ta koolist ära tooma. Chris aitab mul tööga toime tulla.”
„Neetud!” ütles Liv. „Vaene Myra. Mis seal ikka. Kui sul on midagi tähtsamat teha, Chris, siis jään ma ise siia.”
„Mulle see töö lausa meeldib,” ütles Chris. Ta oli jälle lõdvestunud: teda valdas kergendus, et Val polnud Livile etteheiteid teinud, ja miskipärast muutis mehe õnnelikuks ainuüksi Livi kohalolek: see rahustas meest ja süstis talle energiat. Ta mõistis šokeeritult, et ilma Livita ei tahakski ta selle projektiga tegeleda, et ta vajas naist. „Mulle meeldib kohtuda klientidega,” ütles ta. „Aga tundub, et tegelikult peaksin ma olema kontoris. Kuulõpu aruanded ja käibemaksu tagastamine.” Ta tegi grimassi. „Aga siin on hoopis lõbusam.”
„Karm värk,” sõnas Liv tõsiselt. „Mäletad Marxi majandusteooriat? Igaühele vastavalt tema vajadustele. Igaühelt vastavalt tema võimetele. Sina tegeled arvetega, sest see vastab sinu võimetele, meie Debsiga aga sööme kooke ja lobiseme, sest see vastab meie vajadustele.”
„Aga kuidas on lugu minu vajadustega?” nõudis mees nördinult vastust.
Debbie puhkes naerma. „Ta on paar kooki juba ära söönud,” teatas ta Livile. „Ja mis lobisemisse puutub,” pööritas ta väljendusrikkalt silmi, „siis peaksid sa kuulma, kuidas ta suhtleb klientidega, õigemini kuidas ta suhtles siit äsja lahkunud kahe neiuga.”
„Informatsiooni üleküllus,” teatas Liv tõsiselt. „Jätka samas vaimus, Chris. Tööd rügama!”
Mees raputas vastuseks irooniliselt-etteheitvalt pead ja lahkus.
„Kas pole kena mees?” küsis Debbie, pilk üle õue eemalduval Chrisil. „Fantastilised jalad. Kahju, et Val nii harva heas tujus on. Tema meelest on see projekt raske töö.”
„Asi on alles alguses,” lausus Liv lepitavalt. „Kogu üritus on tema jaoks väheke hirmutav senikaua, kuni kõik korralikult toimima hakkab. Kui ta mõistab, et asjad laabuvad, rahuneb ta maha.”
Kolmas peatükk
2004
Kui Liv oli läinud, nokitses Em veel veidi kasvuhoones: kitkus umbrohtu, naksas ära soovimatud võrsed, harvendas kastitäie seemnest kasvatatud taimi. Niiske soojus mõjus lõdvestavalt; ta nautis sõrmede vahelt pudenevaid mullaterasid ja tõmbas sügavalt ninna roheliste taimede teravat lõhna. Aga kogu selle aja mõtles ta Livile. Ta oli justkui helendanud, otsekui oleks teda katnud kerge sädelev õnnetolm. Liv oli alati olnud suurepärane seltsiline; ta reageeris kiiresti vaimuka vastusega, ta oli hea intuitsiooniga, tal oli alati varuks mõni armas anekdoot oma elust. Ja ometi oli sel hommikul olnud temas midagi sõnul seletamatut, mis muutis lihtsa kohvijoomise ja koogisöömise rituaali tõeliseks pidupäevaks.
Kõige tõenäolisem oli järeldus, et Liv on armunud. Sellest mõttest vaimustusse sattudes hakkas Em leiutama võimalikku stsenaariumi ja lasi romantilistel fantaasiatel vabalt lennata; ta manas vaimusilma ette võluva noormehe, kes joob kohvikus kohvi, ajab Liviga juttu ja tuleb järgmisel päeval tagasi. Mees võis kutsuda ta kaljudele jalutama või pubisse õlut jooma või hoopis „Rick Steini” mereandide restorani. Ta võis olla Livist veidi vanem, hilistes kolmekümnendates, küps, aga mitte igav. Tõenäoliselt on tal selja taga üks (lasteta) tõsine suhe, mis on nüüdseks juba lõppenud – loomulikult mitte mehe süül –, ja ta otsib uut tööalast väljakutset. Sellele mõeldes tõmbas Em kulmu tükiks ajaks kortsu: mees ei tohtinud olla püsimatu loomuga, aga ka mitte elus pettunud, ning ta ei osanud kindlaks määrata, mis liiki töö otsinguil võis mees Cornwallis olla. Liv ei tahtnud Cornwallist lahkuda. Em kujutas ette sarmikat meesterahvast: tumedapäist, mitte liiga pikka, mõnusalt särasilmset ja seksikat.
Mõistes, et oli täiesti tahtmatult surunud ihaldusväärse mehe rolli Chrisi, asetas Em tillukese kastekannu põrandale, suundus õue ja võttis segadusse sattunult uuesti laua ääres istet. Päris kindlasti oli ta alati olnud liiga romantiline. Äkitselt meenus talle, kuidas ta kunagi Tiggyga selle teema üle naernud oli. Tiggy oli talle rääkinud, kui väga ta igatses enda kõrvale karmi, tugeva lõuajoonega Georgette Heyeri ideaalmeest, kes päästaks ta üksildusest, ning Em oli omakorda kirjeldanud, kuidas tema kõigi nende piinavalt tüütute aastate jooksul, mil ta hoolitses oma vanemapoolse tädi eest, unistas kenast sõjakangelasest, kes ta päästaks.
„Sinu unistus läks täide, tädi Em,” oli Tiggy öelnud.
Ja see vastas tõesti tõele: ühel kaunil talvisel pärastlõunal oli Archie ilmunud ühele neist lõpmata pikkadest ja igavatest bridžipidudest, mida Emi tädi nii väga armastas, ning tema, Em, oli mehesse esimesest pilgust armunud ja ka mees oli armunud temasse. Em ja Julia olid sageli arutanud võimalust, et Liv võiks kedagi kohata ja armuda.
„Loomulikult ei leidu terves maailmas nii head meest, kelle Pete heaks kiidaks,” oli Julia öelnud. „Sa ju tead, kuidas ta Livi jumaldab. Tead sa, tädi Em, mind teeb murelikuks asjaolu, et ta pärast kõiki neid aastaid jälle Chrisiga koos töötab. Ma tean, et tema väitel on kõik ammu möödas, aga nostalgiapuhangutes on alati midagi ohtlikku, kas pole? Chris esindab Livi noorust. Ma ju tean, et Liv on alles kolmkümmend kaks, aga hilises teismeliseeas ja varajastes kahekümnendates on kõigest hoolimata omamoodi võlu. Kui seljataha on jäänud mõni põgus armulugu, võib painama hakata mõte, et kui te oleksite kokku jäänud, oleks kõik võinud minna teisiti. Kuidas on võimalik suhtuda ükskõikselt mehesse, kellega sa oled maganud?”
Em oli vaikinud; tal puudusid kogemused, mida jagada. Kumbki neist polnud maininud Angela Lisburne’i, aga Em teadis, et Julia oli pidanud silmas just teda.
Aprillilõpu päikese soojusest hoolimata oli Emil äkitselt tunne, et ta keha läbis kerge külmavärin. Kohutav oli mõelda, et Liv võiks õõnestada Chrisi ja Vali suhet samamoodi, nagu Angela oli kunagi püüdnud hävitada Julia abielu. Em manas taas vaimusilma ette nende hommikuse vestluse, otsis sellest ärevalt Livi erilisele seisundile vihjavaid ilmselgeid märke või põhjendust. Liv oli Chrisist ja Valist rääkinud samasuguse muretusega nagu Debbie’st ja Myrast, aga võib-olla sisaldas tema jutt midagi sellist, mis vihjas kunagise armastuse taassünnile? Emi meelest mitte, aga tema unistus ei toonud talle enam meelerahu; ainus asi, millele ta praegu mõelda suutis, oli Angela salakaval reetlik naeratus ning see, kuidas Julia, silmad pisarais, ühel külmal veebruaripäeval ligi kolmekümne aasta eest end tema aiatrepist vaevaliselt üles vedas.
„Ma arvan, et Pete’il on Angelaga armulugu,” oli Julia öelnud.
Aprillikuise päikese paistel istuvat Emi valdas masendus. Rõõm, mille Liv oli endaga kaasa toonud, kahvatus veidi; Liv ja Andy, Julia ja Pete, Charlie ja Zack – nad kõik olid tema armsad lapsed ja ta tahtis, et nad oleksid õnnelikud. Nüüd meenus talle, kui sarnane oli Liv olnud oma emaga; ta nägi vaimusilmas noort Juliat, kelle puusal istus kaksiratsa Zack, ning kaksikuid, kes hoidsid Charlie’l kätest kinni ja aitasid tal aste astme järel trepist üles tulla. Nüüd oli Charlie abielus ja tal oli juba omal kaks last, Zacki naine Caroline aga ootas last, kes pidi sündima suvel. Kuhu olid aastad kadunud?
„Kas sa mäletad, millised me olime sel pikal palaval seitsmekümne kuuenda aasta suvel, tädi Em?” oli Julia alles mõne aja eest temalt küsinud. „Kui vähe me tookord hoolisime oma õnnest! Me pidasime paljusid asju enesestmõistetavaks. Oh, muidugi ma mäletan, et meilgi oli probleeme, aga mõttes tagasi vaadates tundub mulle, et kogu see aeg, mille Tiggy meie seltsis veetis, oli kuidagi maagiline. Ma mäletan, kuidas ta lumetormis meie juurde saabus ja kuidas kaksikud järgmisel hommikul lumememme meisterdasid. Ja ma mäletan suurepärast kevadet ning seda, kui mõnus meil oli tema matkaautos. Kuidas kaksikud seda autot armastasid! Kas sa mäletad veel seda suve? Tundus, et sellel ei tulegi lõppu. Me ei teadnud siis, kui õnnelikud me olime.
