taha ja hakkab ägedalt kahe sõrmega trükkima, taustaks meloodiatu ümin.
Viin valikvastustega lehed oma pimedast kontorist mööda, läbi fuajee ja viimaks tagatuppa. Meie sviit, üks viiest Menlo pargi „algajasõbralikus” ärihoones, majutas enne meid üht raskustes õmblusäri. Mul on töölt lahkudes alati niiditükid riiete küljes. Esimesed kaks kabinetti, minu ja Livorno omad, olid enne administratiivsed või ehk kasutati neid nõelumise eratundide andmiseks. Tagumine kontor, mis võtab pool ruumi enda alla, oli õmblusstuudio. Nüüd on see koduks Lahamile, meie Indoneesiast pärit beebinäoga imelaps-programmeerijale, ja doktor Bassettile, mis on kokkuvõttes hunnik omavahel ühendatud arvuteid – frontaatorid, peamised võrgusõlmed ning suuremad sõlmed –, mis omakorda asub kõrges roostevabast terasest karbis, millel on klaasist uks ja peal ribiventilatsioon, nagu oleks tegemist viimase peal veinikülmikuga. Laham puhastab igal hommikul kõik mähkmelapiga üle. Protsessoritele sisse ehitatud ventilaatoreid toetavad väljast lisaventilaatorid ja õhukonditsioneer ning need töötavad kõik korraga kui mootorpaadimürinal. On raske end Lahamile kuuldavaks teha, kuid sest pole midagi, sest ta inglise keel on konarlik. Livorno pidi kasutama tutvusi, et talle tööviisat saada.
Löön vastu metallist ust, kuid ta ei tõsta pead. Nõnda ootan, kuni ta mind märkab ja rõõmsalt lehvitab. Ta on alles laps, kahekümne kolmene ehk. Töökas, põhjalik, pisut totakas ning joob parasjagu Bawlsi nimelist energiajooki. Ta pole kuigi rikutud ning kui ta kord minu nime kohta küsis, ütlesin talle, et see tähendab olla nii väsinud, et tahaks nutta. Sellest on saanud meievaheline nali ja nüüd hõõrub ta oma silmi, suu lahti nagu õnnetul titel.
„Sain testide vastused,” ütlen ja asetan need tema lauale. Lahami tööks on valikvastustega testid üle vaadata ja luua neist vastustest doktor Bassettile uued reeglid. Sel õhtupoolikul saab temast siis tõenäoliselt romantik. „Kas arvad, et oleme testiks valmis?”
Ta saadab minu suunas välismaalasele omase ma-ei-mõistapilgu.
„Testiks,” kordan. „Kas tunne on hea?”
„Ei, ei. Me pole valmis.”
„Aga see toimub täna.”
Ta võtab veel ühe lonksu Bawlsi, sünge nägu ees. Tal on silme all kotid. „Me pole valmis.”
Istun oma kabinetis hästi toestatud ja hingava seljatoega kontoritoolile, töö positiivne mõju on sellega küllaltki kenasti kirjeldatud. Sellegipoolest olen rabatud – nagu enamikul esmaspäevadel –, kuidas kaks aastat mu kohalolu pole praktiliselt märkigi maha jätnud. Seintel on endiselt sama muster, vana mööbel pole paigutust muutnud. Ehk on see reaktsioon mu eelmises töökohas aset leidnud üleisiksustamisele, kus meid julgustati bokside kujundamisel iseenda fantaasiat kasutama, et väljendada oma tõelist mina – see soovitus kandis eneses ebakindlat segu irooniast ja sunnist, nõnda läks nii mõnigi üle võlli. Ratsavarustus, Hello Kitty piñata’d või, näiteks minu puhul, kuuesaja dollari väärtuses San Francisco Giantsite vimpleid. Kuid see oli ammu ja ma ei oska tõesti seletada selle ruumi tolmust maitsetust. Kui tõele au anda, siis mul on tagatoa laos küllalt palju „iseennast” peidus. Võiksin end ju sisse seada, aga ma lihtsalt ei tee seda. Ma pole just kõige andekam sisekujundaja. Töölaual on mõni foto, üks Dolorese pargist, mis tehtud korteriaknast, ja teine Machu Picchust – reisist, kus käisin ühe lühikese romansi ajal (tüdruk ise pole pildil). Uksel ripuvad tuulepluus ja tolmune tennisereket – ühinesin siinse lõunaliigaga, ent pole veel ühelgi matšil osalenud. Klaviatuuri mõlemal küljel on stressipallid, mis ennetavad randmenärvipõletiku teket. Riiulil on käepikkune rida raamatuid tehisintellektidest (mida olen lehitsenud endale omasel hüplikul viisil) ja üheksakümmend kaheksa kollast seadusega mulle kuuluvat märkmikku, mis on mu isa päevikud.
Ja lõpuks monitori taha lükatud pilt Alan Turingust (internetist prinditud), mis sümboliseerib selle ala ja projekti kummalist ajalugu. Ta tundub seletamatult naeratavat ukse suunas, lõbustatud igaühest, kes sisse astub – või ehk on ta lõbustatud hoopis sellest, et keegi kunagi ei sisene.
Mul pole infotehnoloogia alast tausta. Tegelikult pole mul ühtki teaduslikku tausta, vaid vähetarvilik magistrikraad ärikorralduses. Aga mulle meeldib mõelda, et olen teadlase tüüpi, avatud hüpoteesidele ega astu ruumi, nina eelarvamuste suhtes pesulõksuga kinni pigistatud. Tõendusmaterjal on tõeliselt oluline. Amiante eesmärk ongi otsida tõendusmaterjali. Püüame luua esimest intelligentset arvutit, aga intellektuaalsus on täpselt sõnastatud: säärane arvuti peab olema võimeline meid vähemalt kolmekümnel protsendil kordadest ära petma. Kolmkümmend protsenti! Oh neid elu mõõte!
Kahjuks pole me eesmärgile kuigi lähedal. Me ei petaks üht protsentigi. Täpselt, üht protsentigi. Pärast kaht tööaastat räägib dr Bassett sedasi:
frnd1: räägi mulle john perkinsist
drbas: john perkins on meeter kuuekümnene ja sama töntsa kas nagu hekk
Kuigi võib tunduda naeruväärselt primitiivne, on see tegelikult kõike muud: oleme rääkivate arvutite tippklass, teistest kõvasti ees. Aga jutu sisuks on kurnavad üksikasjad – mida mu isa sõi, kellega rääkis, mida sellest arvab, mida sõi ja, taas, kellega rääkis. Ta soovitab täpset mullasegu – pooleldi liivsavimuld, pooleldi lehmasõnnik, kuna tegemist oli tema onu Jacki retseptiga, kuidas kasvatada tomateid, mis võitleksid California maitsetute viljade vastu. Ta reedab kliiniku patsientide usaldust ja räägib nende kohta naljakaid labasusi. Ta vaidleb, kas paremad antibiootikumid on tablettide kujul või süstitavad. Ja kuigi pelk tõsiasi, et mu isa pidas päevikut, oli jahmatav, on kogu suurus – viis tuhat lehekülge, mis kirjutatud enam kui kahekümne aasta jooksul – lausa šokeeriv. Kuid sellest hoolimata pole päevikus midagi eriti paljastavat. Lehekülg lehekülje järel arvamusi ja detaile, ent ometi suudavad märkmed teda sama palju peita kui esile tuua. Kui välja arvata mõni üllatus, näiteks isa mure mu vanema venna naiselike joonte pärast, pole neis ühtki märget, et selle mehe sisimuses oleks peidus tõeline mees, nii et võiks järeldada, et see nii polnudki. Päevik on põhjalik, üksikasjalik, skandaalivaene, peaaegu kõrvuni lõunalik ja rõõmsalt umbisikuline täpselt nagu ta isegi. Hoolimata mõnest juhuslikust viitest noortele inimestele pole meist vennaga kuigi palju juttu. Mu ema leiab rohkem kõneainet, ent sedagi pigem karikatuurina lõunaosariikide tublist naisest. Tugev, tervameelne, täiuslik iludus. Säärane pläma panigi mind California ja selle maitsetute tomatite (mis, tuleb tunnistada, on tegelikult maitsvad) eest põgenema. Ainsad, kes tema päevikus tõeliselt ellu ärkavad, on kohalikud, eriti mu isa sõber Willie Beerbaum, kellel on säärane suuvärk, et seintelt koorub värvgi maha. Mõnikord unistan, et oleksime võinud luua programmi hoopis Willie põhjal.
Kui ajalooühing avalikustas katkendi päevikutest ja nimetas mu isa lõunast pärit Samuel Pepyseks, olin veel kolledžis ja tol hetkel kõlas see kõik lootustandvalt uhkelt (kuigi ma polnud Samuel Pepysest kuulnudki). Teadsin, et mu isa oleks olnud üliõnnelik. Päevikud on traditsioonide pooldajatele ja vanamoodsatele inimestele kui armastuskirjad. Moodne maailm valmistas isale kannatusi. Vahel mõtlen, et ta oleks vajanud üheksateistkümnenda sajandi kooleraepideemiat, et olla kangelaslikuks toeks vaestele ja haigetele ning leevendada nende õndsaid kannatusi. Selle asemel sai ta hoopis vaeste terviseabi ja tasulised teenused ning inimesed, kes söövad end Cheetose krõpsudest surnuks. Ent katkend ei meelitanud välja ühtki juhtkirja ja pole ka ime, miks. See on täis sääraseid lõike:
Müüsin vanale John Perkinsile, kellel on Chambersville’i teel talu, võidusõiduhobuse nimega Blazers. Mul pole aimugi, mida ta kavatseb sellega peale hakata. Ta on meeter kuuekümnene ja sama töntsakas nagu hekk, Blazers on aga pooleldi Tennessee kõnnihobune. Kas Perkinsil on piisavalt julgust, et säärase ratsu selga istuda? Ma ei söandaks vaadata, kuidas ta rappub mööda teed nagu põrkav kummipall. Aga ta pakkus õiglast hinda ja inimesele võib ju lubada oma kirgede rahuldamist, on need siis rumalad või ei. Les Roark räägib, et Perkins käis
