korraldada nii ja teisiti. Peaasi on, et kiiremalt siit minema saate.”
Mustas taevas süttisid tähed. Risti üle Linnutee seisis pilv kui hiiglalaev, kollane kerkivast kuust. Lähedane mets hõõgus kuumust ja tõrvalehka. Läbi une kiljatas mõni lind, tõusis ehmunult lendu ning laskus siis jälle raskelt puule. Järv säras virvendavas hõbedas, puud leotasid oksi janunedes ta vees. Sealpool järve huikas kull, nahkhiired tiirlesid veepinnal kui pääsude parv. Talust kuuldus ikka veel laulmine ja palvetamine. Keegi luges sünge häälega piiblit, iga sõna kui haamriga tagudes.
Ning korraga oli Nipernaadil küllalt sest jutust. Ta tundis end väsinuna pikast arutamisest. Ta vaimustus oli möödunud, sõnade tagavara lõppenud. Ta tõmbas käega üle higise otsaesise ning tõusis püsti. Või mis asja oli tal kõige sellega, kõigi nende Puuslikkude ja Sirklitega, vendade ja taluga. Tehku nii või teisiti, see kõik ei puutu temasse.
„Aeg magama minna,” lausus ta uniselt. „Arutage siis asja, kaaluge ja otsustage, küll sest kõigest saan homme teada.”
Ning ta kergitas mütsi, võttis seina äärest kandle ja ronis aidapealsele.
Sealt kostis veel mõni aeg ta tasane mängimine.
Teise päeva hommikul äratas teda Joonatan.
„Too asi on otsustatud,” rääkis ta rõõmsalt. „Terve öö kaalusime ja vaidlesime, vastu hommikut aga leppisime kokku. Ega pikka juttu oleks olnudki, aga too Paulus on meil veidi iseäralik mees, mitte et ta asja enese vastu oleks, aga tema armastab pikka juttu ja arutamist. Nii pole temaga muud teha, kas lorise kaasa või anna kohe naha peale. Nüüd aga on asi nii kaugel, et isegi kuulutuse saatsin lehte, umbes niisuguse, et Joonatan Nõgikikas Krootuse talus ja Vikavere vallas tahab kalli raha eest osta üht eht pärdikut. Arvasime nõnda, et ilma pärdikuta ikka too äri ei lähe. Et maamehelt raha kätte saada, seks on pildist veel vähe, peale silmarõõmu tahab ta ka veel midagi käega katsuda. Talu asjaga jääb aga nii, et sa võtad selle valitsemise ning juhtimise juba täna oma kätte.”
Nipernaadi hõõrus silmi ja ei saanud tükil ajal aru, kus ta viibis või mis talle räägiti. Eilsed jutud olid tal ununenud ja haihtunud. Alles pikapeale, silmates Joonatani ja teda kuulates, tulid tal meelde eilsed sündmused.
„Nii, nii,” lausus ta elavalt, „või asjad juba korras – see on ju ütlemata armas ja kena.”
„Kena jah,” rõõmustas Joonatan. „Peetrus ise lubas linna sõita, et masinat osta ja asja põhjalikult järele kuulata, et kuidas seda värki tehakse ja toimetatakse. Esialgu aga peame kõike seda kraami väga salajas hoidma, et naabrid haisu ninna ei saaks. Teeme seesugused näod, et sina oled meie uus rentnik, meie aga jääme samuti tallu ja ei kavatse ka edaspidi midagi suuremat ette võtta. Kui aga ema on maetud ja masin linnast ära toodud, siis võtame talust ühe hobuse, laome koorma peale ning siis pole muud kui laadalt laadale! Ah, saab vist küll lusti ja lõbu, mu süda aimab ainult kõike head!”
Nad ronisid trepist alla ja Joonatan siristas kui lind. Ta oli ütlemata rõõmus, et oli vabanenud peremehe raskeist kohustusist, kuna ka tulevik tõotas vaid kõike head. Ta ei teadnud, kuidas tänada tundmatut sugulast, kes oli ootamata ilmunud nende tallu ning toonud ellu järsu ja rõõmustava pöörde. Tal oli vendadelt ülesandeks tehtud hoolitseda võõra eest ning ta käis juba mõne tunni aida ümber ja ei julgenud lakka ronida. Ta oli juba külalisele piimakruusi ja leivakannika kaevu äärele pannud ning kutsus teda nüüd sööma.
Paulus jõudis kellamehe saatel õue. Kellamees oli palutud kirstupanijaks ja esilauljaks, ta kaenlas oli piibel ja hulk lauluraamatuid. Peetrus oli sõitnud alevisse kirstu ja viina järele, Janka ning keegi võõras mees pussitasid lauda ees vasikat. Koerad karglesid ja haukusid nende ümber. Katusesimsil vaatles vareste kari ahnelt tapetavat looma, mõni jultunum tiirles saagihimus üsna Janka pea kohal.
Nipernaadi sammus järve äärde. Tüki aega vaatles ta uurivalt kaislat, ning seal vanamehe valget pead silmates ruttas Miila onni poole.
„Tere, tüdruk!” hüüdis ta ust lahti tõmmates ning pimedas toas silmadega tütarlast otsides. „Kas oled siin või sind ei olegi siin?”
„Olen, olen,” vastas tüdruk pimedast nurgast. Nipernaadi istus pingile, viskas mütsi kuklasse ning hakkas rõõmsalt pajatama:
„Häid uudiseid tõin ma sulle, tüdruk: tänasest peale olen mina Krootuse peremees, kuidas meeldib sulle säärane temp? Puhtas rahas maksin neile talu hinna välja, sest kust nad, vaesed, ikka seda raha võtavad: ema on tarvis matta ja ka muidu on vaja elada! Oli küll veidi kahju säärast suurt raha taskust korraga välja anda, kuid ma mõtlesin sinu peale, Miila, et ega sina mind siin võõraste inimeste keskel hätta jäta. Olen nimelt üksik nagu Issanda loom, pole mul sõpru ega sugulasi, kes aitaksid mul teha talutööd ja pidada põldu. On vist kaunis kindel, et sina pead mulle perenaiseks tulema. Usaldan sulle kõik loomad ja viljad, sest ega sina mind tüssama hakka. Ka paar sulast pead mulle muretsema, sääraseid tugevaid ja töökaid poisse, kes ei joo ega lärmitse, vaid lõhuvad tööd teha nagu hobused. Olen ise siin võõras, mida siis mina tean ette võtta või olla? Ning ma arvan, et ka sinu vanamees võiks tallu kolida, mis ta ikka kopitab ses pimedas hurtsikus! Äh Miila, ma arvan, meie paremad elupäevad on alles ees!”
Tütarlaps kuulas ammuli suuga ja ei osanud midagi vastata.
Ning Nipernaadi ei oodanudki vastust. Ta rääkis veel ühest ja teisest, tõusis siis kähku üles, jättis jumalaga ning läks välja.
Ta sammus põldudevahelisi teid, vaatles viljade kasvu, kuulas lindude siristamist. Ta oli rõõmus ja ülemeelik, naeris ning rääkis enesega. Pilvede hallid varjud tormasid mööda nurmi, tuul keerutas tolmusambaid teel. Ta läks metsa, leidis rebase jäljed ning hakkas otsima ta koobast.
Koju jõudis ta vastu õhtut.
Kui perenaine oli maetud ja peielised sõitnud igaüks oma teed, kui oli küllalt joodud ja lärmatud, algas talus palavikuline ettevalmistus vendade ärasõiduks. Peetrus oli linnast ostnud tarvilikud masinad, filmid, presendid ja muud kraamid, Paulus oli koorma hoolikalt valmis seadnud, Joonatan aga jooksis paar korda päevas postile pärima, kas Joonatan Nõgikikka nimele pole tulnud kirju. Kuid ahvi pakkumisi polnud ning vennad hakkasid juba kaotama lootust.
Ühel hommikul jooksis Joonatan postilt vihaselt koju. Ta vandus, sülitas ning lubas jumala ja kõigi pühade nimel rängasti kätte maksta.
„See on saadana Puusliku töö!” karjus ta vihast lõkendades ning vendadele kirja ulatades. See oli lühike ning sisaldas vaid ühe küsimuse, et kas Joonatan Nõgikikas Krootuse talus ja Vikavere vallas mõtleb abielluda, et otsib ajalehe kaudu endale pärdikut?
Kaks päeva peeti Puusliku vastu sõjanõu, et mis talle saadanale leha, kas joosta otseteed kordniku juurde, anda asi kohtu otsustada või pista tuli Puusliku talu räästa alla? Kõik need karistused leiti aga liiga väikesed olevat, seepärast käis äge vaidlus ja arutamine ühtsoodu edasi.
Kolmanda päeva hommikul aga saabus kiri Lätimaalt, et kellelgi papil olevat eht pärdik. See teade rõõmustas vendi sedavõrd, et nad kõik kättemaksuplaanid äkki kõrvale jätsid ning arutama hakkasid, kuidas kallis loom Lätimaalt kätte saada. Pika kaalumise ja vaidlemise järel jõuti lõpuks otsusele, et Joonatan isiklikult pärdiku järele peab sõitma. Nipernaadi luges talle pühalikult raha lauale, Paulus manitses Issanda nimel olla pikal teekonnal viisakas, karske, tagasihoidlik, keelduda kaklusist ja üleliigsest viinatarvitamisest, Peetrus andis head nõu, kuidas tagasisõidul pärdikuga ümber käia, millega teda toita, kuidas joota – ning poiss läks teele. Kui ta Pauluse kõrvale vankrisse istus, et jaama sõita, olid tal pisarad silmis, nagu läheks ta nekrutiks või
