polegi Loki!” ütles ta.
„Mall, Mall!” hüüdis Nipernaadi püsti hüpates. „Missugune sarvik on toonud sind minu parvele? Tagasi, tagasi pean sõitma!”
Ta haaras pootshaagi ning hakkas kaldale tüürima.
Mall tõusis püsti, astus Nipernaadi juurde ning lausus käskivalt: „Jäta see tembutamine, parvepoiss! Tagasi joosta pole sul vähematki mõtet. Ehk kuhu lähed sa tolle metsas kasvanud tüdrukuga? Või mõtled ise metsa elama minna ning matta sinna rappa terve oma elu? Sa sarnaned oma kõnede ja juttudega, aga need on kärsitud ja visklevad kord siia, kord sinna. Ühtegi suve ei pane sa seal vastu: esimene nädal laulad ja hõiskad, teisel oled juba kurb, kolmandal aga tunned, kuis Loki on muutunud raskeks kiviks su südamel. Säärane oled sa, parvepoiss!”
Ning kui Nipernaadi pootshaagi kõrvale viskas, astus tüdruk üsna ta lähedale ja ütles paluvalt: „Võta mind enesega kaasa, Nipernaadi, kas aastaks, nädalaks või ainsaks ööks! Miks olen ma halvem Lokist?” Nipernaadi heitis parvele pikali ning nuuksus:
„Loki, Loki!” sosistas ta kui meeletu.
„Loki pole sulle!” ütles Mall järsult ja vihaselt. „Mina keelasin teda kaasa sõitmast ning kirjeldasin sind talle kui petist!”
Nipernaadi tõusis püsti, viskas kandle üle õla, ning kui jõe käänakul ujus parv kalda lähedale, hüppas ta kaldale. Sõnagi rääkimata, tõsine ja sünge, lükkas ta parve tüdrukuga keset voolu.
„Appi, appi!” hüüdis hirmunud tüdruk.
Parv liikus kiirelt voolus edasi.
Toomas Nipernaadi
Vilistades ja trallitades läks ta mööda tolmavat teed.
Ööd viitis ta metsades, järvede ääres või jõekäärudes, päikese tõustes aga sõtkus tuleaseme, pildus hõõguvad tunglad laiali ning kõndis jälle edasi. Tal polnud kiiret ega sihti ning ta oli veidi iseäralik. Tihti seisatades joobus vaheldusrikkast maastikust, aimates lindude sirinat, ise rõõmus ja lustlik. Vahel peatus mõnel järvekaldal ning rohus lebades vaatas tundide viisi valgeid pilvi kõrges sinenduses.
Ta oli pikk ning lahja, ta suured silmad olid täis rõõmu ning ta nimetas end Toomas Nipernaadiks. Uudishimulikkude pärimistele vastates naeris ta laia suuga ning rääkis, et rändavat niisama veidi ringi, et vaadata, kustpoolt maa õige lahti on. Väsides istus teeäärele, mängis kannelt ja laulis, kuid ta hääl oli kriiskav ja inetu. Tõustes vaatles kaua enese ees avanevat maastikku. Põuased nurmed tolmasid, kaugel silmapiiril tõusid põlevast soost kollased suitsupilved. Metsad sinendasid ning hõõgusid palavusest. – Juhtus nõnda, et samal ajal suri Krootuse talu leskperenaine Liis, kadunud mehe järgi Nõgikikas. Sündis see nõnda, et karjus Janka, kes suikus ahju serval lõunavahet, kuulis korraga kummalist korisemist ning uniseid silmi tõstes nägi perenaise surmaeelset võitlust. Ta vaatas hirmunult ja lõdisedes tüki aega, kui aga perenaise rind vajus äkki kokku ning lõug jäi abitult rippuma, jooksis Janka kui tuulehoost kantuna õue.
„Ära viis põrguline perenaise!” karjatas ta, täis ülevat rõõmu ja vabanemistunnet. Kolm meest, kadunukese pojad, kes lebasid laisalt murul, ammuli suud päikese poole, hüppasid korraga istuli ning jäid kohkunult üksteise otsa vahtima.
„Mis see jõmpsikas ütles?” küsis lõpuks vanem poegadest. Nad olid ema surma oodanud päevast päeva, julgemata kordagi astuda ta voodi juurde. Ikka saadeti karjus tuppa vaatama, kuidas haigega on ja mis ta teeb. Karjus uuris, vaatles ning teatas siis süngelt ja lootusetult, et pole head oodata – ei see juurikas veel maailma jäta. Ning pojad heitsid uuesti murule, vahtisid pilvi ja haigutasid ning ootasid kannatlikult paremaid teateid.
Nad olid kartnud ema rohkem surmast, sest kadunukene oli olnud väga valju iseloomuga, ta raske rusikas oli tihti tuuseldanud sõnakuulmatuid poegi. Või mis ta pidi muud tegema, kui talu põllud jäid sööti, vili koristamata, loomad talitamata, pojad aga viitsid Issanda päevi küll metsas küttides, küll järvel õngitsedes, küll ka küla simmanitel vaenlasi pussitades. Nad põgenesid talutööst kui kured talvest, olid laisad ja riiukad. Isa, kiriku kadunud vöörmünder, kelle elu oli kulunud kodu ja kiriku vahelisel teel, oli neile jätnud ühes laiskusega ka piiblist võetud nimed, nii kutsuti vanemat poega Peetruseks, keskmist Pauluseks ja nooremat Joonataniks. „Hoidke, poisid, iisraeli rahvas tuleb kõiges oma võimus ja vägevuses!” hüüdsid külapoisid poegi tulemas nähes. Tahes või tahtmata pidid pojad oma au kaitseks vemblad ja pussid kätte võtma. Ning pärast seda oli jälle küllalt põhjust nädalate viisi haavu parandada ning kuskil pööningul, ema eest varjul, kaevata, ohata ja logelda. Siis oli Janka neile ainsaks toeks ja abiks, see tassis nende peiduurkasse leiba ja liha. Häda aga poegadele, kui ema nad kätte sai, siis rõkkas küla poiste kisast ja ema vandumisest. Nii pidi perenaine ikka üksi kõik talutööd tegema või palgaliste sulastega leppima.
Nüüd, ema surres, tundsid nad korraga valdavat hirmu ja ei teadnud, mis teha. Kaua arutasid nad tekkinud olukorda.
„Kuule, jõmpsikas,” ütles lõpuks vanem vendadest, „ega vist paremat nõu üle jää: jookse kõik naabrid läbi ning teata meie õnnetusest. Kuid vaata, nadikael, et sa seda hästi teed, et külarahvas mitte arvama ei hakkaks, nagu oleks meil nüüd hea meel või midagi sarnast! Ütle, et oleme kurbusest maas nagu sõnnid piksest pikali löödud, et meie ei oskagi enam muud teha kui ohata, nutta ja oma päid meeleheites vastu emakest maad taguda. Ja ütle, kui nad kohe ei tule, siis võib ka meid tabada meie õnnetu ema kurb saatus. Nõnda, ja nüüd jookse!”
Janka pistis üle nurme kui tuul. Ta oli uhke ja liigutatud, et tähtis ülesanne oli temale usaldatud. Õhinaga talust tallu joostes ei läbenudki ta pikemalt jutustada kadunukese surmast. Kiirelt ust avades karjatas ta üle läve tuppa: „Liis Nõgikikas on surnud – tulge kohe teda vaatama!” – ning tõmbas paugutades ukse jälle kinni, et õhinaga järgmisse tallu lennata.
Maanteele jõudes tuli talle Toomas Nipernaadi vastu.
„Liis Nõgikikas on surnud, mine vaatama!” karjus Janka jooksuhoos ka temale.
Nipernaadi seisatas ja vaatles karjast.
„Oota ometi, tulihark,” lausus ta naeratades, „peatu natuke ning räägi, kes oli too Liis Nõgikikas!”
„Pole mul aega ühtigi!” vastas poiss tõsiselt, istus aga ometi Nipernaadi kõrvale tee äärde.
„Ja sina ei tundnudki toda nõida?” küsis Janka imestades. „Oi Jessuke ja pühad prohvetid – vana sarviline ise oli ta. Ootasime ta surma, et silm sinine, aga mitte ei tahtnud ta lõppeda. Küll kääksus ja piuksus, enne kui hing kurku kinni jäi. Ta raisk oli nimelt väga kuri ja tige; kui tema näppude vahele sattusid, siis polnud enam vähematki lusti. Nagu tuulispask keerles ta talus ning siis lidusime meie igaüks omale poole – kes metsa, kes kraavi, kes ka otse katusele.”
„Vaata ometi,” imestas Nipernaadi, „kes teie siis olite?”
„Mina ja pojad ikka, kes muu,” seletas Janka suure suuga. „Mina, Peetrus, Paulus ja Joonatan.”
Ning Janka hakkas pikalt ja laialt pajatama kõigest, mis ta vähegi teadis: kadunust, vendadest, talust ja selle ümbrusest, sugulastest ja naabritest. Alles siis, kui ta arvas küllalt juba rääkinud olevat, tuli tal järsku meelde oma tähtis ülesanne ning ta hüppas kui ussist nõelatud püsti.
„Oi jessuke,” hüüdis ta ehmunult ning varrukaga suud hõõrudes,
