sõber. Vaba versus lihtne.”
Hosteliks on vana sõjaväekasarmu, mis on külm ning laseb tuult ja helisid läbi. Kuulen mõnd ühisruumist kostvat juhuslikku häält, samme, mis viivad hilisele jalutuskäigule tualetti. Rachel istub mu pisikese toa voodil ja sikutab saapaid jalast nagu kurnatud põllutööline. „Rääkivad arvutid,” ütleb ta ja vaarub laes rippuva pirni all. Püüdsin jäise jalutuskäigu ajal oma tööd kirjeldada (kuid ei rääkinud asukohast). Ta ütles, et tahab teada, kuid talle pole kuigi palju meelde jäänud. Ta on nii purjus, et tundub lödi olevat.
„Vett tahad?” pakun. Hoian tema sääremarja peos ja tõmban saapa jalast. Seejärel teise. Vabalt ja lihtsalt. Tahaksin juba öelda, et me ei pea seda tegema, aga miks ka mitte. Mida muud teekski kaks inimest, kes on niisuguses olukorras? Libistan käe ta särgi tihke serva alla ja aitan tal selle seljast tõmmata, peo all ribide kurvid. Klavikord, merekarp. Tema deodorant lõhnab soojalt nelgi järele.
„Üks veel,” ütleb ta ja ma rullin tema särgiku üles nagu sisemise toru.
„Kas oled kurb, et teda pole?” pärib ta.
„Keda?”
„Hea vastus.”
Tõusen püsti ja kustutan tule. Sausalito õrn kuma fokuseerub äkilises sinavas pimeduses ning vilgub puude okstel. Astun akna juurde ja toetan otsaesise vastu jahedat klaasi. Olen küll väikeses laheäärses linnakeses, kuid nüüd näib see kauguses kui püha linn, miraaž.
„Sinu arvuti,” ütleb Rachel. „Kas sellel on imelik roboti hääl?”
„Tegelikult ta otseselt ei räägi. Ta kirjutab sõnumeid.”
„Kas räägid talle kõigest? Kas räägid talle ka oma reisist?”
„Ma ei tea.” Tuul lõõtsub läbi puude justkui tuhat nuga vastu luisku. Sausalitot ei paista enam. Pööran pilgu tema poole. „Mida olekski mul talle rääkida?”
„Võiksid talle öelda, et kohtusid tõeliselt laheda tüdrukuga,” ütleb ta. „Kes kolib Californiasse, et alustada uut elu.”
„Sa kolid SF-i.”
„Bolinasesse. Kolin tädi ja onu juurde Bolinasesse. Lõpetan siin keskkooli.”
Tuul vaibub, nagu tapp oleks ette pandud. Hosteli helid selginevad – televiisorist kostuv pomin, pudelite kõlisemine.
„Jessake. Kui vana sa oled?”
„Kakskümmend. Ära küsi, miks ma pole veel lõpetanud.”
„Kakskümmend,” kordan.
Ta vajub mütsatuse saatel madratsile. Vedrud krigisevad. „Luba mulle, et ütled talle seda. Et tõeliselt lahe tüdruk kolib Californiasse. Alustab uut elu.”
„Alustab uut elu.”
„Just nii.” Ta lükkab end püsti, sirutab käe minu poole ning annab märku, et tuleksin lähemale. „Pean sulle midagi rääkima.”
„Ma loodan, et võin seda ka arvutile rääkida.” Lükkan end akna juurest eemale. Ta on soe tume kogu valgel voodil ja ma tunnen tema lõhna nõnda lähedal, saan puudutada ta lainelisi juukseid. Rachel vaatab mulle tõsiselt otsa, justkui sõlmiksime kohe pakti.
„Kõigepealt pead rääkima mulle oma fantaasiast.” Ta kõneleb vaikselt, aga kindlameelselt – ei häbi ega kohmetust. Tema keha on pimeduses must ja valge kui elevandiluu, selgelt näha. Tema väikesed rinnad, pisut punnis kõht, pikad jalad, matjas pruun aluspesu. Aga ma ei suuda eristada tema nägu. Ülevalpool kaela jääb kõik varju.
„Võid rääkida mulle mida aga tahad,” ütlen. Hoian tema saladust – võõrad saavad seda teineteise heaks teha.
„Sinu fantaasia. Räägi enda omast.”
Naaldun lähemale. Ta põskedel pole punastust, ta silmad pole rohelised. Tema nägu on valge, must, hall – mask. Fantaasia, mõtlen. Ükskõik missugune vana fantaasia. See, millest unistan üksinda voodis, viis, kuidas tahaksin, et mind puudutatakse. Kuhu tahan tema käsi, suud, mida tahan, et ta ütleks. Midagi. Pean vähemalt midagigi välja mõtlema.
2
KUI LAMAN ESMASPÄEVA HOMMIKUL VOODIS, tundub mõte tööst – tööst, ühes kõige tohutult banaalsega – nõnda absurdne, et leian end mõtlemas, kuidas küll majandus edasi areneb. Kas keegi täidab kusagil vajalikke igapäevaseid ülesandeid? Isegi arstide jaoks on tüdimus ja üksindus samaväärsed ükskõik millise teise füüsilise kaebusega. Aga mida me kõik ülejäänud teeme? Valmistame mõttetut paska, et seda üksteisele maha müüa, et saaksime uut mõttetut paska osta. Ostan vahustatud kaneeli-latte, et Starbucksi töötaja saaks osta Billy Blanksi Tae Bo treeningvideo, et Billy Blanks saaks osta uue Hummeri, et General Motorsi juht – näiteks mu vend – saaks rentida laste peo jaoks Käsna-Kalle täispuhutava batuudimaja. Ja nii edasi. Kus on ses ahelas midagi tõeliselt vajalikku, millest inimene saab kasu, midagi lõplikku?
See on muidugi hull pläma, masendunud inimese jutt. Natuke veel ning lasen ennast avalikus raamatukogus täis ja kuulutan märatsedes uut maailmakorda.
Tõusen istuli ja lasen jalgadel üle voodi ääre kõlkuda. Kass nõuab toitu. Öökapil on suur tulbikimp. Need on tõenäoliselt Ecuadorist ning tõeliselt ilusad. See on samuti uus maailmakord.
Täna testime uut iteratsiooni Dr Bassett 2.0. Meil on isegi erikülaline – Adam Toler, mu bossi endine õpilane, kes leiutas lehekülje, mis sobitab vallalisi abielukõlblike partneritega. Ta on tavaline sitapea, aga rikas nagu arengumaade diktaator, kes ei raiska aega. Ta ei astuks läbi, kui müüksime latte’sid, Tae Bo treeningvideoid, Hummereid või Käsna-Kalle kaupa. Ta poleks külastanud mu eelmist töökohta, et vaadata, kuidas vaevlen reklaamtekste kirjutades. Ta on huvitatud meie projektist. Tegemist on tehisintellektiga. Henry Livorno. Amiante Systems.
Söön kausitäie Trader O krõbinaid, joon kaks tassi kohvi ja hüppan Subarusse, kus mind rahustavad NPR-i7 mahedad teated kaosest ja sõjast.
Kui ülemusega esimest korda kohtusin, ütles ta, et tehisintellekt peab vastama ühele küsimusele: mida teha, kui miski pole kindel? Ta rääkis seda rõõmsalt ja lihtsalt, justkui oleks lihtsalt seletanud, et geoloogia on Maa uurimine. Mind üllatas säärane kõrgetasemeline filosoofia, sest Livorno tundus olevat kõike muud kui ebakindel. Ta käis riides nagu sõbralik Rotary klubi liige, kes jääb peagi pensionile. Tal oli tagataskus isegi golfikinnas. Ta on oma ala pioneer, osales viiekümnendatel aastatel konverentsil, kus leiutati sõna tehisintellekt, ning ma eeldasin, et tema geniaalsus väljendub välimuses, näiteks sassis juustes või aukudega kampsunis. Tal on arusaamatu aktsent (ta on Triestest, kuid pole itaallane) ning võidukas, kuid mitte kuigi sarmikas olek. Kui teadus on meie aja religioon (mida ta ongi) ja teadlased ülempreestrid, siis võib olla küllaltki murettekitav avastada oma ülempreestri kohta, et ta on otsustuskindlalt maalähedane ja pealaest jalatallani hingavasse materjali riietatud.
Vähemalt pool illusioonist on saanud teoks tänu Livorno elukogemusele, kui mitte enesekindlusele. Pisutki mõistlikum inimene ei osaleks Turingu testis, mis on tehisintellektide murede lagi. Peame selle testi läbimiseks looma programmi, mis suudaks petta inimest vähemalt kolmekümnel protsendil juhtudest, et arvuti on samuti inimene. Programm, mis selle lävendi ületab, ongi esimene intellektiga arvuti. Alan Turing, kes oli selle ala patroon ning leiutas testi 1950.
National Public Radio
