tarvis!” vastatakse.
„Kas siis sel aastal peatust polegi?” küsib ta.
„Ei tea ühtigi!” vastavad parvetajad ning sõidavad kiiresti mööda.
„Kas aega pole või? Kas rutt on või?” hüüab veel Habahannes järele, kuid parvetajad ei kuule teda enam, libisedes vooluga kiiresti edasi.
„Uhked on teised!” lausub Mall kurvalt.
„Uhked jah, kus sa tollega!” kirub ka Habahannes ning sammub vandudes koju. Mall kõnnib ta järel, silmad täis viha ja häbi.
Öösi ning järgmisel hommikul mööduvad veel mõned parved.
„Hoia paremat, lükka vasakut! Saba voolu!” kostavad hääled segamini, kuid ainult hetkeks – juba kaovad nad kiiresti vooluga alla. Sel kevadel ei nad laula, ei mängi, kihutavad kui ratsurid mööda. Nad on tõsised ning asjalikud ja ei näi hoolivatki Habahannese talust. Nende hüüdmist kuulates ei tunne Loki ühtki tuttavat häält, kõik võõrad ning tundmatud, kes pole siit iialgi enne mööda parvetanud.
„Isa,” hüüab Loki, „neil on rutt, neil on suur rutt!”
„On, Loki, on!” vastab Kudisiim, naeratab ning ei oska tütre eest varjata oma rõõmu ja rahulolu.
„Miks nad ruttavad?” pärib Loki.
„Kes seda teab,” vastab Kudisiim, „võib-olla tuju neil seesugune – mine tea nende asju ja toimetusi!”
Lõuna ajal möödub veel üks parv ning siis ei tulegi neid enam. Viimanegi libises kiiresti mööda, otsekui teistele järele rutates.
Jõe käärudes puhkevad toomingad, ilmuvad pääsukesed, hüübid ja leevikesed, puuvõrad on õitest kirjud kui vaibad. Õhtu tulekuga sumisevad sääsed, ning rohi ja sammal on täis tuhandeid putukaid ja ussikesi. Loki aga käib tusaselt ringi, on kurb ja sõnatu. Nii ruttu möödub see kevad, arvab ta, nii ütlemata ruttu! Tulid, hõiskasid ning läksid, naerugi ei kuulnud, silmigi ei näinud – vool haaras neid mööda kui tuulispask. Nüüd polegi enam kedagi oodata, möödub suvigi nagu hetk ning jälle ilmuvad tuuled ning jäised katted. Ja elugi möödub, ilma et midagi juhtuks, midagi sünniks – ainult metsade õõtsumine kestab. Ning Lokil on äkki endast ütlemata kahju, endast ning oma isast, kes on nõiutud elama ses padrikute rägastikus.
Kuid siis, mõni päev möödunud, ilmub veel üks parv. Sellel on kõigest üks mees, ning Loki märkab juba kaugelt, et ta on saamatu ja ei oska parve hoida keset voolu. Ühest kaldast teise ujudes, tihti luhta kinni jäädes mees peatub, ootab ja ei näi hoolivatki parve kiirest liikumisest. Ta laseb end voolul juhtida, oma käsi liigutamata. Tihti vajuvad palgiotsad vette, parv keerleb vees kui vurr ringi, mees aga pikutab parvel kui lõhkuval hobusel. Habahannese talu juures, kus Mustjõgi teeb järsu käänaku, paiskab vool parve kaldale, kuid mees jääb rahulikult istuma.
Loki vaatab teda tükk aega ning ei suuda varjata imestust.
On’s ta haige, ei jõua ta parve juhtida, või on tal midagi viga?
Ning Loki jookseb isa juurde.
„Tule, tule!” hüüab ta, ärritatud, „parvepoisiga on õnnetus juhtunud. Vool paiskas ta kaldale ning ta ei saa enam omal jõul edasi!”
Vana Kudisiim köhatab, vaatab umbusklikult tütre otsa, kuid Loki on nagu takjas ta küljes ning tirib kaasa. Kui nad aga kahekesi parvepoisi juurde jõuavad, istub see kaldal, vilistab ning mängib rõõmsalt kannelt.
„On’s teiega juhtunud mõni õnnetus?” kogeleb vana Silver Kudisiim. „Võib-olla tahate edasi sõita ning ei jõua parve üksinda vette lükata?”
„Ei,” vastab võõras naeratades, „Issandal on palju päevi ning mul on aega veelgi rohkem!”
Päike loojeneb punetavate metsade taha, pilvede sakilised palistused kumavad leekides. Võõra nägu on pööratud vastu loode tuld. Ta võtab mütsi peast ning lausub:
„Andke andeks, olen parvepoiss, mu nimi on Toomas Nipernaadi! Võib-olla sünnitan teile palju tuska ja pahandust, et peatun siin, kuid mul pole tõesti tahtmist vastu ööd edasi kihutada!”
„Imelik mees, päris imelik mees!” pomises vana Kudisiim kodu poole sammudes.
Jõe käärudes hakkasid tiirlema rägapardid. Soo poolt kostsid veetallajate kaeblikud huikamised. Saabus õhtu, tuhmunud taevas süttisid tähed. Tuuled peatusid lõõtsutades, põõsad langesid longu, kostis vete müha ning lindude kirglik vile. Täis imbunud iharaid mahlu, ajas maa enesest sirgu puid, põõsaid ning lilli, mis õitsemise läbematus ootuses täitsid õhku aroomise mürgiga. Saagisid ritsikad, sumisesid sitikad, siisikeste sirinat olid täis metsad ja nurmed.
Toomas Nipernaadi lebas parvel, vaatles taevast ning kuulas öisi hääli. Edelast kerkisid üle metsade pilvede mustad karavanid, taevasse tõustes pudenesid lülidest lahti ning haihtusid kui suits. Suur Vanker helendas pea kohal, Linnutee kiirgas ja sätendas. Poiss lebas liikumata, iga häält ahnelt püüdes, otsekui elaks intensiivselt igale siristajale ning vilistajale kaasa. Keskööl, kui lindude sirin jäi vaiksemaks, võttis ta kandle ja mängis. Tal oli laialdane repertuaar vanadest, ammuunustatud lauludest, Mai-Roosidest, Hirlandadest, vangitornis piinlevaist Rosamundedest ning õnnetuist Jenoveevadest, kes nõrkevad armastuse kätte. Eriti kurbadel kohtadel laulis ta ümisedes kaasa, oli liigutatud ning suuris silmis läikisid pisarad.
Alles vastu hommikut, kui taevakaar hakkas valendama, lõpetas ta mängimise ning sulges hetkeks silmad. Kuid ta uni oli põgus ja rahutu, juba järgmisel hetkel oli ta jalul. Jooksis metsa, peatus iga puu man, uuris iga lille, võttis iga putukat peole ning vaatles naerdes ta siblimist. Sellest väsinud, istus puu alla samblasse ning kuulatas ammuli suuga, silmad kui haigel palavikus. Alles siis, kui päike oli vakamaa kõrgusel, tuli ta parve juurde tagasi, võttis Habahannese aia otsast abara ning hakkas jõe käärus sukeldama.
Kui oli püüdnud paar havi, sammus ta Kudisiimu onni poole.
Ettevaatlikult tõmbas ta ukse lahti ning, nähes Lokit ja Kudisiimu alles magamas, hakkas ahjusuu ees tasa askeldama. Siis pani toidu lauale ning hüüdis:
„Sööma, ristirahvas! Ega sedaviisi laiselda tohi!”
Loki hüppas üles kui rästikust nõelatud, Kudisiim aga avas ehmunult silmad ning vaatas tummalt võõrale otsa.
„Vaeselt elate,” lausus Nipernaadi ringi vaadates.
„Vaeselt jah,” ütles Kudisiim toibudes. „Oleksite parem Habahannese juurde läinud, ta on rikas ning parvepoisid lähevad ikka tema juurde.”
„Kust siis Habahannes tolle rikkuse sai?” küsis Nipernaadi lõbusalt.
„Ega temagi alati rikas ole olnud,” seletas Kudisiim, „on temagi küllalt näinud nälga ja viletsust. On tedagi elus pekstud, nii et hambad hüppasid suust välja. Ta oli nooruses nimelt tuntud varas ning igal kaklejal oli tema järele suur himu. Põgenes siis mees inimestest pakku metsa ja hakkas siin põldu harima. Ega seegi töö suurelt toitnud, vili kasvas hiirekõrvuni ning viletsus vaatas irvitades iga prao vahelt sisse. Kuid siis oli mees ostnud Riia turult kahekümne ruubli eest endale puugi, ning kohe hakkasid põllud kasvama ja salved kerkisid kui hanged. Ega nüüd enam viga ole, upsakaks on läinud, ihneks on läinud, istub vaid võipüttide otsas ning viib linna!”
„Kas olete
