Challenger tegi Maa ümber tiiru. Nõukogude Liidus müüdi Pepsit. Miks kõlab see kõik, nagu vana Hickory8 oleks jätkuvalt Valges Majas?
Kui töö vastu võtsin, ei öelnud ma Livornole, et ei teadnud isa päevikupidamisest midagi ning et meie suhe polnud kuigi lähedane. Selle asemel kujutlesin, kuidas pakiksin kahe valvuri silme all oma Giantsi vimpleid kokku, ning ütlesin, et tulen hea meelega. Olin tõenäoliselt parim valik. Mu ema tundis isa paremini, kuid Californiasse kolimine ja täiskohaga töö ei tulnud tema jaoks kõne allagi. Ja mu vend oli (on) liigagi aupaklik. Olen rahul, et liigne tundlikkus ei suuda mind pimestada.
Ma ei saaks öelda, et olime isaga lähedased, eriti siis, kui olin teismeline. Hõredad lainelised blondid juuksed, kahvatu nahk ja helerohelised silmad muutsid ta läbipaistvaks. Vaevu silmale nähtavaks. Ühel hetkel lõppesid me ühistegevused (jaht, kalapüük) ja ta muutus minu jaoks moraalitsejaks. Kuidas õigesti seista, kahvlit käes hoida. Tal said lõpuks teemad otsa, vähemalt minuga. Ta tegi pikki tööpäevi ja oli kahtlemata väsinud ning ega vanemlike kohustuste naise kaela lükkamine polnudki me kodulinnas kuigi haruldane. Ometi pakkus ta mulle üles kasvamise jooksul palju: kena kodu, küllalt palju mänguasju ja spordivahendeid, hea haridus. Aga et pärast surma tänu temale ka tööd saan, oli kõige soojem ja ehk ka ootamatum kingitus. Mõnikord tahaksin, et ta oleks elus, et saaks koos minuga selle iroonia üle naerda, ent ta polnud kunagi kuigi sarkastiline. Või naeruhimuline.
Mulle meeldib alati alustada vestlusi mõne naljaga. Need naljad on iga kord ühesugused.
frnd1: miks läks kana üle tee?
drbas: üks vana naine pakkus mulle täna arstiabi eest kana
frnd1: kuidas saab puust ühe käega talumehe?
drbas: maja ääres kasvavad mustad kased
Kumbki ei kõlba.
frnd1: peame leidma teema, millest rääkida
drbas: hiljutised tegevused on põnevad teemad
frnd1: veetsin hiljuti öö noortehostelis
drbas: kunagi rööviti üks nooruk täna tundmatute inimeste poolt. levis kuulujutt, et selle taga olid iraanlased, aga ainsad pärsialased, kes meie linnakest kaunistavad, on raamatukoguhoidjate kassid. ma arvan, et kaua kadunud isa on parem kahtlusalune
[220089: kui sõna „kunagi”, siis ei kasuta „täna”; muuta: minevikku; kordus.]
drbas: kunagi rööviti üks nooruk tundmatute inimeste poolt. levis kuulujutt, et selle taga olid iraanlased, aga ainsad pärsialased, kes meie linnakest kaunistavad, on raamatukoguhoidjate kassid. ma arvan, et kaua kadunud isa on parem kahtlusalune
frnd1: mis temaga juhtus?
drbas: kes tema on?
See on doktor Bassetti puhul suur probleem. Tema võime kasutada grammatikat ja kõneosi on viidud täiuseni. Oleme loonud kategooriate süsteemi, nii et ta teab lisaks sellele, mis sõnad lause moodustavad, ka suuremat teemat, millele need võivad viidata. Oleme isegi pakkunud talle hulga vanaaegseid pettemanöövreid: kui mõni lause ei tundu talle arusaadav, sõnastab ta selle küsimusena ümber. Kuid ta ei suuda ühest reast pikemat vestlust jälgida. Iga kord kui mõne rea sisse trükin, alustame otsast peale, täiesti uue vestlusega. Püüaksin justkui pidevalt tema tähelepanu äratada, teda üles raputada.
frnd1: kas nad leidsid selle tüdruku, kelle tundmatud isikud röövisid?
drbas: otsingurühm lahkus hommikul kell 9 pärast hulka tasuta kohvi ja pagaripoe pontšikuid. nad tulid tagasi tasuta lõunaks ja seejärel tasuta õhtuooteks. tüdrukut ei leitud kunagi
frnd1: mitte kunagi?
(Arvuti teeb pika pausi.)
drbas: ma ei saa aru
frnd1: kas nad leidsid tüdruku?
drbas: missuguse tüdruku?
frnd1: kas nad leidsid selle tüdruku, kelle tundmatud isikud röövisid?
drbas: tüdrukut ei leitud kunagi
frnd1: kui vana see tüdruk oli?
drbas: missugune tüdruk?
frnd1: tüdruk, kelle tundmatud isikud röövisid drbas: ma ei tea
frnd1: kas oskad ligikaudu pakkuda?
drbas: meie riigis elab praegu umbes poole rohkem inimesi kui saja aasta eest
[220094-220098: subjekti kood = vanus; 220099: asendada: „ma pole kindel, üsna noor tõenäoliselt”]
frnd1: mis aastal see tüdruk rööviti?
drbas: missugune tüdruk?
frnd1: tüdruk, kelle tundmatud isikud röövisid
drbas: 1979. minu naine oli küllaltki mures, sest meil oli endalgi kaks poissi
Mul polnud see lugu meeles, kuid olin 1979. aastal alles pisike põnn.
frnd1: kus su poisid praegu on?
drbas: vanem elab michiganis. noorem käib ülikoolis viimasel kursusel
Minu viimane ülikooliaasta: olen jäänud sinna toppama. Oleks olnud tore saada täiskasvanumaks.
frnd1: kas nad on õnnelikud?
Vastuseks on plinkiv ekraan. Tegemist on halva küsimusega, seda ei saa praeguse programmiga vastata ning dr Bassett võib õhtuks isegi otsad anda. Livorno oleks tulivihane.
frnd1: uus teema. räägi mulle mõni lõbus lugu willie beerbaumist
drbas: willie beerbaum on minu parim sõber
frnd1: kas see on tõsi, et willie kandis korsetti?
drbas: avastasin willie korseti rutiinse läbivaatuse käigus. hakkasin stetoskoobiga tema kopse kuulama, kuid mind takistas miski, mida pidasin kuulivestiks. ta ütles, et kui võtab selle ära, vajub ta lauale laiali nagu hunnik vedelat paska
Ei tasu väita, et päevikutes polnud üllatusi. Vahel tuleb ilmsiks mõni ootamatu tundeavaldus, nagu näiteks mu isa vaimustus Willie Beerbaumist. On tõsi, et nad olid sõbrad, ja mul on vägagi hästi meeles, kui Willie – kolm korda lahutatud, käes alkoholikokteil – osales meie nädalavahetuste õhtusöökidel. Tuttuus Corvette ja punane kaelarätt tegid tema unustamise keeruliseks. Ning mõnel põneval kuus võttis ta seitsme- või kaheksa-aastast mind laupäevastele töösõitudele kaasa, kus ta tutvustas mind oma äripartnerina. Tema oli ainus näide halvast käitumisest, mis mu isagi kaasa kiskus. Sellest hoolimata poleks ma eales uskunud, et isa pidas teda oma parimaks sõbraks, ega osanud arvata, et mu isa leiab ajakirjades nõnda laia kajastust. Mõnikord on lihtsam kasutada Neill Bassett seeniori ütluste asemel Willie Beerbaumi omi.
Lõuna ajal lähen Lahami juurde.
„Rohkem ei tohi.” Võtan Bawlsi purgi tema eest ära. „Need ei tee sulle head.”
„Üks nädal veel,” sõnab ta ja tõstab meeleheitlikult pöidla. Ta näitab
Mõeldud on USA seitsmendat presidenti Andrew Jacksonit, kelle hüüdnimeks oli vana Hickory
