ja õnnega, mida sa andsid Tiggyle. Sa pakkusid talle perekonda ja kodu ajal, mil ta oli kõigest ilma jäänud. Pole siis ime, et teie kõigi jaoks tundus see aeg nii imelisena.”
Tuulepuhang vaibus ja päike kõrvetas. Em sulges silmad, hingas sisse nartsisside tugevat aroomi. Soe päike ja Livi külaskäik olid talle andnud uut elujõudu ja julgust: suvi oli alles ees ja tööd tahtsid tegemist. Kõigepealt tuli käsile võtta paar uut postkaarti, aga võib-olla maalida midagi ka suurele lõuendile.
Aga ta jäi istuma päikese kätte ja meenutas oma esimest kohtumist Tiggyga kakskümmend kaheksa aastat tagasi.
1976
„Väljas on neetult külm,” ütleb Archie ühel jahedal hommikul söögilaua ääres istudes. „Pole ime, kui ka lumi mõne aja pärast kohal on. Kas mitte täna pole see päev, mil Julia sõbranna Tiggy kohale jõuab? Naljakas nimi, Tiggy.”
Röstsaiale võid määriv Em vaatab mehele hajameelselt otsa; ta mõtted on olnud mujal. Paari päeva eest tabas teda jahmatav mõte, mida ta nüüd kogu hommikusöögi vältel on peas haudunud; see on pidevalt tal peas keerelnud. Eelmisel nädalal sai ta oma vanalt sõbralt kirja; tegelikult polnudki see kiri, vaid kahepoolne märkmekaart, just nõnda seda nimetati. Kaardi esiküljel on kaunis maal, mis kujutab liblikat, ülidetailselt edasi antud sootäpikut, ning Emile tuleb mõte, et ehk suudab temagi kujundada sama tillukese märkmekaardi esikülje – võib-olla isegi mitu esikülge – ja pakkuda neid järgmisel RNLI heategevusüritusel. Ta on juba otsustanud, et esimesel maalil peaks olema kevadlillede kollaaž: nartsissid, mis on end peaaegu kaitsvalt väiksemate õite kohale kallutanud; kannikesed, lumikellukesed ja priimulad, kõigi piirjooned kahvatusinise taeva taustal välja joonistatud. Ta mõtted kihutavad edasi: suvised rannakaljud, mida katavad roosade merikannide padjad, ning kanarbiku sügav lillakas värv…
„Lumi,” kordab Archie valjult, justkui oleks Em äkitselt kurdiks jäänud. „Ka mina arvan, et lumi on tulekul.”
Em noogutab targa näoga ja püüab näida murelikuna, aga tahtmatu reaktsioon jahmatab ja lõbustab teda: mõte, et lumetorm võib takistada meest majast väljumast, on tekitanud temas tõelise paanikahoo. Teda valdab üksainus soov: minna teisele korrusele oma tillukesse tuppa ja hakata tööle, aga senised kogemused on näidanud, et kui Archie on kodus, võib see osutuda päris raskeks. Mehel on kombeks pidevalt tema läheduses passida, talle kohvi pakkuda või käsil olevate tööde vastu huvi tunda. Em sirutab käe, et võtta mett.
„Ma ei usu, et lund võiks palju tulla,” lausub ta rõõmsameelselt. „Täna on imekaunis päev. Nii tore on pärast neid lõputuid vihmanädalaid jälle päikest näha.”
„Ma kuulsin varahommikust ilmateadet,” jätkab mees võidurõõmsalt, „ja lumesadu peaks järk-järgult aina tugevnema. Pane kirja, mida sul poest tarvis on, ja ma ostan Bodminist suurema toidutagavara. Igaks juhuks.”
Tõeline kergendustunne peaaegu šokeerib Emi. „Hea mõte,” lausub ta südamlikult.
Ta kallab endale hajameelselt kohvi juurde, aga ta mõtted uitavad juba uue projekti juures, sest ta pole kindel, kas tal õnnestub Bodmini trükkaliga soodne leping sõlmida. Archie on uuesti rääkima hakanud.
„Anna andeks, kullake,” vabandab Em. „Ma mõtlesin ostunimekirja peale.”
Kui Archie on läinud, jääb naine oma kohvikruusiga veidi kauemaks laua äärde istuma ja mõtteid mõlgutama. Ta on peaaegu veendunud, et kui Bodmini trükkal kuuleb kahepoolsete märkmekaartide heategevuslikust eesmärgist, saab ta mehelt hea hinna, ning kui tal veab, õnnestub tal ka originaalmaalid maha müüa.
Em ronib ootusärevalt trepist üles oma pisikesse ateljeesse, väikesesse tagumisse magamistuppa, millest on saanud ainult temale kuuluv eriline paik. Kui ta ukse avab, tervitab teda sooja kumaga elektrikamin, mille ta on veidi varem sisse lülitanud. Kahju, et see tilluke armas kamin on kõigi pilkude eest varjatud, aga tüütu oleks iga kord, kui tal on töötuju, ülakorrusele puid või kivisütt tassida. Ta lülitab ühe hõõguva riba välja ja laseb pilgul rahulolevalt ruumis ringi käia. Päevinäinud tuhmile sinakasrohelisele põrandakattele oleks tarvis paari vaipa, mis varjaksid kõige hõredamaid kohti, aga pärsia mustriga õlasall, mis katab vana tugitooli veinikarva sametkangast, mõjub kunstipäraselt ja hellitab silma. Mõnikord võtab ta ülakorrusele kaasa kruusitäie lemmikut Darjeelingi teed ja istub kaminatule paistel, kavandab oma järgmist maali ja naudib segamatult keskkonda, mille ta ise on loonud. Väikeses mahagonivärvi raamaturiiulis on mõned vajalikud asjad: teatmeteosed, joonestusplokid, fotod ja kaamera. Ülemisel riiulil on tema lemmikfotod: tema ja Archie nende pulmapäeval; kaksikud, kes klammerduvad ta käte külge, tema aga põlvitab nende vahel Polzeathi rannal ja naerab otse kaamerasse, silmad päikese ja tuule käes kissis; üks tõsisevõitu meeleoluga pilt, millel on Julia ja Pete ning ristimisrüüs Charlie. Fotode kõrval helesinises Wedgwoodi portselanist kausis on segu roosikroonlehtedest, mis eritavad nõrka magusat aroomi.
Vastu seina lükatud ja kardinate värvi kahvaturohelise-kreemika sitsiga kaetud diivanvoodile on kuhjatud Trescairnist pärit voodiriided ja kardinad, mis ootavad sorteerimist. Lükandaknast paremale jääv kraanikauss on lisaluksus; et vesi on käepärast, see säästab pidevast vannitoa vahet saalimisest, kui ta maalib ja ka iga kord, kui akvarellipaberit on tarvis sirgu tõmmata. Ta teeb seda vanal sinise laminaatplaadiga laual, mille nad Trescairnist kaasa tõid. Ta leotab paberit vees, asetab selle joonestuslauale ja kinnitab servad pruuni kleeplindi märgade ribadega, et paber hiljem, kuiva ja pingule tõmbununa ei hakkaks mullitama ega lainetama, kui see katta värviga.
Sellel hommikul on ta joonestuslaud töövalmis ja töökorras on ka pintslid, mis vanaaegsesse täksitud portselanvaasi sätituna mõjuvad nagu pentsikuvõitu lilleseade. Ta on ostnud parimad sooblikarvadest pintslid: mõned on ümmargused ja teravatipulised, paar tükki on lapikud ja sobivad kasutamiseks igasuguste värvidega, ning jämeda pintsli, mis imeb endasse palju värvi ja millega ta armastab toonida taevast. Üliettevaatlikult nihutab ta õige veidi lauda, et see jääks aknast tuleva valguse suhtes täpselt õige nurga alla. Ta on hommikul korjanud tillukese kimbu lumikellukesi ja asetanud selle piparmündikastme kannu kavatsusega lilled paberile jäädvustada. Õrnu soonelisi õielehti ja longus päid vaadates imestab ta, kuidas need küll läbilõikavas jaanuarituules on ellu jäänud. Ta korjab kokku ka ülejäänud rekvisiidid: kaks purki, milles on olnud korni mesi, aga mida nüüd täidab puhas vesi, ning mõned fotod ja visandid kevalilledest, mis erinevalt lumikellukestest pole veel õide puhkenud; küpsisekarbi, mille kaanel on mära ja tema varsa pilt ja kus ta hoiab väikesi vesivärvituube; valge värvisegamislaua ja pisikese käsna, mida ta niiskena kasutab taevast värvi välja imemiseks ja edasi kihutavate pilvede efekti saavutamiseks. Paar pabertaskurätti ja vana köögirätik pintslite kuivatamiseks muudavad ta varustuse täiuslikuks.
Männipuust tooli seljatoel – tool on toodud köögist, sest sobib imehästi töötamiseks – ripub Archie vana ruuduline särk, mida Em kasutab nüüd töökitlina. Seda selga tõmmates torkab teda valusalt süütunne kergenduse pärast, mida ta tundis mõne aja eest, kui mees lubas Bodminisse sõita; naine loodab, et ta on soojalt riides, tabab end põgusalt muremõttelt, kas mees ikka kindad võttis, aga heidab seejärel kõik kõrvalised mõtted peast ja hakkab tööle.
Ta valib paletile värvid: taeva jaoks mangaansinise, millesse on segatud kübeke koobaltit ja mis on hästi rohke veega lahjendatud; nartsisside ja nurmenukkude jaoks kollase erinevad varjundid. Ta otsustab kaadmiumkollase, Windsori sidrunikollase, ookerkollase ja kaadmiumoranži kasuks. Ultramariin ja umbra annavad kaadmiumkollasega segatuna rohelise erinevad varjundid, koos mahlarohelisega nurmenukulehtede erksama tooni. Viimasena valib ta välja fuksiinpunase, mida saab kaunite kannikeste maalimisel segada koobaltsinisega.
Em pigistab oma paletiaukudesse väikestest vesivärvituubidest veidi rikkalikku
