piidles ta tühje silmakoopaid. „Kas teil aju on?”
Ta naeris. „Mul pole aju. Mul pole üldse organeid, aga mul on teadvus.” Ta hakkas suhkrut ja piima kappi tagasi panema. „Kui aus olla, pole see üldse minu pea.”
„Mida?”
„Pole jah. Nad varastasid minu oma ära. Selle võitsin ma ühes pokkerimängus.”
„See pole üldse teie pea? Mis tunne see on?”
„Käib kah. Käib seni, kuni viitsin end lõpuks kokku võtta ja oma pea tagasi saada. Sul oleks nagu kergelt vastik olla?”
„Ma lihtsalt… Kas see imelikuna ei tundu? Nagu kannaks kellegi teise sokke.”
„Kõigega harjub.”
„Mis teiega juhtus? Kas te sündisitegi nii?” küsis Stephanie.
„Ei, ma sündisin täiesti normaalsena. Nahk, organid, kogu värk. Oli isegi näolapp, mida polnudki kuigi paha vaadata, kui aus olla.”
„Mis siis juhtus?”
Leebesurm nõjatus seljaga köögi tööpinna vastu, käed rinnal risti. „Hakkasin maagiaga sekeldama. Toona – toona, kui ma, parema mõiste puudumisel olin elus – käis ringi päris koledaid inimesi. Maailma ähvardas pimedus, millest see poleks suutnud võib-olla taastuda. Käis sõda, saad aru. Salajane küll, aga ikkagi sõda. Oli üks sorts, Mevolent, kes oli neist kõigist kõige hullem. Ta oli kogunud endale armee ja need meist, kes keeldusid tema taktikepi järgi käimast, leidsid end vastasleerist.
Ja me olime võitmas. Lõpuks, pärast aastaid kestnud väikest sõda olime päriselt ka võitmas. Tema toetus lagunes, mõju hääbus ja tema ees seisis kaotus. Niisiis käskis ta viimase, meeleheitliku käiguna rünnata meie leeri kõiki väejuhte.”
Stephanie vaid jõllitas teda, häälest lummatud.
„Mina läksin jahtima tema peamist käsilast, kes oli üles seadnud nurjatult peene lõksu. Ma ei kahtlustanud midagi enne, kui oli hilja.
Niisiis, ma surin. Ta tappis mu. Kahekümne kolmandal oktoobril lakkas mu süda löömast. Kui ma olin surnud, ajasid nad mu laiba oda otsa ja põletasid kõigi nähes. Nad kasutasid mind hoiatusena – nad kasutasid kõiki meie tapetud juhtide laipu hoiatusena – ja minu suureks õuduseks see töötas.”
„Mis mõttes?”
„Õnn pöördus. Meie pool hakkas kaotama. Mevolent kogus jõudu. Ma ei suutnud seda enam taluda, niisiis tulin tagasi.”
„Te lihtsalt tulite tagasi?”
„See on… keeruline. Kui ma surin, ei läinud ma kuhugi edasi. Miski hoidis mind siin kinni, sundis jälgima. Ma polnud iial kuulnud sellisest asjast ja ma pole sellest tänaseni rohkem kuulnud, kuid minuga see juhtus. Nii et kui ma enam seda välja ei kannatanud, ärkasin üles kondikubuna. Sõna otseses mõttes. Nad olid mu kondid kokku korjanud, kotti pannud ja koti jõkke visanud. Selline tore uus kogemus siis.”
„Mis seejärel juhtus?”
„Lappisin end kokku, see oli muuseas üpris valus. Ronisin jõest välja, läksin sõtta tagasi ja viimaks me võitsimegi. Me lõpuks ometi võitsime. Ja kuna Mevolent oli alistatud, lõin mina kõigele sellele käega ning läksin esimest korda mõnesaja aasta jooksul oma teed.”
Stephanie pilgutas silmi. „Mõnesaja?”
„Sõda oli pikk.”
„See mees kutsus teid detektiiviks.”
„Ilmselgelt tundis mind maine järgi,” ütles Leebesurm ja ajas end veidi rohkem sirgu. „Ma lahendan nüüd müsteeriume.”
„Tõesti?”
„Üsna hästi, kusjuures.”
„Nii et praegu jahite oma kolpa või?”
Leebesurm silmitses teda. Kui tal oleks olnud silmalaud, oleks ta ilmselt neid pilgutanud. „Eks seda oleks muidugi tore kunagi tagasi saada, aga…”
„Te siis ei vaja seda selleks, et, ma ei tea – rahus puhata?”
„Ei. Ei, mitte eriti.”
„Miks nad selle võtsid? Järjekordse hoiatusena?”
„Oi, ei,” mühatas Leebesurm naerdes. „Ei, nemad seda ei võtnud. Kümme või viisteist aastat tagasi ma parajasti magasin, kui mingid väikesed kratid minu juurde punusid ja peanupu otse selgroo küljest pihta panid. Ma ei märganudki enne järgmist hommikut.”
Stephanie kortsutas kulmu. „Ja te ei tundnud midagi?”
„Nagu ütlesin, ma parajasti magasin. Mediteerisin, võiks selle kohta öelda. Mediteerimise ajal ma ei näe, ei kuule ja ei tunne midagi. Oled seda proovinud?”
„Ei.”
„See on erakordselt lõõgastav. Arvan, et sulle meeldiks.”
„Vabandust, kuid ma ei saa ikka üle ega ümber sellest, et jäite oma peast ilma.”
„Ma ei jäänud sellest ilma,” kaitses Leebesurm ennast. „See varastati ära.”
Stephanie tundis end nüüd tugevamana. Ta ei suutnud uskuda, et oli minestanud. Minestanud. See oli nii vanamutilik tegevus, mida teha. Ta piidles Leebesurma. „Teil on olnud väga ebatavaline elu, eks ole?”
„Ju vist. Pole veel läbi kah. Või, noh, tehniliselt on, aga…”
„Kas te millestki puudust tunnete?”
„Mille puhul?”
„Elamise.”
„Arvestades seda, kui kaua ma olen selline olnud, olin tehniliselt elus vaid silmapilgu. Ma tegelikult ei mäleta oma rinnus tuksuvat südant piisavalt, et seda taga igatseda.”
„Nii et te ei tunne millestki puudust?”
„Ma… Ma vist tunnen puudust juustest. Tunnen puudust sellest, kuidas need… välja nägid. Ja kuidas need mu pealael olid. Ilmselt tunnen puudust juustest.” Ta võttis oma kulduuri välja ning pea nõksatas tagasi. „Oih, vaata kella. Pean nüüd minema, Stephanie.”
„Minema? Kuhu?”
„Kahjuks on asju ajada. Esmalt tuleb välja uurida, miks see kena härrasmees siia saadeti. Teiseks tuleb kindlaks teha, kes ta saatis.”
„Te ei saa mind üksi jätta,” ütles Stephanie talle elutuppa järele minnes.
„Jah,” parandas ta, „saan küll. Sul on siin täiesti ohutu.”
„Välisust pole ju ees!”
„Nojah. Siin on täiesti ohutu seni, kuni nad ei tule välisuksest.”
Leebesurm hakkas mantlit selga tirima, kuid Stephanie napsas tal kaabu käest.
„Kas võtad mu kaabu
