Toimiv armastuse teooria. Scott Hutchins

Скачать книгу

vajuvad platsile nagu jõesuue, hüüavad üksteisele mingisuguseid kodeeritud sõnumeid ja istuvad purskkaevu ümber. Järgmisena tuleb suur ostukeskus. Üüratu Gap. Apple’i pood. Vägevad kesklinna pühamud, kust saab mõttetut paska kokku osta. Mulle meeldib, et pilvelõhkujaid on just parasjagu ning needki välimuselt tagasihoidlikult ambitsioonikad. Kuid ma ei oska seda põhjendada – tegelikult on mu elavaim mälestus sellest piirkonnast hoopis halb, sest jälitasin siinseil tänavail Erinit nagu nuhk ja püüdsin leida vastust küsimusele, miks ta ei taha minuga abielluda. See oli kohutav nädal. Ta mõtles välja täieliku totruse, salaplaani teha inglise keele õpetaja paberid, et kolida Ladina-Ameerikasse. Ta ihkas põgeneda. Jälitasin teda tol päeval poest poodi – aglul ettevaatlikult, siis juba jultunult – ning seejärel transpordiametisse, kus nägin teda brošüüre lugemas. Ta oli kui teisest maailmast ja ma taipasin, et pole teda kunagi sellisena näinud – tundmatu ja võõrana. Täpselt sellisena, nagu parasjagu ennastki tundsin. See tundus kinnitusena, et oleme teineteise jaoks loodud, olgu see nii valus kui tahes.

      See oli muidugi vale järeldus. Siiski on selles linnas kohti, kuhu ma ei lähe enam iialgi – näiteks Bernali mäele –, kuigi tolle päeva kurbus ei ladestunud sinna. Kuivõrd suurt kurbust saakski valmistada vaade kohupiimakookide tehasele?

      Istume Ferry Buildingus20 väikese laua taga ja Rachel keerutab sõrmeotstel austrikarpi, millelt peegeldub laevalgustus. Point Reyesest21 püütud austrid on tõeliselt uhked eksemplarid, hõbedased ja prisked. Ta pöörab karbi minu poole ja siis jälle enda suunas, näol kummalised grimassid, justkui teeks kindlaks, missugune oleks efektiivseim viis see emalaev sadamasse manööverdada.

      „Kas sa oled varem austreid söönud?” pärin. Pean häält tõstma. Restoranis on sama palju rahvast nagu väärtpaberibörsil.

      „Olen unustanud, kuidas seda tehakse.”

      „Milliseid austreid sa viimati sõid?”

      „Ma ei tea. Selliseid. Neil oli vist natuke juustu ka peal.”

      „Oled sa kindel, et ei mõtle nacho’sid?”

      Tema nägu tõmbub pingule ja läheb mossi. Ta asetab austri taldrikule, võtab noa salvrätiku seest välja ja püüab austrit lõigata. See libiseb karbis kord vasemale, kord paremale nagu rulataja rambil. Seejärel lendab auster üle ääre ning ta püüab söögiriistadega hirmsasti kolistades seda taldrikult kätte saada, ent pala lendab hoopistükkis lauale. Rachel värvub õlgadest kuni juuksepiirini helepunaseks.

      „See oli nagu Marxi vendade22 film.” Ta ei tõsta silmi ja istub kössis nagu pahandada saanud koolitüdruk. „Hei.” Kummardun lähemale, et ei peaks karjuma. „Vaata ringi. Keegi ei tunne sind.”

      „Ma tean.” Ta vaatab endiselt maha.

      „Siis pole ju põhjust häbeneda.”

      Ta on ikka veel nagu kameeleon, kuni viimaks omandab tema nägu tavapärase värvuse. Seejärel tõstab ta pilgu, näol enesekindel naeratus.

      „Võin ju alati uuesti proovida,” ütleb ta.

      „Võta see väike kahvel. Tee kindlaks, et auster on karbi küljest lahti, ja siis lükka pala endale suhu.”

      „Ilma kastmeta?”

      „Sinu esimene auster peaks olema puhas kohtumine.”

      Rachel ei naera ega punasta. Ta istub sirgelt ning meenutab nüüd taas naist, kellega välja tulin. Ta silmitseb austrit ettevaatlikult, ent teatava huumoriga, justkui võiks vastaseks olev lurjus ta taas haneks tõmmata. Naaldun toolile ja lasen inimhäälte suminal endast võimust võtta. On tore, et Rachel nii kiiresti toibus. See näitab, et temas on säärast jõudu, mida ma poleks oodanudki. Voolin mõtteis tema ümber musta karbi, justkui paneksin sellele hetkele raami ümber nagu fotole. Tema närviline, kuid kindlameelne nägu, hall ja tilkuv auster, kõva leib, kollane vein ja tema selja taga asuvast köögist sisse voogav aur. Rachel tõstab karbi suu juurde ja loodab parimat. Ta kougib sõrmega karbist liivaterakese. Seejärel suleb ta silmad ja kallutab austri suhu ning mööda tema põske voolav vedelik jätab nähtava jälje. Pärast üht hammustust neelab ta austri alla ja tõstab salvrätiku suu juurde, silmad nüüdseks jälle avatud ning täis üllatust ja rõõmu, otsekui oleks ta just praegu tulnud lõbusalt vettehüppelt.

      Ma ei tea, millisesse vaimsesse albumisse see pilt lisada. Ehk mõnda suurde: „Tol hetkel tundus oluline” või „Kena mälestus mis-ta-nimi-nüüd-oligist”.

      Võib-olla tuleks luua täiesti uus album, sest rahvas Racheli selja taga liigub kõrvale ning nähtavale ilmuvad – nagu mõrtsukad – minu eksnaine ja üks meesterahvas, kes jändavad parasjagu mantlitega. Olen kuulnud, et ta käib taas kohtamas. Jälgin neid hetke vältel ja loodan, et näen valesti, kuid kahjuks ei. San Franciscos, väikese linna hõnguga suurlinnas on alati säärane risk. Mõnikord kohtan Erinit juhuslikult oma kodukandis, kus temagi endiselt elab. Aga uskusin, et Ferry Building asub turvalises kauguses. Löön pilgu maha ja tunnen end süüdi, justkui oleksin pistnud taksos meenutatuga nina Saatuse asjaajamistesse. Loomulikult pole Erin siin meelega. Ta pole vaim ega karistus. Ta on lihtsalt endine abikaasa – kindlasti üks paljudest siinviibijatest –, kes on kaunis nagu alati ning tõeline austrite ja säästmise fänn. Soodustund on peagi läbi.

      „Olgu, sinu kord,” ütleb Rachel.

      Vaatan alla ja tõmban nimetissõrmega üle menüü, justkui uuriksin austrite valikut. „Washingtoni osariik,” ütlen. „Jaapan, Uus-Meremaa, Vancouver, Portland.” See on täiesti kasutu. Nad peavad meist mööda kõndima ja mu näitlemisoskused pole piisavalt head, et šokki teeselda.

      „Erin,” hüüan, lükkan end toolilt püsti ja lehvitan. Ta vaatab üles ja ma tean kohemaid, et temagi teeskleb. Ta on mind juba märganud. Mees tema kõrval tundub olevat häiritud, ohustatud. Ta on nägus, kuid mitte liiga ilus, kannab lipsuta ülikonda ja elegantset mantlit. Kandiline lõug, laiad õlad.

      „Milline üllatus.” Ta astub lähemale, et mind kallistada. Kallistused algasid umbes aasta pärast lahutust ja me teeme seda alati ühtmoodi: kummardume teineteise poole ega puuduta rinnast allapoole, just nagu meie vahele jääks lühike, turtsakas laps.

      „See on Rachel,” sõnan. „Rachel, see on Erin, minu endine abikaasa.”

      Rachel hoiab salvrätikut suu ees ning muudkui närib ja neelatab. Ta ei tõuse, kuigi tahaksin, et ta seda teeks.

      Peig raputab mu kätt. Ta ei tee Rachelist peaaegu väljagi.

      „Kas austrid maitsevad?” küsib Erin.

      „Kumamoto omad on väga head,” ütlen.

      „Kas pole,” sõnab ta.

      „See on minu esimene kord,” ütleb Rachel.

      Erin ja tema kaaslane vaikivad. Näib, et nad ei oska säärasele kommentaarile kuidagi reageerida.

      „Ja ta elab Bolinases,” lisan.

      „Mida sa arvad?” küsib Erin Rachelilt.

      Racheli pilk liigub Erinilt tolle saatjale. Tundub, et ta on paanikas. „Pole veel kindel.”

      „Mul läks sellega ka pisut aega,” noogutab Erin. Ma ei tea, kas ta andis armu või on lihtsalt Erin. Ta on tõeline põhjaosariiklane,

Скачать книгу