kas see meeldiks ka Charlie’le?”
Andy ja Liv jäävad üle laua murelikult Charlie’t silmitsema. Poiss on äsja käest pannud oma tühja lutipudeli, toonud kuuldavale sügava küllastumisest märku andva ohke ja lehvitab nüüd Tiggyle – žest on kuidagi piiskoplik, sest liigub kogu käsivars –, õnnistades teda särava naeratusega, ning Tiggy naeratab vastu, on miskipärast sügavalt liigutatud ja tunneb, justkui oleks teda tõepoolest mingil moel õnnistatud. Tema valu väheneb veidi: optimism saab oma kõikuva positsiooni tagasi.
Julia pühib Charlie lõua piimast puhtaks ja vajutab ta pealaele suudluse.
„Charlie’le meeldiks see väga,” kinnitab ta. „Meile kõigile meeldiks see. Aga täna peame leppima lumememme ehitamisega. Pange end riidesse ja siis sööme hommikust.”
Kaksikud libistavad end toolidelt maha ja jooksevad kisades trepist üles. Julia hakkab laualt kruuse koristama ja kui ta neid kuivatusrestile ritta seab, tõuseb Tiggy laua tagant ning pistab käe sõbranna käevangu.
„Aitäh, Julia!” ütleb ta.
Julia surub vastuseks oma küünarnuki tema külje vastu. „Kindlasti on meil koos imetore,” lausub ta.
Möödub rohkem kui nädal, enne kui lumekiht nii õhukeseks jääb, et Julia Tiggy matkaauto mere äärde viivatele kitsastele käänulistele teedele lubada julgeb.
„Peateed on lumevabad,” sõnab ta, „aga ma ei taha riskida mõnele kõrvalteele kinnijäämisega,” ja Tiggy, kellele meenub, kuidas auto oli küljele kaldunud ja teelt välja libisenud, nõustub rõõmuga. Autot üle vaadates selgub, et kahjustused pole kuigi suured: paar mõlki, veidi mahakraabitud värvi, aga mitte midagi sellist, mille pärast tasuks muretseda.
„Tomil oli karm juhtimisstiil,” räägib Tiggy Juliale, „ja tema oleks selle vahejuhtumi üle ainult naernud. Tema vana nõbu, seesama, kes ta üles kasvatas, võttis ära kõik tema asjad peale matkaauto. Ostsime auto Tomiga kahasse ja jagasime kulud pooleks, seetõttu lubas ta mul auto endale jätta.”
Ilm on külm, kohutavalt külm. Julia tänab mõttes Pete’i, et mees nii ettenägelik oli ja pliidi jaoks piisavalt koksi ning kaminasse tule tegemiseks halge varus, aga unistab sellegipoolest keskküttega magamistubadest. Kaksikud riietuvad igal õhtul lahti elutoas kaminatule ees, misjärel nad saadetakse kiiresti trepist üles voodisse, kus nad kuuma vee pudelitega suleteki ja lisatekkide all kerra tõmbuvad. Majas oleva ainsa väikese elektriradiaatori saab Charlie endale. Nii Bella kui ka Türklane tohivad jääda Julia ja Tiggy voodijalutsisse, et end seal kerra kerida.
„Kui pakane jätkub,” lausub Julia, „võtan ma endale veel ühe koera. Loomulikult on tädi Em ja onu Archie lausa spartalased, nii et nendele ei julge ma kurta, et siin külm on.”
Tiggy võtab koertega jalutamise ülesande enda peale. Ta uurib Julia käest saadud Inglismaa ametlikke topograafilisi kaarte, nagu Tom teda õpetas, ning läheb iga päev otse ukse eest algavat metsikut maastikku mööda veidi kaugemale. Lumi pole sügav; tuul kihutab lakkamatult unnates üle nõmme ja lagedate graniidist künkatippude, pühib tuhklume orgudesse ja nõgudesse, jättes kõrgematele künkanõlvadele õhukese jäise kihi, mis ta saabaste all kriiksub ja praguneb. Oma soodsas vaatluspunktis seistes suudab ta eristada hallikaid lambakujulisi objekte, kes temast allpool mägede varjus ringi uitavad, ning kogu selle aja vältel torgivad tuule jahedad sõrmed tema põski ning nopivad ja uuristavad maa seest välja kivikesi. Ta avastab tillukesi veelompe, kõigi pind krimpsus ja kortsus, plisseedeks ja voltideks tardunud samal hetkel, kui tuule külm hingus neid puudutas, ja kui ta lõpuks Alex Tori mäel seisab, kuuleb ta väikeste kõvade kapjade plaginat ning äkitselt ilmub nähtavale kari kõrbkirjusid ponisid, kes kappavad kaljude vahel, hingeldavad koerad kannul.
Maastik muutub madalamaks, laskub lõuna pool St Austelli savitöökoja püramiidideni ja põhja pool kulmineerub hõbekuldse läikega merega; veevälja mõõtmatus ja vihje lõpmatusele pakuvad Tiggyle lohutust. Talle tundub, et just siin kõnnib tema kõrval Tom; siin suudab ta temaga sõnadeta suhelda, temaga oma mõtteid jagada, ja meeleheide asendub sügaval sisimas pesitseva teadmisega, et tegelikult ei saa keegi neid teineteisest lahutada.
Korduvate igapäevaste tegevuste ajal tunneb ta aga endiselt kaotusvalu: kui ta kohvi keedab, kukleid küpsetab, Charlie sooja siputavat jalga soki sisse surub, koeri toidab. Hiljem, mõtleb ta, kui ta oma lapsega üksi jääb, on kõik need tillukesed monotoonsed ülesanded ilma Tomi osaluseta mõttetud; lihtsalt tegevused, mis aitavad päeva õhtusse saada. Ent kohe, kui halvavad mõtted teda taas ründavad, meenutab ta seda tunnet mägedes ja suunab mõtted tahtlikult lapsele, keda ta kannab: Tomi laps annab talle lootust. Seniks aga hoiavad kaksikud ja Charlie teda päeva ajal tegevuses ja õhtuti istub ta Juliaga telekat vaadates või juttu ajades kamina ees; nad teevad plaane soojadeks kevadpäevadeks ja vestlevad asjadest, mida nad koos ette võtavad.
Ja ometi, hoolimata selges sinises taevas iga päev leegitseva päikese särast, püsib temperatuur alla nulli. Tibatillukesed rõivaesemed, mis optimistlik Julia pesupulkadega õue nööri külge on kinnitanud („Kindlasti on täna soojem!”), muutuvad aegamööda sama jäigaks nagu Livi pabernukkude rõivad ja pesu tuuakse tuppa pliidi kohale puurestile sulama.
Ühel pärastlõunal aga muudab tuul suunda; see pöördub läände, kus horisondi kohal kõrgub pehme hall pilvemüür. Kohe saabub ka sula, jääpurikad tilguvad, veelompidelt sulab külmakirmetis, üle rabapinna jooksevad veenired, mis voolavad kokku sügavateks ojadeks ja paisutavad veekogusid. Jäisest vangistusest vabanenud maa hakkab tasapisi ilmutama külma kena kevade märke.
ESIMENE OSA
Esimene peatükk
Aprill 2004
Külm kena kevad: vana puutüve küljes värisevad luuderohulehed ja kahvatu silmipimestava taeva taustal joonistuvad selgelt välja mustad kleepuvad saarepungad. Kõrgel rabas, pooleldi peidus pleekinud rohu sees, kus pesitsevad lõokesed, on ääreni vett täis tillukesed lombid – sinised silmad, mis pilguvad iga kord, kui pilv sõidab üle päikese. Kitsaste hekkidevaheliste teede pervedel, tuule eest kaitstud ja salajas, sügavate kiviste kraavide nõlvadel sillerdavad laukapuu- ja tammejuurte vahel nurmenukud ja konnakapsad.
Port Isaacist Blislandi sõitis Liv aeglaselt, nautides teda ümbritsevat ülevat ilu. Sädelev päev, mis järgnes nädalatepikkusele vihmale ja külmadele tuultele, oli kingitus, mille ta tänulikult vastu võttis. Ta ümises lauluviisi, aken alla keeratud, ning pidurdas järsult, kui nägi otse enda ees paaniliselt tormavaid lambaid, kes olid kõrgete nõlvadega kitsale teele vangi jäänud. Karja tagaosas püsivad talled tõid kuuldavale kaeblikke hirmunud piiksatusi, vanad uted aga trampisid vastu aedikuväravat ja puksisid oma villaste peadega latte, mis ei tahtnud järele anda.
Liv liugles loomadest suure kaarega mööda ja nägi peeglisse piiludes, kuidas nad mööda mudast nõlva üles ukerdasid ja katkirebitud traadijuppide vahel endale teed rajades tagasi põllule läksid. Ta ei saanud neid vabadusse pürgimise pärast süüdistada; oli lihtsalt sedasorti päev.
„Ma põikan sealt vaid korraks läbi, et tädi Emi näha,” oli ta arvutit välja lülitades ja tooli kaugemale lükates Chrisile öelnud. „Ma ei jää kauaks.”
Mees oli talle üle kirjutuslaua naeratanud. „Sa oled alati selline olnud,” oli ta lausunud. „Ma mäletan, et kui me veel ülikoolis olime, tormasid sa esimest päikesekiirt nähes kohe õue.”
Ta oli jätnud tähelepanuta vihje nende kunagisele – ammu möödunud – lähedusele. „Huvitav, miks ma sinu arust nõustusin sind ja Vali hädast välja aitama?” oli ta vastuseks nähvanud.
