Habahannese juurde läheb ta, et jätta talurahvast jumalaga. Mall tuleb teda saatma, astub Loki hurtsikusse, ning kui tüdrukud on jäänud kahekesi, lausub Mall noomivalt:
„Rumal oled sa, Loki, mul on sinust kahju. Oled armunud poisisse ja ei näegi, et ta vaid mängib sinuga. Ei, ei, ära räägi vastu. Küll ma tunnen parvepoiste jutte ning meelitusi. Küll mina aiman su kavatsusi temaga. Vaat, sina arvad nii, et õhtul, kui Kudisiim juba magab ning Nipernaadi sõitma hakkab, jooksed sa parvele, viskad end poisile kaela ning sõidad ühes. Seda kavatsed sa teha.”
„Ei, ei!” hüüab Loki läbi pisarate.
„Ära valeta,” ütleb Mall kurjalt, „miks muidu parvepoiss vastu ööd teele läheb? Või sa arvad, et mina noid asju ei tunnegi? Olen nii mõnigi kord uskunud nende meelitavaid jutte, kuid kõik need lood on lõppenud ikka tollega, et pärast mõnepäevast rännakut mööda Mustjõge sind kaldale viiakse ja lubatakse järele tulla. Ning sa ootad päeva ja teise, aga keegi ei tule, keegi ei mõtlegi tulla. Siis oled kui porritallatud leht, tuulgi ei kisu sind enam lendu. Ehk kuhu panebki parvepoiss naise, tal pole kodu ega kohta, kuhu viia oma armsam.”
Loki nutab ning Mall jätkab:
„Ega Nipernaadigi parem ole,” lausub ta veenvalt, „temagi on vaid mööduv parvepoiss päevaks kaheks, kolmeks, et siis kaduda jäädavalt. Küll lubab tulla tagasi, kuid miks ei peaks ta lubama, nii saab ta kergemalt ilma tüli ja pisarateta siit minema. Seepärast ole mõistlik, Loki, ära looda ega plaanitse, teotad vaid end, muud midagi! Ning mõtle oma isast, ega tema su häbi jaksa üle elada!”
Ning Mall läheb minema, vihaselt enese taga ust kinni lüües. Nipernaadi astub tuppa ning kohkub: Loki nutab.
„Loki,” hüüab ta, „mis nad sulle on teinud? Petiseks on vist mind nimetanud, võtnud Lokilt viimse lootusesädeme? Ning sina ei usugi mind enam, ükskõik, mida ka ei räägiks, mida ka ei lubaks ma?”
Ta pühib tüdruku silmad, istub ta juurde ning hüüab:
„Ei, nüüd on see asi ometi kindel: sa sõidad minuga! Teisiti ei võigi see olla, ühtki päeva, ühtki tundi ei tahaks ma elada sinuta. Ning kui meil poleks ka vähematki varandust, siis vaata, Loki, ometi neid käsi, nendega rühime elust läbi. Ah, kuidas tahan ma tööd teha ja hoolitseda, et mu väikesel Lokil oleks hea ning et ta huultelt ei kustuks hetkekski naeratus. Kuidas võisin ometi kujutella, et väike Loki jääb siia kesk metsi – ootab, ootab ning silmad enesel tilguvad kui kasesse löödud haav. See oleks meeletus, roim ning jumal seda ise teab, mis veel!”
Ta muutus õrnaks ning sosistas kui palavikus. Ta tõstis tüdruku sülle, paitas ning kallistas.
„Pane kiiresti kokku oma kompsud,” rääkis ta, „ära viida enam aega, ning kui jõuab kesköö, tuled sa parvele. Isale võime ju päeva paari pärast saata kirja ning öelda, et ta mitte nii väga ei kurjustaks, sest oleme ju õnnelikud ja tuleme varsti jälle tagasi. Et meil oli tarvis vaid kirikhärrat ning teha väike reis. Aga säärast kirja meilt saades hakkab temagi naerma ning lööb kepsu kui meeletu. Vaata mul noorust, ütleb ta, vaata mul ometi noorust, või nii rutt ja kibe oli neil! Sa tuled ometi minuga?”
Loki tõstab nutetud silmad ning katsub naeratada.
„Ei, sa ei vasta veel, sa põikled veel, sa ei taha ikka veel parvepoissi uskuda!” hüüdis Nipernaadi vaimustusega. „Su silmad tahavad juba naerda, aga huuled tõmbuvad jonnakalt viltu ning sa ei lausu midagi. Kas arvad ikka tõesti, et Nipernaadi võib sind petta?”
Ta hüppas püsti, ringles mööda tuba ning jooksis siis uuesti tüdruku juurde.
„Miks sa ei usu mind?” hüüdis ta kibedusega. „Mida peaksin tegema, et sa loobuksid kahtlustustest? Mall on rääkinud sulle kadedusest üht ning teist ja väike Loki ei leiagi enam lohutust!”
„Oota,” tuli tal korraga meelde ning ta hakkas puistama oma taskuid, „säh, võta see nuga, olgu see sulle tõenduseks, et Nipernaadi ei valeta iialgi. Ja siin on üks väike peegel, vaata, kui ilusasse nahka on ta seatud. Võta ka see korgivinn ja mu taskuraamat. Ta on täis kenamaid luuletusi, mida olen korjanud nooruses igasugustest raamatutest ning mis on mulle olnud nii ütlemata kallid. Oh jumal, mul pole enam midagi anda Lokile tõenduseks, et armastan ja hoian teda.”
Ta soris taskutes ning oli närviline ja õnnetu. Kuid siis tuli tal midagi meelde ning ta näos peegeldus õnnelik naeratus.
„Ohoo,” hüüdis ta rõõmsalt, „ma polegi nii vaene! Nüüd leidsin ometi asja, mis annetan Lokile oma truuduse tõenduseks! Võta mu kannel, Loki, võta mu ilus kannel! Ning kui põrguväed ise peaksid takistama, siis kandle järele tulen ma ometi tagasi. Mis on Nipernaadi kandleta – otsekui hingeta puu! Tule, Loki, kandle viisin ma juba parvele, toome ta siia ja anname Lokile, et ta ei kahtlustaks mind enam!”
Nüüd tüdruk juba naeratas ning ütles:
„Pole tarvis, usun sind ka kandleta!”
„Usud mind ka kandleta?” ei tahtnud Nipernaadi uskuda.
Ta vaatas tüdrukule umbusklikult otsa.
„On’s see võimalik?” päris ta. „Usud mind ka kandleta? Ning tuled minuga kaasa?”
„Jah, tulen!” lausus Loki.
Ning muud polnud Nipernaadil tarvis. Ta on jälle rõõmus ning jookseb kärsitult siia ja sinna, iga puud, iga linnupesa jumalaga jättes. Hakkab hämarduma, tuuled toovad taevasse pilvede lesti. Kuid siis tuleb tal äkki meelde, et mullikas laudas on põhuta, ta otse ehmub, ronib kiiresti pööningule ja hakkab sealt kõrrepuru maha ajama.
„Sul on aeg parvele minna!” hüüab ta Lokile, ise põhuga askeldades.
„Jah, jah!” ütleb Loki, kuid ta ei rõõmusta, ei hõiska – kõnnib kui unes, silmad maa küljes kinni. Ainult harva tõstab ta neid, siis pudendavad nad pisaraid kui pärle.
Kui Nipernaadi on valmis oma viimase tööga, avab ta tasa ukse ning vaatab üle läve hurtsikusse. Silver Kudisiim magab juba, hall habe kui põõsas silme ees. Loki voodi on aga tühi.
Küllap on vist juba läinud parvele, mõtleb Nipernaadi ning ruttab pooljoostes jõele. „Loki, sa tulid siiski!” hüüab ta rõõmsalt, tüdrukut parvel istumas nähes. See on mässinud enese rätti ning ladunud kompsud enda ette. Nipernaadi kobab pimeduses, päästab parve ja lükkab selle voolu keskele. Mustas taevas valendavad üksikud tähed. Puud ning põõsad tormavad kiirelt mööda. Mõni ehmunud lind tõuseb luhast ning jubedalt huigates kaob metsatihnikusse. Nipernaadi seisab parvel, seda kui laeva tüürides ja juhtides. Käänakuil jookseb ta küll ette, küll taha ning annab parvele pootshaagiga õige suuna.
Siis istub ta tüdruku kõrvale ning võtab ta käed.
„Miks oled nii kurb ja ei räägi sõnagi?” küsib ta murelikult. „Su käed on täna nii külmad ja luised – ma ei tunne neid enam. Vaata, vaata, kuis langes täht, pikk tulejuga jäi musta taevasse kui lohe. See tähendab head, väike Loki, langevad tähed tähendavad ikka head. Kuuled, kuis öö vaikuses mühavad veed, ega sa ometi karda? Kuis peaksin lõbustama sind, mis peaksin rääkima sulle, et su mustad mõtted haihtuksid kui pilved? Ah, Loki, ole rõõmus ja hõiska, terve elu seisab meie ees kui võluv muinasjutt. Ehk tahad, ma mängin sulle kannelt ning laulan lugu rüütel Sinihabemest ja ta seitsmest naisest? Ah, sa ei vasta, mul hakkab sinuga hirm.”
„Mida peaksin ütlema sulle?” küsis tüdruk vaikselt itsitades. Nipernaadi kuulatas, laskis käed
