teid,” ütles Fedgewick, kelle puhul tundus päev olevat olnud juba piisavalt erutav. Ta niisutas keelega huuli, kohendas oma prille ja piilus taas testamenti. „Kui mul on elus midagi kahetseda, siis seda, et mul pole olnud ühtegi last. Vahel vaatan, millega Fergus ja Beryl on hakkama saanud ja pean end õnnelikuks, kuid vahel murrab see ka mu südame. Niisiis lõpuks mu vennatütre Stephanie juurde.”
Stephanie silmad läksid suureks. Mida? Talle jäeti ka midagi? Kas Gordonile ei piisanud sellest, et villa jäi ta vanematele?
Fedgewick jätkas lugemist. „Maailm on suurem kui tead ja hirmsam, kui oskad ette kujutada. Ainus, millel on midagi väärtust, on jääda truuks iseendale, ja ainus eesmärk, mille poole püüelda, on enda tõelise olemuse avastamine.”
Ta tundis, kuidas Fergus ja Beryl teda vahivad ja üritas neid eirata.
„Tee oma vanemad uhkeks. Pane nad tundma tänu selle eest, et sina elad nende katuse all, sest just sinule jätan ma oma vara ja omandi, asjad ja autoritasud, mille sa pärid päeval, kui saad kaheksateistaastaseks. Tahan kasutada veel võimalust öelda, et armastan omal moel teid kõiki, isegi neid, kes mulle eriti ei meeldi. See tähendab sind, Beryl.”
Fedgewick võttis prillid eest ja tõstis pilgu.
Stephanie mõistis, et kõik jõllitavad teda ja tal polnud aimugi, mida ta peaks ütlema. Fergus esitas jälle oma õhku ahmiva kala rolli ja Beryl sihtis teda pika, kondise sõrmega, üritades abitult sõna suust saada. Tema vanemad vaatasid teda rabatud jahmatusega. Ainult Luuker Leebesurm tõusis püsti, kõndis tema selja taha ja puudutas õrnalt ta kätt.
„Õnnitlen,” ütles ta ja läks ukse juurde. Kui see oli kinni klõpsatanud, sai Beryl oma hääle tagasi.
„TALLE?!” röökis ta. „TALLE?!”
3
VÄIKE PLIKA, IHUÜKSI
Samal õhtupoolikul tegid Stephanie ja ta ema 15-minutilise sõidu Haggardi linnast Gordoni mõisa. Ema avas esiukse ja astus siis sammu tagasi.
„Maja omanik siseneb ikka esimesena,” ütles ta väikse muige ja kummardusega ning Stephanie astus sisse. Tema ei pidanud seda maja enda omaks – juba mõte sellest oli liiga pirakas, liiga tobe. Isegi kui ta vanemad olid tehniliselt vaid selle valdajad seniks, kuni ta saab kaheksateist, kuidas saaks talle kuuluda maja? Kui paljudele 12-aastastele kuulus maja?
Ei, see mõte oli liiga rumal. Liiga pentsik. Liiga hull. Täpselt selline, mis oleks Gordoni arvates olnud täiesti mõistlik.
Maja oli suur ja vaikne ja tühi, kui nad sellest läbi kõndisid. Nüüd tundus talle kõik uuena ja Stephanie avastas, et suhtub mööblisse ja vaipadesse ja maalidesse hoopis teisiti. Kas see meeldib talle? Kas tolle kanga värv sobib? Tõsi, Gordoni kohta tuli öelda, et tal oli hea maitse. Stephanie ema arvates muutnuks tema seal vajadusel vähe. Mõned maalid olid ta silmale vahest liiga kõhedad, aga muidu oli sisustus elegantne ja vaoshoitud ning sellest õhkus nii väärikale hoonele sobivat peensust.
Nad polnud otsustanud, mida majaga peale hakkavad. Lõpuks pidi viimane sõna jääma igal juhul Stephaniele, aga vanematel tuli muretseda veel ka villa pärast. Nende perele tundus kolme maja pidamine veidi liigne. Isa oli välja pakkunud, et villa tuleks maha müüa, ent ema vihkas mõtet sellest, et nii idüllilisest paigast loobuma peaks.
Nad rääkisid ka Stephanie haridusteest ja ta teadis, et see vestlus polnud veel kaugeltki lõppenud. Samal hetkel, kui nad härra Fedgewicki kontorist lahkusid, loeti talle sõnad peale, et ta ei tohiks nüüd sündmustest liigselt erutuda. Hiljutised sündmused, ütlesid nad, ei peaks tähendama seda, et ta ei pea enam koolis õppima, ülikooliks valmistuma. Ta peab jääma sõltumatuks, ütlesid nad, peab saama ise hakkama.
Stephanie lasi neil rääkida. Ta noogutas aeg-ajalt või pobises midagi nõusolekuks, kui selleks oli sobilik koht. Ta ei vaevunud selgitama, et vajaski ülikooli, vajas omaenda teed selles ilmas, sest teadis, et seda leidmata ei pääseks ta iial Haggardi linnast. Ta ei kavatsenud loobuda oma tulevikust pelgalt seepärast, et päris väikese varanduse.
Nad tuhlasid emaga esimesel korrusel nii kaua ringi, et kui nad trepimademeni jõudsid, oli kell juba viis. Tänaseks oli ülevaade tehtud. Nad panid ukse kinni ja kõndisid autoni. Kui nad sisse istusid, lartsatasid tuuleklaasile esimesed jämedad vihmapiisad. Stephanie klõpsas turvavöö kinni ja ema keeras süütevõtit. Auto köhis natuke, kaebles veidike, ja jäi siis lõplikult vait. Stephanie ema vaatas ta poole.
„Oi-oi.” Nad tulid mõlemad välja ja avasid kapoti.
„Noh,” ütles ema mootorit vaadates. „Igatahes on see seal alles.”
„Kas sa mootoritest üldse midagi taipad?” küsis Stephanie.
„Mul on selleks abikaasa. Mootorid ja riiulid – selleks loodigi mehed.” Stephanie pani endale mõttes kõrva taha, et peab enne kaheksateistkümnendat eluaastat midagi mootorite kohta õppima. Riiulite pärast ta väga ei muretsenud.
Ema kaevas käekotist telefoni ja helistas Stephanie isale, kuid tal oli ehitusplatsil tegemist. Polnud mingit võimalust, et ta jõuaks nendeni enne öö saabumist. Nad läksid majja tagasi. Ema helistas mehaanikule ja nad ootasid kolmveerand tundi, kuni ta tuli.
Selleks ajaks, kui veok ümber nurga keeras, oli taevas muutunud halliks ja vihaseks ning vihma tuli ladinal. Veoauto sõitis pika sissesõidutee lompidest plärtsudes läbi, Stephanie ema tõmbas jaki üle pea ja jooksis sellele välja vastu. Stephanie nägi, kuidas veoki kabiinis istus hirmus suur koer, kes jälgis, kuidas mehaanik autot uuris. Mõne minuti pärast jooksis ema üleni läbimärjana sisse tagasi.
„Siin ta seda korda ei tee,” ütles ta, jakki verandal välja väänates, „nii et ta viib selle garaaži. Ei peaks kaua võtma.”
„Kas meile on kabiinis ruumi mõlemale?”
„Sa võid mu süles istuda.”
„Emme!”
„Või mina istun sinu süles, kumb iganes sobib.”
„Kas ma siia võin jääda?”
Ema vaatas ta poole. „Ihuüksi?”
„Palun? Sa just ütlesid, et see ei võta kaua aega. Ma vaataks heameelega veel ringi, täiesti ihuüksi.”
„Ma ei tea, Steph…”
„Palun? Ma olen varemgi üksi olnud. Ma ei lõhu midagi, ma luban.”
Ema naeris. „Oh, hea küll. Mul ei tohiks minna kauem kui tund, eks ole? Halvimal juhul poolteist.” Ema musitas teda põgusalt põsele. „Helista, kui midagi vajad.”
Ta jooksis tagasi õue ja hüppas kabiini koera kõrvale, kes kattis ta näo üleni ilaga. Stephanie vaatas, kuidas nende auto kaugusesse viidi ja siis kadus.
Nüüd, kus ta oli üksi, jätkas ta avastusretke. Ta ronis treppidest üles ja läks otse Gordoni töötuppa.
Onu kirjastaja, Arc Light Booksi juht Seamus T. Steepe oli neile varem sel päeval helistanud, kaastunnet avaldanud ja Gordoni viimase raamatu kohta küsinud. Ema ütles talle, et nad uurivad, kas Gordon sai selle valmis, ja kui sai, saadavad selle talle. Härra Steepe oli väga huvitatud sellest, et raamatut riiulitele saada, sest ta oli kindel, et see põrutaks edetabelisse ja jääks
