nad sinu ustavust, armastust, kõike sinu üle. Sinu vaba tahe häviks täielikult. Seepärast me varjame oma tõelisi nimesid.”
„Ja mis on kolmandaks nimeks?”
„See, mille sa endale võtad. Seda ei saa sinu vastu kasutada, see ei sobi su mõjutamiseks ja see on sinu esimene kaitseliin sortsi rünnaku vastu. Sinu valitud nimi pitseerib teiste antud nime, kaitseb seda ja seepärast on nii tähtis seda õigesti valida.”
„Leebesurm on sinu valitud nimi?”
„Nii see on.”
„Aga mina? Kas mul peaks olema kolmas nimi?”
Ta kõhkles vaid silmapilgu. „Kui kavatsed mind jätkuvalt saata, siis jah, oleks see hea mõte küll.”
„Ja kas ma saadan sind jätkuvalt?”
„Sõltub. On sul vanemate luba vaja?”
Stephanie vanemad tahtsid, et ta leiaks oma elutee.
Nad olid öelnud seda minevikus lugematuid kordi. Muidugi pidasid nad silmas kooliaineid, ülikooliavaldusi ja töövõimalusi. Eeldatavasti ei arvutanud nad oma kaalutlustesse üheski punktis sisse elusaid luukeresid ja varjatud maagiamaailma. Muidu oleks nende nõuanne olnud ilmselt väga erinev.
Stephanie kehitas õlgu. „Mitte eriti.”
„Noh, minu jaoks sellest piisab.”
Nad jõudsid autoni, istusid sisse ja sõiduteele keerates vaatas Stephanie teda.
„Kes on see Serpin, kellest te rääkisite?”
„Nefarian Serpin on üks pahadest. Nüüd, kus Mevolent on läinud, on ta ilmselt see põhiline paha.”
„Mis tema juures nii halba on?”
Auto sisemust täitis mõnel hetkel vaid mootori nurrumine. „Serpin on Adept,” vastas Leebesurm viimaks. „Ta oli Mevolenti kõige ustavam käsilane. Kuulsid, mida Selana rääkis, kuidas tema on kollektsionäär ja Gordon oli kollektsionäär? Serpin on ka kollektsionäär. Tema kogub maagiat. Teiste inimeste saladuste välja uurimiseks on ta piinanud, vigastanud ja tapnud. Ta on sooritanud lugematuid räigusi, et paljastada vähetuntud rituaale ning otsida seda ühtainsat, mida tema ja teised temasugused usufanaatikud on põlvkondade kaupa otsinud. Kui sõda puhkes, oli tal üks… relv. Tänapäeval on ta täis üllatusi, aga ta kasutab seda ikka veel, sest kui aus olla, pole selle vastu kaitset.”
„Mis selleks relvaks on?”
„Ütleme, et piinarikas surm.”
„Piinarikas surm… lihtsalt niisama? Mitte relvast tulistades või midagi sellist?”
„Ta osutab sulle oma punase parema käega ja… noh, nagu ütlesin: piinarikas surm. See on surnumanajate võte.”
„Surnumanajad?”
„Surmamaagia, eriti ohtlik Adeptide haru. Mina ei tea, kuidas ta selle ära õppis, aga seda ta tegi.”
„Ja mis on Saual selle kõigega pistmist?”
„Mitte midagi. Sellel pole pistmist mitte millegagi.”
„Aga mis see on?”
„See on võitmatu hävitusjõuga relv. Või oleks, kui see päriselt eksisteeriks. See on ritv, umbes su reieluu pikkune… Tegelikult mul on sellest isegi vist pilt…”
Ta peatas auto ja läks Bentley pagasiruumi tuhnima. Stephanie polnud iial siin linnajaos käinud. Tänavad olid vaiksed ja tühjad. Ta nägi kauguses üle kanali kaarduvat silda. Mõned hetked hiljem maandus Leebesurm rooli taha, nad sõitsid edasi ja Stephanie süles lebas nahka köidetud raamat.
„Mis see on?” küsis ta klambrit avades ja lehti lapates.
„Meie kõige populaarsemad müüdid ja legendid,” ütles Leebesurm. „Panid just Iidsete Sauast mööda.”
Ta lehitses tagasi ja leidis pildi maalist. See kujutas suurte silmadega meest küünitamas kuldse Saua poole, mille käepidemesse oli torgatud must kristall. Sau kiirgas ja mees varjas oma silmi. Vastaslehel oli teine pilt, mis kujutas meest Saua hoidmas, ümbritsetuna kössitavatest kogudest, kes pea mujale keerasid. „Kes see tüüp on?”
„Üks Iidsetest. Legendide kohaselt olid nad esimesed sortsid, esimesed, kes elementide väge valdasid ja maagiat kasutasid. Nad elasid surelike ilmast lahus ega huvitunud sellest. Neil olid omad kombed ja tavad, omad jumalad. Lõpuks otsustasid nad, et tahavad ka ise oma saatust kontrollida. Nad võtsid ette oma jumalad, üsna vastikud olendid nimega Nägudeta Jumalad, ning pidasid nendega lahinguid taevas ja ookeanil. Nägudeta Jumalad olid surematud ja võitsid iga lahingu, kuni Iidsed sepistasid relva, mis oli nende alistamiseks piisav – Iidse Saua.”
„Sa justkui teaks seda lugu hästi.”
„Tänapäeval tunduvad lõkkeäärsed lugulood veidrana, aga enne filmide tulekut meil muud polnud. Nägudeta Jumalad löödi minema, sinna, kust iganes nad pärit olid.”
„Ja mis siin toimub? Ta tapab oma jumalaid?”
„Mhmh. Saua toitis Iidsete vabadusihalus. See oli kõige võimsam jõud nende kasutuses.”
„Nii et see on vabaduse vägi?”
„Algselt. Aga kui Iidsetel polnud enam Nägudeta Jumalaid, kes neid käsutaks, hakkasid nad omakeskis kisklema, keerasid Saua üksteise vastu ja kütsid seda raevuga.”
Tänavalampide kuma mängis ta koljul, kui nad pimeduselaikude vahel sõitsid, ja see välkus valgelt hüpnootilises rütmis.
„Viimane Iidne,” jätkas ta, „mõistis, mida oli teinud pärast seda, kui oli ajanud oma jumalad minema, tapnud kõik oma sõbrad ja kogu pere. Ta heitis Iidse Saua sügavale maapõue, kus muld selle neelas.”
„Mis ta siis tegi?”
„Ilmselt ühe uinaku. Ma ei tea, see on legend. Allegooria. Seda tegelikult ei juhtunud.”
„Miks siis Serpin arvab, et see oli päriselt?”
„Vot see ongi mõistatuslik. Sarnaselt oma isandaga usub ta mõningaid meie süngemaid müüte, häirivamaid legende. Ta usub, et maailm oli siis parem, kui seda valitsesid Nägudeta Jumalad. Nad ei kiitnud inimkonda just heaks ja nõudsid enese kummardamist.”
„See rituaal, mida ta otsib – see on nende tagasi toomiseks?”
„Just.”
„Ta siis arvab, et neid minema pagendanud Sau võiks neid kuidagi koju tagasi kutsuda, eks?”
„Inimesed usuvad igasuguseid asju, kui need puudutavad nende religiooni.”
„Sa usud sellest midagi? Iidseid, Nägudeta Jumalaid, ükskõik mida?”
„Ma usun endasse, Stephanie, ja sellest praeguseks piisab.”
„Kas Iidne Sau on siis ehtne?”
„Väga ebatõenäoline.”
„Ja
