ära,” ütles Leebesurm.
Daam lasi oma pilgul langeda Leebesurmale ja tema naeratus muutus mänguhimuliseks. Stephanie jõllitas võlutult. Tema keha tundus nii raske, nii kohmakana, ta ei soovinud elult enam muud kui lihtsalt paigal seista ja seda puhast, tõelist ilu imetleda.
„Lõpeta ära,” kordas Leebesurm. Naine naeris, kehitas õlgu ja pööras pilgu uuesti Stephaniele.
„Vabandust,” ütles ta ja Stephanie tundis, kuidas tema peas lahtus mingi udu. Ta tundis pööritust ja tuikus, kuid Leebesurm pani käe ta seljale, et tüdrukut püsti hoida.
„Palun vabandust,” ütles daam kerge kummardusega. „Ma tõesti unustan, millist mõju ma inimestele avaldan. Esmamulje ja nii edasi.”
„Näib, et iga kord kedagi uut kohates unustad sa selle väikese tõsiasja,” ütles Leebesurm.
„Olen üks tuisupea, mis ma oskan öelda.”
Leebesurm mühatas ja pöördus Stephanie poole. „Ära tunne piinlikkust. Iga kord, kui keegi esmakordselt Selanat silmab, armub ta temasse. Usu mind, mida enam sa teda tunned, seda vähem see töötab.”
„Töötab vähem,” ütles naine nimega Selana, „kuid ei kao päriselt kunagi, eks ole, Leebesurm?”
Detektiiv võttis kaabu peast ja vaatas Selanat, kuid eiras küsimust. Selana naeratas Stephaniele ja ulatas talle visiitkaardi. See oli valge nagu munakoor ja seal polnud muud peale õrna elegantsiga graveeritud telefoninumbri.
„Helista mulle millal tahes, kui satud mõne raamatu või eseme otsa, mis võiks sinu arust mulle huvi pakkuda. Leebesurm tegi seda varem, aga enam mitte. Kardan, et selle silla alt on liiga palju vett merre voolanud. Oih, kus on mu kombed? Minu nimi on Selana Port, kullake. Ja sina oled…?”
Stephanie hakkas juba vastama, kuid Leebesurm pööras pea järsult tema poole ning talle meenus varasem jutt. Ta kortsutas kulmu. Kiusatus öelda naisele kõike oli peaaegu talumatu.
„Sa ei pea tema nime teadma,” ütles Leebesurm. „Pead vaid teadma, et ta nägi, kuidas keegi Gordon Edgley majja tungis. Otsis sealt midagi. Mida võiks Gordonil olla sellist, mida keegi teine himustab?”
„Sa ei tea, kes see oli?”
„Ta polnud keegi. Mina jahin tema isandat.”
„Kes sinu arust siis on tema isand?”
Leebesurm ei vastanud ja Selana naeris. „Jälle Serpin? Kallikene, sinu arust on Serpin enam-vähem iga kuriteo taga.”
„Sest ta ongi.”
„Miks siis minu juurde tulla?”
„Sa kuuled asju.”
„Tõsi või?”
„Inimesed räägivad sinuga.”
„Ma olengi väga kättesaadav.”
„Mõtlesin, et äkki oled kuulnud midagi: kõlakaid, sosinaid, mida iganes.”
„Mitte midagi, mis sind aitaks.”
„Aga oled sa kuulnud midagi?”
„Ma olen kuulnud rumalusi. Olen kuulnud midagi, mis ei vääri isegi kuulujutu nime. Väidetavalt on Serpin Iidsete Saua kohta uurinud.”
„Mis sellega siis on?”
„Ta otsib seda.”
„Mis mõttes? Sau on muinasjutt.”
„Ma ütlesin, see on rumalus.”
Leebesurm vaikis viivu, otsekui seda infokildu edasiseks uurimiseks salvestades. Kui ta jätkas, siis juba uuel liinil. „Mida oleks võinud Gordonil olla sellist, mida tahaks tema või keegi teine?”
„Ilmselt üsna paljut,” vastas Selana. „Kallis Gordon oli minu moodi: kollektsionäär. Aga sa vist ei küsi seda küsimust, mida peaksid küsima.”
Leebesurm mõtles sekundi. „Aa.”
Stephanie vaatas neid kahte. „Mida? Mida?”
„Küsimus,” ütles Leebesurm, „pole mitte selles, mida Gordonil oli ja mida keegi tahaks varastada, vaid selles, mida Gordonil oli ja mille varastamiseks pidi keegi tema surma ootama?”
Stephanie jälgis teda. „Seal on vahe või?”
Talle vastas hoopis Selana. „On esemeid, mida ei saa võtta, omandit, mida ei saa varastada. Sellisel juhul peab omanik olema surnud enne, kui keegi saaks selle võimeid ära kasutada.”
„Kui kuuled midagi kasulikku,” ütles Leebesurm, „annad mulle teada?”
„Ja mis ma vastu saan?” vastas Selana mänguhimulise naeratusega.
„Minu tänu?”
„Ahvatlev. See on ahvatlev.”
„Kuidas oleks siis nii,” ütles Leebesurm, „et see on teene sõbrale?”
„Sõbrale?” küsis Selana. „Kõigi nende aastate järel, pärast kõike seda, mis juhtus, oled sa oma sõnutsi jälle mu sõber?”
„Ma rääkisin Gordonist.”
Selana naeris ja Stephanie läks Leebesurmale järele, kui too raamatukuhjade vahelt minema kõndis. Nad lahkusid raamatukogust ja sõitsid tuldud teed tagasi.
Lõpuks tänavale jõudes tegi Stephanie viimaks suu lahti.
„Nii et see oligi siis Selana Port.”
„Seesama, jah,” vastas Leebesurm. „Naine, keda ei tohi usaldada.”
„Ilus nimi samas.”
„Nagu ütlesin, on nimedes võimu. Igaühel on kolm nime. Nimi, millega sünnid, nimi, mis sulle antakse, ja nimi, mille ise võtad. Igaüks, olgu ta kes tahes, sünnib nimega. Sina samuti. Sa tead seda nime?”
„Kas see on mingi nipiga küsimus?”
„Kas sa tead oma nime?”
„Jah. Stephanie Edgley.”
„Ei.”
„Ei?”
„See on nimi, mis sulle anti. Selle nime andsid sulle teised inimesed. Kui ükskõik milliste teadmistega maag tahaks, võiks ta seda nime sinu mõjutamiseks kasutada, väikese kontrolli saavutamiseks – et panna sind seisma, istuma, kõnelema ja nii edasi.”
„Nagu koera.”
„No umbes nii.”
„Sa võrdled mind koeraga?”
„Ei,” ütles ta ja mõtles hetke. „Või, noh, jah.”
„Oh, aitäh.”
„Aga sul on ka teine nimi, päris nimi, tõeline nimi.
