lisab kollast värvi. Ta on otsustanud, et kuni taust kuivab, maalib ta Juliale väikese sünnipäevakaardi; võib-olla akvarelli lumikellukestest talvise taeva taustal.
Em töötab õnnelikuna, täieliku pühendumisega, tajumata päikesevalguse tuhmumist, sest taevas kattub pilvedega, mida nõrk jahe tuul lükkab kirdest aina juurde. Alles hiljem meenub talle, et just täna peaks Trescairni saabuma Tiggy, aga möödub peaaegu terve nädal, enne kui lumekiht maateedel muutub nii õhukeseks, et ta saab sõita Trescairni temaga kohtuma.
Kummalisel kombel meenub Tiggyle nende esimesest kohtumisest eelkõige asjaolu, et ta tundis tädi Emi kohe ära: see pole võõras naine, kes kiirel kõnnakul elutuppa astub, käed laiali, et kallistada lapsi, näol Tiggyt tervitav lai naeratus. Ei, asi polnud tema kui konkreetse isiku äratundmises, kinnitab Tiggy endale hiljem, vaid šokis, mis keeras ta sisemuse pahupidi ja tekitas tunde, et ta vaatab otsa kellelegi, keda tunneb juba ammu.
„Sa paistsid üsna üllatunud olevat,” ütleb Julia talle hiljem naeru kihistades – ja Tiggy teeb süüdlasliku grimassi.
„Sa oleksid võinud mind hoiatada,” ütleb ta.
Tädi Em, kellel on jalas Levise teksad ja seljas meresinine Guernsey sviiter, ei näe sugugi tädilik välja: hästi saledast, väga pikka kasvu kaunite sirgete tuhkblondide juustega naisest kiirgab kaasasündinud elegantsi ja sarmi, mis võlub kohe kõigi südamed. Kaksikud langevad rõõmuhüüetega talle kaela, oma mänguaeda vangistatud Charlie aga trambib ringiratast, klammerdub käsipuu külge ja möirgab pettumusest. Tädi Em annab Andyle ja Livile musi, ulatab mõlemale kingipaki ja läheb mänguaia juurde.
„Kas tohib?” küsib ta Julialt, ning Charlie aiast välja tõstnud, kiigutab ta suurest õnnest kilkavat poissi pea kohal, hüpitab teda aina kõrgemale. Seejärel paneb ta poisi tasakesi mänguaeda tagasi ja tõmbab veel enne, kui laps protestima jõuab hakata, kiiresti välja tillukese mänguasja: musta-valgekirju pingviini, kelle nokk ja hiigelsuured jalad on munarebu värvi. Poiss istub hiirvaikselt, keerutab mänguasja käes ja jääb seda tähelepanelikult uurima.
„Värvilised kriidid!” kriiskavad kaksikud ja heidavad pakkepaberi põrandale. „Värviraamatud!” Mõlemad jooksevad kööki ja ronivad oma kinkidega köögilaua taha.
Tädi Em pilgutab Tiggyle silma. „See hoiab nad mõnda aega tegevuses,” lausub ta. „Piisavalt kaua, et me jõuaksime teineteisega tuttavaks saada.” Ta sirutab käe välja. „Mina olen Em ja sina oled Tiggy. Või peaksime suhtlema ametlikult ning kutsuma teineteist Emily ja …” järgneb põgus kõhklusehetk, „Tegan, kas pole?”
„Tiggyst piisab täiesti.” Ta võtab Emi kitsa käe pihku. „Viimasel ajal ütleb ainult vanaema mulle Tegan.”
„Sellest on kahju. Tegan on üsna ebatavaline nimi.”
„Tõlkes tähendab see „kaunis” või „õnnistatud”. Mina eelistan Tiggyt.”
„Ja mina eelistan Emi.” Vanem naine naeratab, aga tema naeratus on pigem uurivalt läbitungiv, justkui otsiks ta alateadlikult mingisuguseid seoseid, ning Tiggy haare tugevneb tahtmatult, enne kui ta Emi käe lahti laseb. „Ja tema on Archie.”
Archie on äärmiselt onulik ja Tiggy tunneb teda tervitades peaaegu kergendust. Mehe paksud hõbedased juuksed puudutavad madalat tugevate taladega lage ja ta tõmbab pea automaatselt kõrvale. Laiade õlgadega mees sarnaneb karuga ja seda muljet tugevdavad veelgi Norra kampsun ja pesusametist kottis püksid; Tiggyt valdab veider soov end koos kõigi oma probleemide ja hirmudega tema kaissu heita. Mees näeb välja niivõrd võimekas, niivõrd rahulik – peaaegu selline, nagu võiks välja näha tunduvalt vanem Tom, mõistab ta äkitselt.
Mehe tervitus on sõbralik, võib-olla ehk veidi hajameelne, ja lasknud Tiggy käe lahti, jätkab ta kohe Juliaga vestlust, mille teemaks on paar niiskuselaiku Charlie magamistoa laes.
„Kuni vesi keema läheb, käin ma ülakorrusel ära ja heidan laele pilgu peale,” lausub ta ja kaob trepist üles.
Tiggy saadab meest pilguga, aga ümber pöördudes märkab ta Emi end uudishimulikult uurivat ning teda tabab ärevus, mis on talle kui võluvale noorele tütarlapsele, kes peab silmitsi seisma vanema ja eeldatavalt armukadeda naisega, hästi tuttav.
„Kumbki teist pole vähimalgi määral selline, nagu ma ette kujutasin,” ütleb ta kiiresti. „Kas ka sina oled seda teinud? Mananud vaimusilma ette inimesi, kellega sa peagi kohtud?”
Em itsitab. „Alati, ning olen iga kord eksinud. Niisiis, missugused olime sinu vaimusilmas meie? Kõrges vanuses ja kortsus näoga, seljas viledaks kulunud, aga hea lõikega tviidist rõivad, laste vastu sõbralikud, aga karmid?”
Tiggy puhkeb naerma. „Sul on tõepoolest õigus. Julia oleks võinud mind hoiatada.”
„Muidugi oleks võinud, kui see oleks talle pähe tulnud. Julia on jõudnud meiega juba harjuda. Ta on nii armas! Pete’il on temaga tõesti vedanud. Ma olen väga rõõmus, et sa Juliale seltsi pakud, kuni Pete merel on.”
„Ka minul on vedanud,” pomiseb Tiggy järsku segadusse sattudes, teadmata, kui palju Em on tema elust kuulnud. Julia on talle lubanud, et keegi ei saa teada tõtt, aga Tiggy kõhutunne ütleb, et selle naise taiplikkust ei tohi alahinnata.
Uksele ilmub Julia. „Kas sobib, kui me joome teed köögilaua ääres? Nii on palju lihtsam lastel silma peal hoida. Suurepärane. Ma hõikan onu Archie’le, et ta alla tuleks.”
„Kindlasti pakub Juliale kindlustunnet teadmine, et onu Archie on alati läheduses, kui tal peaks tarvis minema tema abi, seda enam, et te mõlemad elasite varem siin ja tunnete põhjalikult kogu maja. Kolme väikese lapsega on siin väheke kõhe päris üksi olla.” Tiggy astub Emi kannul kööki.
„Oh, Archie on kõigi onu,” vastab Em muretult. „Mitte ainult Julia oma.”
Em kummardub Livi värviraamatu kohale ja toob rõõmsavärvilist pilti nähes kuuldavale üllatushüüde, ent Tiggy jääb kohmetult vaikides seisma, sest pole kindel, kas ta kõrvad mitte ei petnud teda.
„Mida ta sellega öelda tahtis?” pärib Tiggy hiljem Julialt. Nad on juba rääkinud sellest, kui suure üllatuse valmistas Tiggyle tädi Emi välimus ja onu Archie paddingtoni-mõmmilik sarm. „Et onu Archie on kõigi onu?”
„See on tõesti nii. Vaene tädi Em. Onu Archie lihtsalt ei suuda ainsastki abipalvest keelduda ja kõik teavad seda. Talle meeldib organiseerida üritusi ja koguda heategevuseks raha ja kõiges ise kaasa lüüa. Em on nii palju aastaid oodanud aega, mil ta mees merelt koju jääb ja nad saavad olla kahekesi, aga paljutõotav algus on kaasa toonud kerge pettumuse. Ma arvan, et ta mõtles seda.”
„Em näib olevat temast omajagu noorem.”
„Ongi.” Julia põlvitab kaminaesisele vaibale ja hakkab roobiga halge kokku tõmbama, et tekiks leek. „Pete on jutustanud nende üliromantilisest armuloost. Onu Archie oli tüüpiline mereväe kaadriohvitser, veendunud poissmees ja nõnda edasi. Aga siis kohtas ta tädi Emi, kes teda üdini vapustas. Ehkki Emi kasvatasid üles kuivikutest vanatädid, kiirgab temast tõelist elurõõmu ja ta on kõigi lemmik. Lapsed lausa jumaldavad teda. Nii kurb kui see ka pole, aga ta ise lapsi ei saanud.”
Tiggy tunneb väikest muretorget. „Kas ta teab, kuidas minuga lood on?”
„Loomulikult mitte.” Kükitav Julia tõstab pea ja vaatab talle rahustavalt otsa. „Aga varsti saab ta niikuinii teada.”
„Ma
