peab teenima!”
„On siis teie äri läinud halvasti?” küsis Nipernaadi.
„Ei, seda just mitte,” seletas Peetrus, „äri läks hiilgavalt, aga nood teised asjad ei läinud põrmugi!”
„Mis siin palju seletada,” hädaldas Paulus, „lähme parem rutem tuppa, mul on säärane nälg, et tooreid kive neelaksin!”
Ning oiates ja vandudes hakkasid nad üksikult vankrist maha ronima. Nipernaadi tõmbas koorma kõrvale, viis hobuse talli ning läks pahaselt vendade järel tuppa.
„Oh Kristuse kannatust ja õhtusöömaaega!” lausus Joonatan. „Jumal tänatud, et veel pärdik ja masinad terveks jäid. Ei mina ole enne näinud säärast verevalamist ja pähetagumist. Kui lõpuks kordnikud pärale jõudsid, oli laadaplats korraga tühi ning polnud enam ühtki sunnikut, kellele kõrri karata ja türmi viia.”
„Mina röökisin küll, et kordnik ja kordnik, kuid kõige palavamal silmapilgul oli politsei otsekui maa alla kadunud!” pajatas Paulus.
Kui nad olid söönud, end kohendanud ja haavu pesnud, jutustas Peetrus:
„Asi oli seesugune, et kolmel laadal tegime ilusat äri, rahvas voolas murruna meid vaatama, ei jõudnud kõiki ära mahutada. See andis meile põhjust väikesed napsid teha, nii et neljandale laadale jõudsime kaunis pommis. Ega sestki suuremat häda oleks olnud, aga Paulusel, kes kassas istus, tuli peenest vahetusrahast puudus ning ta jooksis pisut kõrvale, et seda muretseda. Noh, karmantsikud ja muud kaabakad kasutasid seda aega ja rühkisid robinal piletita sisse. Seda ei võinud muidugi Joonatani õiglane süda kannatada ja ta hüppas kohe kõrri. Juhtus aga nõnda, et ta oma ägeduses oli ka neid tuuseldama hakanud, kes olid igapidi ausad inimesed ja olid piletid ostnud. Nii hakkas see tüli peale, algul küll lihtsalt mõne kõrvakiiluga ja süütu jala tahapanemisega, kuid naiste kisa ja meeste röökimine ajas rahva varsti marru. Mõne minuti jooksul oli kõik segi, üks tagus üht ja teine teist; kes näppude vahele puutus, sai tubli keretäie. Pääses vaid see, kes ukse kaudu jooksma sai. Kui oli küllalt pealuid lõhutud ja konte murtud, jooksid taplejad kiiresti laiali ning lahingu kohale jäime vaid meie kolmekesi. Olime sedavõrd armetus seisukorras, et pidime laadarahvast appi paluma, kes meie kraamid voori laoks, sest meist enestest polnud enam mingisugust asja. Sõitsime siis koju, et veidi haavu parandada ja puhata.”
„Ning nüüd saab jälle vallarahvas rõõmustada, kuidas Nõgikikkad on naha peale saanud ning kõige kraami ja koluga koju pekstud!” hädaldas Joonatan.
„Ei toda tohi sündida!” hüüdis Peetrus. „Keegi ei tohi teada meie kojusõidust.”
„Küll nemad haisu ninna saavad!” arvas Joonatan.
