rääkima, ent õmblemisstuudiost järele jäänud uksekell heliseb juba. Meil ei käi kunagi juhuslikke külastajaid, nii et see peab olema Toler.
„Neill,” hüüab Livorno. Võiksin ju teeselda, et ei kuulnud teda üle lärmavate ventilaatorite, nagu mõnikord ikka juhtub, ent see lükkaks paratamatut vaid edasi. Ma ei tea, miks Livornole Toleri hea arvamus korda läheb. Ta väidab alati hoogsalt, et Toleri ettevõte on innovaatiline äriidee, ent pole programmeerimise mõistes midagi väärt. Ja Toler on täielik tõestus sellest, et raha ei ravi komplekse. Ta näeb välja nagu kõrgresolutsiooniline kujutis – sinine Bentley sportauto, must kaelusega pluus, pika ninaga Itaalia kingad, mis läigivad pealt nagu baklažaan. Ta tõmbab kõhu sisse ja (ma küll ei tahaks seda öelda) annab oma ülbele, seaga sarnanevale näole lisaefekti kitsaste, täielikult läbipaistvast plastikust valmistatud prillidega. Oleme kohtunud mitu korda, ent ta kutsub mind jätkuvalt Noeliks. Ma ei suuda ära otsustada, kas ta on pigem põlastus- või haletsusväärne.
Toler vehib tolmuses ripplaega fuajees väljasirutatud kätega, justkui tänaks issandat selle päeva eest. Tema assistent seisab eemal, näol teeseldud naeratus. Paistab, et tema käes on nii oma ülemuse kott kui ka ta enda oma – ta on Toleri kohvrihoidja. Tuleb vist välja, et mida tähtsam sa oled, seda vähem pead kandma. „Kadestan sind, Henry,” ütleb Toler. „Vaata seda kohta! Vaata ennast! Kannad golfiriideid, justkui oleksid valmis iga hetk mängima hakkama või midagi sellist. Võiks öelda, et pensionärielu sobib sulle.”
„Ma pole pensionil,” ütleb Livorno, õlad naerust üles-alla rappumas. „See on mu kõige esimene töö.”
„Kõige esimene töö!” hüüab Toler ja pöördub mõnitamishimuliselt minu poole. „Noel, kas tead, mida seesama meie ees seisev mees enne selle väikese projektiga alustamist tegi?”
„Jah, tean küll,” vastan.
„Võiks öelda, et see mees on põhimõtteliselt tehisintellektinduse rajaja. Ta on legend! Shakey9. LISP10. Meil poleks selle meheta NASA-tki. Kõik Stanfordi lõpetanud tuntud programmeerijad on õppinud tema käe all. Me kõik.”
„Kujuta ette, Neill, kui sul on üks eriline õpilane,” sõnab Livorno, „see tõeliselt helge pea! Vaata, Adam siin,” Livorno asetab käe Toleri õlale, „istus täpselt selle õpilase kõrval.”
Toler raputab pead. „See nali pole viimase kolmekümne aasta jooksul muutunud.”
Ehk polegi selles mingit müstikat, mida need külaskäigud Livornole pakuvad. Toler on nii rikas, et ei pea ise midagi käe otsaski tassima; ta käib siin, et Livornoga kembelda, Livornole teevad aga lugupidamist väärt külalised suurt au.
„See on ikka veel naljakas,” ütleb Livorno.
„Nagu sinu ideedki,” sõnab Toler. „Aga kui tõsisemaks minna,” ta teeb minu suunas grimassi, mis peaks väljendama tõsidust. Kuidas ta küll selles nii halb on? „Mõni võib Henry Livornos kahelda, kuid mina mitte. Seitse pöialpoissi – nad ei mõista, et oled ideede mees. Sa oled jätkuvalt mängus, Henry.”
„Seitse pattu, Adam. Seitse mittelineaarset protsessimudelit. Need pidanuks olema provokatiivsed.”
„Laham tahab sinuga rääkida,” sõnan.
„Millega me täna tegelesimegi?” pärib Toler.
„Paneme aiapiirdeid,” ütleb Livorno. Ma polegi kuulnud teda varem säärast nutikat metafoori kasutamas. „Meil on nõnda rikkalik mõttemaailm ja arvasime, et vajame pisut struktureerimist.”
„Aukartustäratavad plaanid, Henry! Kas tunnistasid just lüüasaamist?”
„Tegemist pole uurimistööga. See on võistlus.” Livorno naeratab, kuid tema enesekindlus näib kõikuvat. Kuulen ta hääles ebakindlust. „Ja olime väga täpsed. Neill on kaks kuud eetikatestide kallal pead murdnud. Neill, too meile mõni näide.”
Toler pöörab oma mõnitava pilgu minu poole ja mu suureks üllatuseks on see sama võimas nagu laser. Tahaksin olla keegi teine. „Need on küllaltki igavad,” ütlen. „Tead küll, ära diskrimineeri eri rassidest inimesi. Ära tapa vaenlasi.”
„Kas vaenlaste tapmine on halb?” küsib Toler ja vaatab oma assistendi poole, justkui peaks too seepeale plaksutama.
„Säh sulle üks, mille üle pead murda,” sõnab Livorno. „Pead arstina politseid informeerima, kui kahtlustad, et su patsient võib plaanida enesetappu.”
„Tõsi,” ütleb Toler. „Ei, vale! Noel, see mees õpetab mulle iga päev midagi uut.”
„Henry, Laham tahab sinuga rääkida.”
„Kas see ei saaks oodata?” pärib Toler. „Tahan näha Amiante valduste uusimat leiutist.” Haa-haa. Nad jalutavad Livorno kabinetti. Assistent seisab ukse ees valvel.
„Tunne end nagu kodus,” ütlen talle ja osutan lauale, millele on kuhjatud UPS’i saadetised. „Siin kusagil on veekann ja teepakikesed.”
„Tahaksin väga, et saaksime pisutki tööd tehtud,” ütleb neiu murettekitava siirusega. Tal on kena hääl ja tüdrukulikult ilus välimus. Püüan mõista, kas see tekitab minus mingeid tundeid. Ei tekita. Peaksin pärast seda nädalavahetust tüdrukulikult ilusa välimuse mõju surnuks kuulutama.
Koputan taas kord Lahami uksele. Ta vaatab üles, pilk lootusrikas ja silmad verd täis valgunud. Raputan pead, armuandmist pole. Ta kortsutab kulmu ja sirutab käe põranda poole, kuhu on peitnud Bawlsi purgi. Ta võtab sünge, sihikindla lonksu.
Kell kolmveerand neli mööduvad Livorno, Toler ja tema assistent minu kabineti uksest. On aeg.
Koguneme tagaruumi Lahami arvuti ekraani ümber. See peab küll olema pigem tseremoniaalne valik, sest meil on kõigil üks kasutajaliides. Aga siin näeme doktor Bassettit ja saame antropomorfismiga viimaks ühele poole.
„Kahju, et sel kõigel pole väikeseid plinkivaid tulukesi,” ütlen. „Nagu Deep Blue’l11.”
„Hea mõte,” sõnab Livorno. „Saaksime verbaalse poole LEDsüsteemiga sünkroniseerida.”
Tegin küll nalja, ent ei tunnista seda.
„Kuid siiski tekib küsimus,” ütleb Toler. Ta viipab minu ees olevale punktile. Näpuga näitamine ei ole temasugustele. „Kuidas te soodustate inimeste ja arvutite suhestumist?”
„Kas see ongi sinu eriala?” küsib Livorno ja toob kuuldavale kõrge, närvilise naerupahvaku. Ta püüab tõenäoliselt vastu teravmeelitseda.
„Emotsioonide heuristika,” ütleb Toler. „Millist teie kasutate?”
Livorno raputab pead, justkui oleks tal kärbes nina peal. „Loomulikult mitte mingisugust.”
„Aga mida sinu sõber Minsky ütlebki? Et küsimus pole selles, kas saame anda intellektiga arvutile emotsioonid, vaid selles, kas suudame luua intellektiga arvuti, millel neid pole.”
„Minskyle meeldib, kui teda tsiteeritakse. Talle meeldivad suured pealkirjad.” Livorno näeb kurja vaeva kodus valmistatud Zinfandeli korgiga, ent see vein on isegi hullem kui tema isetehtud söök. Ta käed värisevad. „Ainus oluline küsimus
Esimene analüüsivõimeline mobiilne robot
Pika ajalooga programmeerimiskeelte perekond
Tegemist on IBM-i loodud malet mängiva arvutiga
