lühike mees nimega härra Fedgewick, kelle vats ja välimus jätsid mulje higisest keeglikuulist, üritas naeratada. „Me peame ootama veel üht inimest,” ütles ta ja Fergus punnitas silmi.
„Keda?” nõudis ta. „Ei saa enam olla kedagi veel. Meie oleme Gordoni ainsad lähisugulased. Kes see on? Ega ometi keegi mõnest heategevusasutusest? Ma pole neid iial usaldanud. Alati tahavad sinult midagi.”
„See, see pole heategevusasutus,” ütles härra Fedgewick. „Küll aga ütles ta, et jääb pisut hiljaks.”
„Kes ütles seda?” küsis Stephanie isa, ja advokaat takseeris enda ees olevat kausta.
„Äärmiselt ebatavaline nimi,” ütles ta. „Näib, et ootame kedagi härra Luuker Leebesurma.”
„No kes põrgu pärast see veel on?” küsis ärritunud Beryl. „Ta kõlab nagu, ta kõlab nagu… Fergus, mismoodi ta kõlab?”
„Ta kõlab nagu veidrik,” ütles Fergus Fedgewicki põrnitsedes. „Ega ta pole veidrik, mis?”
„Ma tõesti ei tea,” vastas Fedgewick, kuid tema hale katse naeratada kukkus Ferguse ja Beryli kõõritamise all haledalt kokku. „Aga olen kindel, et ta saabub varsti.”
Fergus kortsutas kulmu ja kissitas oma pisikesi silmi nii palju kui võimalik. „Kuidas te seda teate?”
Fedgewick ei osanud põhjust öelda, kuid juba avaneski uks ja ruumi astus kõrbepruunis mantlis mees.
„Vabandust, et hilinesin,” ütles ta ust enda järel sulgedes. „See oli kahjuks vältimatu.”
Kõik põrnitsesid teda. Põrnitsesid salli ja kindaid ja päikeseprille ja metsikut kräsus juuksepahmakat. Väljas oli imeilus ilm, kindlasti mitte midagi sellist, mis vääriks taolist sissemähkimist. Stephanie silmitses juukseid lähemalt. Nii lähedalt ei paistnud need üldse ehtsatena.
Advokaat köhatas kurgu puhtaks. „Ee, teie olete Luuker Leebesurm?”
„Teie teenistuses,” ütles mees. Stephanie oleks võinud seda häält terve päeva kuulata. Tema ema oli küll ebalev, kuid naeratas tervituseks. Isa vaatas aga meest sellise ettevaatliku ilmega, mida Stephanie polnud iial näinud. Hetke pärast ilme lahtus ja isa noogutas viisakalt ning pöördus tagasi härra Fedgewicki poole. Fergus ja Beryl jõllitasid aina edasi.
„Teil on näoga midagi valesti või?” küsis Beryl.
Fedgewick köhatas uuesti. „No nii, hakkame pihta, kuna oleme kõik kohal. Suurepärane. Tore. See on siis muidugi Gordon Edgley viimane soov ja testament, mida on muudetud peaaegu aasta aega tagasi. Gordon on olnud minu klient viimase kahekümne aasta jooksul ja sel ajal olen õppinud teda hästi tundma. Nii et lubage mul anda teile, tema perele ja sõbrale oma sügavaim, sügavaim…”
„Jah, jah, jah,” katkestas teda Fergus käega õhus vehkides. „Kas võiks selle osa vahele jätta? Me oleme juba graafikust maas. Lähme nüüd selle osa juurde, kus kraami jagatakse. Kes saab maja? Ja kellele jääb villa?”
„Kellele jääb varandus?” küsis ka Beryl oma toolil ettepoole kummardudes.
„Autoritasud,” ütles Fergus. „Kellele jäävad raamatute autoritasud?”
Stephanie piilus silmanurgast Luuker Leebesurma. Vähemalt tundus, et ta vaatab advokaati, kuid nende suurte päikeseprillide puhul võis ta vaadata ükskõik kuhu. Stephanie pööras pilgu tagasi Fedgewickile, kes korjas laualt paberilehe ja hakkas lugema.
„Oma vennale Fergusele ja tema imekaunile naisele Berylile,” luges ta ja Stephanie varjas suurte pingutustega oma muiet, „jätan ma auto, paadi ja ühe kingituse.”
Fergus ja Beryl pilgutasid silmi. „Tema auto?” ütles Fergus. „Tema paadi? Miks ta peaks jätma mulle paadi?”
„Sa vihkad vett,” ütles Beryl, kelle hääles hakkas võimust võtma viha. „Sa jääd merehaigeks.”
„Ma jäängi merehaigeks,” nähvas Fergus, „ja ta teab seda!”
„Ja meil juba on auto,” ütles Beryl.
„Ja meil juba on auto!” kordas Fergus.
Beryl nõjatus oma toolilt nii kaugele ette, et peaaegu lebas laual. „See kingitus,” ütles ta vaikse ja ähvardava häälega, „kas see ongi varandus?”
Härra Fedgewick köhatas närviliselt ja võttis laualaekast väikese karbi, mille ta üle laua nende poole libistas. Nad vaatasid karbikest. Nad vaatasid seda veel. Nad küünitasid mõlemad selle järele ja Stephanie jälgis, kuidas nad üksteisele vastu näppe lõid, kuni Beryl selle laualt napsas ja kaane lahti rebis.
„Mis see on?” küsis Fergus summutatult. „Kas see on seifi võti? Kas see on, kas see on kontonumber? Kas see on, mis see on? Naine, mis see on?”
Beryli näost oli kadunud kogu jume, tema käed värisesid. Ta pilgutas kõvasti silmi, et pisaraid tõrjuda. Seejärel pööras ta karpi nii, et kõik võisid selle sisse näha ja nad nägid plüüšpadjakesel puhkamas alustassisuurust prossi. Fergus jõllitas seda.
„Sellel pole isegi vääriskive,” ütles Beryl ängistatud häälel. Fergus avas suu nagu ehmunud kala ja pöördus Fedgewicki poole.
„Mis me veel saime?” küsis ta paaniliselt.
Härra Fedgewick proovis uuesti naeratada. „Teie, ee, venna armastuse?”
Stephanie kuulis kiledat vingatust ja sai alles hetke pärast aru, et seda tekitas Beryl. Fedgewick suunas oma tähelepanu tagasi testamendile ja üritas eirata Ferguselt ning ta abikaasalt tulevaid õudust täis pilke.
„Oma heale sõbrale ja teejuhile Luuker Leebesurmale jätan järgmise nõuande: Sinu tee on sinu valida. Mul pole mingit soovi sind mõjutada, kuid mõnikord on suurim vaenlane meie enda sees ja suurimaks võitluseks lahing sisemise pimedusega. Tulekul on torm ja teinekord on ohutu sadama võti meie eest peidus, mõnikord aga otse meie silme all.”
Stephanie liitus kõigi teistega, kes jõllitasid härra Leebesurma poole. Ta teadis, et tema puhul on midagi teistmoodi, ta oli seda teadnud juba esmapilgust – seal oli midagi eksootilist, midagi salapärast, midagi ohtlikku. Mehe ainsaks reaktsiooniks oli aga langetada pisut oma pead. Ta ei pakkunud ühtegi selgitust selle kohta, mida Gordoni sõnum oli tähendanud.
Fergus patsutas naist põlvele. „Nägid, Beryl? Auto, paat, pross – pole paha. Ta oleks võinud ka meile anda vaid totrat nõu.”
„Ah, ole sina vait!” lõrises Beryl ja Fergus tõmbus eemale.
Härra Fedgewick jätkas lugemist. „Minu teisele vennale Desmondile, pere õnneseenele, ma jätan su naise. Arvan, et ta meeldiks sulle.” Stephanie vaatas, kuidas ta vanemad üksteisel käest kinni võtsid ja nukralt naeratasid. „Ja kuna sa oled juba edukalt varastanud mu tüdruku, äkki tahad viia ta siis ka minu Prantsuse villasse, mille ma jätan samuti sinule.”
„Nemad saavad villa?” karjatas Beryl ja kargas püsti.
„Beryl,” ütles Fergus, „palun…”
„Tead ka, palju see villa väärt on või?” jätkas Beryl, kes tundus olevat valmis Stephanie vanematele kallale sööstma.
