kümne aasta eest pidi Erin hoopis minu häält kannatama.
Erin riputab end saatja käevangu, justkui ootaks, et mees kannab teda nagu vaipa. Tema jaoks on see märkimisväärne kogus avalikku õrnutsemist. Nad jätavad hüvasti ja lahkuvad.
„Sa olid temaga abielus?” küsib Rachel.
Ma ei saa aru, kas teda üllatab pigem see, et olin abielus, või see, et olin abielus Eriniga.
„Veidi aega. Käisime enne seda pikka aega kohtamas.”
„Ta on ilus. Nagu Audrey Hepburn.”
„Ma ei liialdaks.”
„Tahtsin lihtsalt öelda, et ta on kaunis ja tark.”
„Kas võtaksid, palun, salvrätiku suu eest ära?”
Rachel asetab käe lauale, näol südantlõhestav ilme. „Mis teievahelise kontaktiga juhtus?”
„Sinu suust kõlab see nagu telefonikõne.”
Kodutee tundub külmem, lühem, süngem. Vaatan Valencia tänaval aknast välja ja näen kiirusepiirajaga rolleritel kihutavaid moekaid noori. Kitsad riided ja väikesed mütsid – tundub, et nende põlvkonna suurim võitlus käib õhutakistusega. Justkui edu sõltuks võimest pugeda läbi iga kitsa pilu.
Saabume vaikides tagasi minu korterisse. Rachel ütleb, et tahaks teleskoopi kasutada, nõnda kraban teki kaasa ja juhatan ta mööda naabri korteri kõrvalt katusele minevat musta treppi üles. Teleskoop oli üks mu isa ekstravagantsemaid nipsasjakesi, mille ta ostis kahekümnendate eluaastate alguses enne emaga abiellumist. Kui olin laps, ei tahtnud ta seda eriti välja tuua, sest minu arvates tundis ta häbi riistapuu täiuslikkuse pärast. Lõuna-Arkansases peeti täiuslikkust edevuse märgiks. Riistad pidid olema töö tegemiseks parajad, muidu arvasid kõik, et flirdid uhkusega. Polnud suuremat au kui rääkida, et oled lahendanud mingisuguse jonnaka mehaanilise probleemi ja seda kõige ebatõenäolisemal viisil – kas nätsu või hästi sihitud kõmakaga. Minu isa tundis uhkust, et pärineb Lousiana istanduste aristokraatide soost, kuid säärane kiitlemine meeldis temalegi. Ta rääkis uhkusega korrast, kui parandas Buicki kollektori ühe haluhoobiga.
Ent Saksamaa optika olemasolu näitab, et ta polnud mitte alati täiuslikkuse vastu. See tuletab meelde, et muutus võib olla nii halb kui ka hea.
„Vabanda restoranis juhtunu pärast,” ütleb Rachel, kui tekki laiali laotame. „Mul on mõnikord madal enesehinnang.”
„Ainult idiootidel pole.”
„Erinil küll pole.”
„Vanasti oli. Nüüd tõenäoliselt enam mitte.” Otsin läbi näidiku Krabiudu, aga õhk on hägus. Viimased päevad on olnud soojad ja tuuletud ning tekkinud on sudu. „Tema poiss-sõbral polnud küll silmale nähtavaid enesehinnanguprobleeme.”
„Või veel. Ta vahtis mind nagu ma oleksin putukas.”
„Seda nimetatakse jõllitamiseks.”
„Ole nüüd,” ütleb Rachel. „Sellise tüdruksõbraga pole vaja minusugust jõllitada.”
„Kui Erin temaga magab. Lõpu poole me küll eriti enam ei seksinud.”
„Seda on küll raske uskuda,” ütleb ta. „Kes ei tahaks sinuga magada.”
„Sa teed vist nalja.” Aga, jumal hoia, tema hääles pole miskit, mis reedaks, et ta naljatleb. Ta istub rätsepistes, veiniklaas käes kui almusekauss, õlad katmata, sest õhtu on haruldaselt soe. „Vahetan taktikat – otsin Iot.”
„Ma ei tea ühtki tähtkuju.”
„Hei, keegi ei tea. Io on vaid kuu. Ta on mullikas, kes oli Zeusi armuke.”
„Ta keppis lehma?”
„Ma arvan, et mullikaks muudeti ta hiljem. Ma pole ajastuses kindel.”
„Kui mina oleksin tähtkuju, oleksin võikirn.” Kuulen, kuidas ta sätib end linal, liigutab jalgu, heidab selili. „Mu isa viis meid kunagi mingisugusesse amišite toidukohta praetud kana sööma, see oli vist kusagil Pennsylvanias. Kui ma olin mingi kaksteist või nii. Ja neil oli väike küün, kus naised kirnusid võid ja lapsed ajasid kitse taga ja kõik arvasid, et see on nii naljakas. Aga tead, mida mina mõtlesin? Lapsendage mind. Tõsiselt. Laske mul midagigi teha. Võid kirnuda. Üks võipakk. Paber ümber. Tempel peale. Nii nagu nemad teevad.”
„Võikirn.” Naaldun ja otsin Orioni – ehk saaks tema mõõga puidust lusikaks muuta. „Mina oleksin mees, kes istuks üksinda väga mõnusal toolil.”
„Ma arvan, et see võiks olla diivan. Ja et sa ootad kedagi.”
„Tundub, et ootan kedagi?”
„Kas sa ei tahaks uuesti armuda?”
Jätan suure toru keeramise, Io on liiga varjus. „See kõlab ambitsioonikalt.”
„Ehk ootad, et su naine tuleks mõistusele?”
„Endine naine. Ja me juba tulime mõistusele.”
„Lihtsalt mulle tundub, et, tead küll, et oled restoranis juhtunu pärast pisut endast väljas.”
„Kui ma teda tagasi tahaksin, kas ma siis oleksin praegu siin sinuga?”
„Võib-olla üritad lihtsalt tõkkeid ületada. Mulle on võimalik ligi pääseda.”
„Kõlad väga terapeutiliselt.”
„See on ju okei, eks? Võin sinuga mõningaid probleeme lahata ja sina minuga ka. Oleme teineteise jaoks olemas.”
Säärane kujutluspilt lööb mul südame alt jahedaks, kuid oleks see siis tõesti nii halb? Vähemalt näeb ta eesmärki, midagi, millest võib kasu saada. See on ikka parem kui nihilistlik „nopi päeva”.
Racheli telefon heliseb. Ta võtab kõne vastu ja räägib kellegagi kannatamatult, eeldatavasti tädi või onuga, kelle juures ta elab. „Kas me oleme Missioni tänava heal või halval poolel?” küsib ta minult.
„Dolorese pargi juures.”
„Kas kuulsid seda?” ütleb ta telefoni. „Ma ei räägigi sinuga vihaselt. Armastan sind ka.” Ta lõpetab kõne. „Vabanda selle pärast. Nad muretsevad minu pärast, eriti kui arvestada mu viimast suhet. Aga olen nüüd palju mõistlikum. Loome kontakti selleks, et jääda. Ütleme sedasi vahel Puhtas kohtumises.”
Kasutan taas vana taktikat – kujutan ette, et ta on hõimunaine, kes selgitab suguharu iidseid traditsioone. Ehk on ta nagu üks noist Birma naistest, kes kannavad kaela ümber ilusaid rõngaid.
„Mul on teleskoobiga raskusi,” ütlen.
„Sellepärast, et vaatad vales suunas.” Rachel ronib üle teki ja sätib end teleskoobist vaatama. Ta lükkab toru allapoole, suunaga pargile, nii et see on täiusliku nurga all, et vaadata teiste inimeste korteritesse. „Nii juba läheb. Sätime end klubiõhtuks valmis.”
„Ma poleks uskunud, et sa oled piiluja.”
„Ära ütle, et sina
