tööle asuda, ning Liv ei kartnud rasket tööd senikaua, kuni sai surfata ja purjetada ja ujuda.
„Kas sa vaatasid möödunud pühapäeval telekast „Antiigituuri”?” küsis Liv. „Ei? Ka mina ei näinud seda, aga sain Andylt selle kohta meili. Keegi oli kaasa toonud väikese pronksist kujukese ja ekspert kirjeldas, kui sarnane see on kujuga „Võlurpoiss Merlin”, mida eksponeeritakse ühes Saksamaa muuseumis. Tõenäoliselt kahtlustatakse, et see Merlin on võltsitud, ja Andy küsis minult, kas meil on see tilluke kuju veel alles. Kas sa mäletad väikest Merlinit, tädi Em?”
Em võttis lonksu kohvi ja mõtles järele. „Jah, mäletan. Ehkki ma pole seda juba aastaid näinud.”
„Kui me lapsed olime, meeldis see meile hullupööra.” Mälupilt tõi Livi näole naeratuse. „See oli nii armas, pistrik randmel. Aga kujuke ei kuulunud meile, ega ju? See oli Tiggy oma. Ta tõi selle endaga kaasa, kui üheks suveks meie juurde jäi. Kas sa mäletad Tiggyt? Vahel on ta mul selgelt silme ees, aga ma olen mõelnud, et õigupoolest ei mäletagi ma täpselt teda, vaid pigem seda, mida meile temast räägiti.”
„Muidugi mäletan ma Tiggyt. Ta oli nii romantiline tegelane, saabus oma tillukese koeraga keset lumetormi Welsh Marches’ist, pikk reis seljataga.”
„Ma mäletan tema matkaautot,” ütles Liv. „Taevake, kuidas me seda armastasime! Kui emps tagasi jõuab, pean temalt küsima, mis väikesest Merlinist sai. Ta läks koos papsiga Tavistocki, et aidata Caroline’il asjad lahti pakkida. Aga ma ei usu, et see võiks eriti tähtis olla. Arvata võib, et sellest kujust on tehtud sadu koopiaid.” Ta ringutas ja ohkas. „Ma pean vist minema hakkama, muidu võib Val pahaseks saada.”
„Selle aja peale peaks ta sinuga juba harjunud olema,” arvas Em. „Sina ja Andy pole kunagi lasknud end kellal raamidesse suruda.”
Liv itsitas. „Ma tean, et me oleme lootusetud, aga võime suvalisel ajal teha suurepärast tööd. Val on meie täielik vastand: temal peab kõik kella järgi käima. Vaesel Chrisil tuleb meie vahel tasakaalu hoida. Tänan kohvi eest! Ja ära unusta, et poodi oleks uusi postkaarte tarvis. Oled sa selle peale mõelnud? Ma tean, et võin reprodutseerida ka oma vanu lemmikuid, aga loodan, et sul tekib tahtmine maalida midagi uut.”
„Ma mõtlen selle peale,” lubas Em.
Teine peatükk
2004
Penharrow’s olid Val ja Chris taas tülli pööranud.
„Ta peab mõistma, et ei saa lihtsalt minema kihutada, millal iganes tal selleks tuju tuleb.” Vali nägu oli pettumusest krimpsus. Naine lükkas peenikeste sõrmedega lühikesed tumedad juuksed näo eest. „Livi probleem on see, et ta pole ikka veel täiskasvanuks saanud. Ta näeb endas vaba hinge, kes ei allu ülejäänud inimkonna poolt heaks kiidetud reeglitele. Ja sina julgustad teda.”
Chris istus laua ääres, pilk tühjal taldrikul, ning liigutas tasakesi kahvlipead edasi-tagasi. Ta oli ärritatud: lõppude lõpuks oleks ta võinud anda Livile karmi käsu koju jääda ja tööd teha.
„Ta teeb niigi rohkem, kui tegelikult peaks,” lausus ta vaoshoitult. „Tema abita poleks meil kunagi õnnestunud Penharrow’d taastada ja äritegevust käima lükata ning aeg-ajalt on tal tarvis auru välja lasta. Tõenäoliselt töötab ta täna hilisõhtuni.”
„Sa oled teda alati kaitsnud.”
„Taevas halasta,” ütles mees kärsitult, „ma tahan öelda ainult seda, et tegu pole üheksast-viieni-kontoritööga. Meie projektile on tarvis pühenduda kakskümmend neli tundi päevas ja seitse päeva nädalas …”
„Aitäh meelde tuletamast! Kui ma oleksin teadnud, missugune pinge sellega kaasneb, poleks ma iial lasknud sul endale auku pähe rääkida.”
„Sulle auku pähe rääkida? Ära räägi rumalusi!” Ta lükkas taldriku kõrvale. „Sina olid sellest projektist samavõrra huvitatud kui mina. Ja tuleta meelde, et just sina olid see, kes heast elust unistas.” Järgnes põgus paus. „Pealegi olid sina see, kes kaotas töö.”
Naine põrnitses teda tigedalt, vaheliti käsivarred tugevalt vastu rinda surutud. „Tänan!” ütles ta. „Tänan meelde tuletamast!”
Mees tegi lepitava žesti. „Anna andeks! Aga …”
„Alati „aga”. Mitte kunagi lihtsalt „anna andeks”.”
Chris tõusis järsult, haaras laualt oma taldriku, aga seejärel seisatas ja mõtles järele.
„Me ise palusime Livi endale appi,” lausus ta viimaks. „Me mõlemad tahtsime katsetada puhkemajade rentimise äri ja Liv oli siin, õiges paigas, tundis seda piirkonda ja kohalikke olusid. Kõike, mis on sellega seotud. Tal on uute projektide käimalükkamise alal kõvasti kogemusi. Ära unusta, et ta on selles vallas laitmatu reputatsiooniga ja meil tõesti vedas, et ta oli nõus meid aitama. Ta leidis meie jaoks Debbie ja Myra, uuris kohalikelt oskustöölistelt, mis võiks turistidele kaubaks minna, kujundas kohviku. Ta lepib väga väikese palgaga, sest teab, et me vajame äri käimalükkamiseks aega, ning ta teeb roppu moodi tööd ega nurise. Aeg-ajalt keerab ta ära ja kihutab surfama või oma sõpradega pubisse aega veetma. Ta hoiatas meid, et võib seda teha, ning me leppisime sellega, sest teadsime, kuidas Liv tegutseb. Ta pidas Austraalias igasugu ameteid; ta teeb juhutöid; ta teeb kummalisi asju, sest ei taha olla seotud. Aga sa tead sama hästi kui mina, et tema pühendumus on palju suurem kui töö eest saadav tasu, ning kummalgi meist pole õigust talle öelda, kuidas käituda. See pole seda liiki olukord. Usu mind, et temata oleksime meie kahekesi end lihtsalt naeruväärseks teinud.”
„Huvitav, kes aitab sellisel juhul täna pärastlõunal Debbie’t, sest Myral on kodus mingi draama?”
„Mina aitan,” sõnas mees lühidalt. „Kõik on korras. Ma saan hakkama.”
Val vaikis, sõrmed rusikasse surutud, ega suutnud esimest korda oma hästi korraldatud elus mõista, mis toimub. Chris ei pööranud naiselt silmi ja tema ärritus lahustus kaastundeks.
„Valile on see raske,” oli Liv mehele nelja silma all öelnud. „Ta tahab, et olukord oleks alati kontrolli all, ja kui see ähvardab tema kontrolli alt väljuda, hakkab tal hirm. Ta on Myra ja Debsi vastu liiga karm, sest kardab, et nad võivad teda ära kasutada, aga ta peaks õppima neid veidi rohkem usaldama. Ühtlasi vajab ta palju kallistusi.”
Häda on selles, et antud hetkel ei soovi ma teda kallistada, mõtles Chris. Praegusel hetkel naine isegi ei meeldinud talle.
See mõte oli šokeeriv ja sundis tegutsema. Ta sammus ümber laua ja pani käe Vali jäikade järeleandmatute õlgade ümber.
„Tule siia, kullake,” ütles ta. „Kriisist ei tohi saada draama. Või oli see vastupidi?”
Naine ei vaadanud talle otsa ega naernud tema mannetu nalja peale, aga mees tajus kerget kõhklust, kummardus talle lähemale ja puudutas huultega õrnalt tema meelekohta.
„Ma lähen Debbie’le appi,” ütles mees. „Tegelikult meeldib mulle külastajatega lobiseda. Kuidas kohalikud nende kohta ütlevadki? Suvitajad? Hea nali. See on üks põhjus, miks me sellega tegeleme. Katsu seda meeles pidada, Val.”
„Ma olen nii väsinud,” lausus naine end õigustava tooniga, „ja pidevad peavalud on mu ära kurnanud.”
„Need tulevad stressist, soovist, et lihavõttepühade ajal toimiks
