võpatasin: vihkan seda perekonnanime. Tean täpselt, et emal oli teine perekonnanimi, see oli mingi parteisisene hüüdnimi või nimi ühelt võltsdokumendilt, millega ta on elanud pool oma elu. Läksin isegi mehele osalt seepärast, et tahtsin sellest hüüdnimest lahti saada. Tookord olid kõik šokis: Poola juuditar abiellub sakslasega! Tõsi, Erich oli samuti kommunist, SDV-st – muidu poleks teda Venemaale õppima lastudki. Venemaal me ju tuttavaks saimegi.
Vahtisin Estrit nii, nagu laps kompvekki: just sellist naist, pehmeloomulist ja vaikset, euroopalikult elegantset – siidpluus, Itaalia kingad, ent samas, mitte mingit väljanäitust, mitte mingit Ameerika lihtsameelset luksust – oleks tore pidada emaks, tädiks, vanaemaks. Ja ta pöördus minu poole „lapsuke”…
Ilma, et oleksin talle survet avaldanud, jutustas ta järgmist.
Geto oli seesmiselt hästi organiseeritud, oma administratsiooniga ja lisaks kuulus sinna eriline autoriteet – mainekas rabi Širman, väga õpetatud mees ja, nagu räägiti, tõeline pühamees. Ester ise ja tema abikaasa olid Poola juudid, mõlemad arstid, ja mõned aastad enne sõda sinnakanti kolinud. Isaak Gantman, tema mees, oli kirurg, tema ise aga hambaarst. Seega mitte päris arst, kuid hea eriharidusega – lõpetanud Frankfurdi stomatoloogiakooli. Nad polnud vabamõtlejad, vaid niisama, tavalised juudid, võisid laupäeval sabatiküünlad süüdata, võisid ka naaberlinna kontserti kuulama sõita. Kohalikud juudid pidasid neid võõrasteks, kuid käisid siiski end nende juures ravimas. Kui Saksamaa annekteeris Poola, kuulutas Isaak kohe naisele, et kõik on läbi, sealt tuleb minema pääseda – ükskõik kuhu. Tahtis isegi Palestiinasse minna. Kuid kuni nad mõtlesid ja aru pidasid, jäid nad sakslaste kätte, sattusid getosse…
Istusime suurepärase korteri salongis, mis oli sisustatud euroopalikult – vanamoodsalt ja minu meelest hästi maitsekalt. Pererahva kultuuritase oli selgelt minu omast kõrgem – tunnetan seda alati, kuna seda tuleb ette suhteliselt harva. Jõukas kodu. Gravüürid, mitte reprod. Mööbel polnud ostetud ühe garnituurina, vaid eraldi kokku sobitatud, ja mingil madalal kapil seisis suur imeline keraamikateos Mehhikost – ilmapuu või midagi taolist.
Ester istus sügavas tugitoolis, jalad enda alla tõmmatud, jalavarjud, sinised maonahast kingad, tütarlapselikult jalast heidetud. Ma märgin need pisiasjad alati endamisi ära. Ega ema mind asjata väikekodanlaseks pea. Minu ärakülmunud selg mäletab orbudekodu, lastekodu. Aga minu emale tundus hirmuäratav viletsus normaalse eluna. Vahest tundis ta ennast ka Stalini laagrites üpris kenasti. Kuid mina, nii kui lausvaesusest välja sain, olin valmis igale tassile, käterätikule, sukale suud andma. Prenzlauer Bergis, meie Berliini-elu esimesel aastal võttis Erich endale lisatööd, et ma võiksin endale osta asju: rõivaid, toidunõusid, kõike-kõike-kõike… Ta teadis, et sedasi ravin ma end minevikust… Tasapisi hakkas see himu üle minema. Kuid isegi siin, Ameerikas, on minu lemmikmeelelahutuseks garage-sale, väljamüügid, täika… Griša, minu pragune mees, sallib seda: ta on ise Venemaalt pärit, kasvas üles kõige järele näljaste inimeste hulgas… Minu juba Ameerikas sündinud poeg Alex jumaldab samuti poodlemist. Nii et oleme tõelised tarbimishullud. Näib, et Ester mõistab seda kõike.
„Geto olustik tundus kohutav – me lihtsalt polnud viletsamat veel näinud. Siis me ei teadnud koonduslaagritest, selle suure tapatalgu ulatusest, mis kogu Euroopas käis,” sellest kõigest rääkides ta naeratas, ja tema näoilmes oli midagi erilist – eemalolek, nukrus ja veel midagi tabamatut – võib-olla elutarkus. Nojah, me rääkisime poola keeles, see on aga mulle naudinguks.
„Kui kaua te getos elasite?” küsisin ma.
„Vähem kui aasta. Neljakümne esimese aasta sügisest. Lahkusime sealt neljakümne teise aasta üheteistkümnendal augustil. Siis aga veel kaks aastat Tšornaja Puštšas, partisanisalgas. Elasime kuni vabastamiseni välja muldonnides. Perekondlik partisanilaager. Kolmesajast jäi lõpuks ellu sada kakskümmend. Lapsi oli meie hulgas kuus. Metsas sündis veel kaks. Sina ja veel üks poiss, aga too suri ära. Kuid need lapsed, kes getost ära tulid, õnnestus kõik sõja lõpuni alles hoida.”
„Miks mu ema Tšornaja Puštšast ära tuli?” Esitasin küsimuse, mille vastust ema suust teadsin, kuid teadsin samuti, et ema valetab alati. Ei, ei valeta. Lihtsalt mina ei suuda uskuda seda, millest ta räägib. Sellepärast oli mulle oluline teada, mida ütleb Ester. Tema on ju normaalne.
„Püüdsime teda ümber veenda. Mäletan hästi, kuidas Isaak pahandas, et meie varjupaika hüljates riskib ta laste eluga. Ta isegi ei vastanud. Üldse oli ainuke inimene, kellega ta getos suhtles, Naum Bauch, elektrimontöör.”
Nii sain ma teada oma isa nime. Ema ei nimetanud seda kunagi. Tähendab, kui ta olnuks normaalne naine, oleksin mina Ewa Bauch. Huvitav.
„Rääkige temast, palun” lunisin Estrit.
„Tundsin teda halvasti. Näib, et ta oli õpingud pooleli jätnud insener.”
Ester istus liikumatult, selg sirge, tõeline aristokraat. Ja mitte mingit juudiliku žestikuleerimist.
„Isaak jutustas mulle, et oli selle Bauchi haiglasse kutsunud veel enne sõda – mingi seade vajas parandamist. Getos oli tal eristaatus. Nagu muide ka Isaakil. Mõned juudid töötasid linnas, neil oli selleks luba. Isaak võttis haiglas vastu patsiente. Bauch töötas samuti linnas.
Getos elasid sinu ema ja Naum koos. Mingis konkus lossi vasakus tiivas. Loss oli poollagunenud, kui meid sinna aeti, hakkasime seda parandama. Ostsime alguses isegi mingeid ehitusmaterjale. Judenrat juhtis. Kõik lõppes kohutavalt. Asi oli selles, et Judenrat maksis pidevalt raha valgevene politseile. Seal oli mingi lurjus, nime ei mäleta, kohalik ülemus, ta lubas, et aktsioonid – mõistad, eks? – geto elanikke ei puuduta, kuni me talle maksame. Sel ajal hakati hävitama kohalikke juute, kes elasid külades. Me teadsime seda. Mingi ajani lunastas Judenrat ennast välja. Aga too lurjus, isegi kui ta oleks midagi teha tahtnud, ei oleks ju ikkagi saanud. Lihtsalt pumpas raha välja. Selleks ajaks polnud juba enam kellelgi raha alles. Naised andsid ära oma laulatussõrmused, viimased ehted. Ka ma ise andsin oma laulatussõrmuse ära. Üksikasju ma ei tea, ja nüüd pole neil ka tähtsust. Kellelegi näis, et elu saab välja osta. Sellepärast, kui tehti põgenemisettepanek, korraldasime midagi üldkoosoleku taolist, ja tekkis lõhe: pooled olid põgenemise poolt, pooled vastu. Need, kes vastu olid, arvasid, et pärast põgenemist saab mahajääjate osaks kohutav tagakiusamine… sa saad aru, mitte tagakiusamisest polnud jutt… Aga põgenemise korraldajate seas oli hulljulgeid mehi, tõelisi võitlejaid, nad tahtsid sõdida… Neid aidati linnast ka. Partisanidega peeti sidet. Siis me ei teadnud. Tegelikult korraldas kõike üks juut, nooruk, Dieter nimi. Ta töötas Gestapos tõlgina. Kuidagiviisi oli tal õnnestunud oma juudi päritolu varjata. Pärast võeti ta kinni, kuid ta suutis samuti põgeneda. Ükskord, juba enne sõja lõppu, tuli ta meie laagrisse Tšornaja Puštšas. Ta sõdis venelaste partisanisalgas ja ta saadeti lehmaga meile. Lehma olid partisanid kas siis ostnud või lihtsalt kelleltki ära võtnud ning nad palusid ühte meie poistest, lihunikku, et see neile vorsti teeks. Dieter tõigi lehma kohale, meie omad tundsid ta ära, rõõmustasid, keegi tõi samagonni välja. Ta istus kännule ja hakkas rääkima Kristusest. Meie omad vahetasid vaid pilke: sel hetkel polnud midagi totramat kui rääkida Kristusest. Arvan, ta oli veidi põrunud. Kujutad ette, ta oli selleks ajaks ennast ristida lasknud, näitas kõigile mingeid pühapildikesi. Oli raske uskuda, et nimelt tema oli põgenemise korraldanud. Neljakümne viienda aasta alguses, pärast vabastamist, sõitsime koos esimese rongiga Poola. Keegi rääkis mulle, et pärast sõda sai temast ksjonds…
Kuid tookord, getos, oli ööl enne põgenemist nii terav konflikt, et tekkis isegi kaklus. Rabi Širman, ise auväärt rauk, kõvasti üle kaheksakümne, vaigistas kõik maha. Tal oli eesnäärme vähk, Isaak opereeris teda juba lossis. Või mis opereeris, pani talle kateetri… Rabi ronis toolile, kõik jäid vait, ja ta ütles, et tema jääb, ei lähe kuhugi. Kellel pole jõudu minna,
