ka mitte ihuüksi jäämine.”
„Aga sa võid ju end ära peita,” ütles ta ümbritsevale ruumile viibates. „Siin on nii palju peidukohti. Olen kindel, et sinu mõõtu on siin mitmeid korralikke riidekappe. Isegi voodi alla võib minna. Sind üllataks see, kui paljud inimesed ei vaevu tänapäeval enam voodi alla vaatama.”
„Härra Luuker Leebesurm…”
„Ütle mulle palun Leebesurm.”
„Leebesurm, sa päästsid täna mu elu. Kas sa nullid kogu töö sellega, et jätad mind siia ning lased kellelgi teisel sisse tulla ja mu lihtsalt ära tappa?”
„Sul on väga heitunud suhtumine. Ma tundsin kord ühte selli, oli sinust veidi vanem. Tahtis minuga seiklustele kaasa tulla, võimatutena tunduvaid müsteeriume lahendada. Kogu aeg küsis, kogu aeg mangus. Pika aja pärast õnnestus tal end tõestada ja meist said partnerid.”
„Ja teil oli palju põnevaid seiklusi?”
„Minul küll. Temal mitte. Tema sai kohe kõige esimese ühise juhtumi käigus surma. Hirmus surm. Verine kah. Palju visklemist.”
„Mina ei plaani lähiajal surra. Pealegi, mul on midagi, mida temal polnud.”
„Ja nimelt…?”
„Sinu kaabu. Võta mind endaga kaasa või ma astun sellele peale.” Leebesurm vaatas teda oma suurte tühjade silmakoobastega ja sirutas siis käe kaabu järele. „Ära ainult ütle, et ma sind ei hoiatanud.”
5
KOHTUMINE SELANA PORTIGA
Luuker Leebesurma autoks oli 1954. aasta Bentley R-Type Continental ja neid valmistati vaid 208 eksemplari. Sellel oli kuuesilindriline, 4,5-liitrine mootor ja hiljem lisatud kesklukustus, kliimaseade, GPS ja terve parv muid moodsaid mugavusi. Leebesurm rääkis kõigest sellest Stephaniele, kui too auto kohta küsis, kuid tüdrukule oleks piisanud vastusest „See on Bentley.”
Üleujutuse vältimiseks sõitsid nad Gordoni maadelt minema mõisa tagaküljel loogelnud väiksema tee kaudu. Stephanie polnud seda teed märganud enne, kui nad sellele pöörasid. Leebesurm ütles, et oli sageli külas käinud ning tundis kõiki nurki ja sopistusi. Nad möödusid Haggardi sildist. Stephanie mõtles korra, et palub end koju viia, kuid heitis selle kiirelt peast. Kui ta praegu koju läheks, keeraks ta selja kõigele, mida oli just näinud. Ta tahtis teada rohkemat. Ta pidi nägema enamat.
„Kuhu me lähme?” küsis ta, kui nad edasi sõitsid.
„Linna. Kohtun ühe vana sõbraga. Võib-olla õnnestub temal hiljutisi sündmuseid pisut valgustada.”
„Miks sa majas olid?”
„Kuidas palun?”
„Täna. Mitte, et ma poleks tänulik, aga kuidas sa juhtusid seal kandis olema?”
„Aa,” noogutas Leebesurm. „Jah. Näen küll, miks selline küsimus võiks tekkida.”
„Nii et kas sa vastad sellele?”
„Väheusutav.”
„Miks?”
Ta heitis Stephanie poole pilgu või vähemalt keeras oma pead kriipsu võrra. „Mida vähem sellest tead, seda parem. Sa oled täiesti normaalne noor daam ja tänase järel naased oma täiesti normaalsesse ellu. Sulle ei oleks kohane ennast liigselt sisse mässida.”
„Aga ma olen mässitud.”
„Aga me saame seda piirata.”
„Aga ma ei taha seda piirata.”
„Aga see on sulle parim.”
„Aga ma ei taha seda!”
„Aga see võiks…”
„Ära alusta järgmist lauset sõnaga „aga”.”
„Selge. Vabandust.”
„Sa ei saa eeldada, et ma selle kõik unustan. Ma olen näinud maagiat ja tuld ja sind. Ma olen kuulnud sõdadest, millest meile koolis ei räägita. Olen näinud maailma, mille olemasolust ma isegi teadlik polnud.”
„Kas sa ei taha tagasi minna? Seal on ohutum.”
„Ma ei kuulu sinna.”
Leebesurm pööras nüüd kogu pea tema poole ja kallutas selle küljele. „Naljakas. Kui ma su onu esmakordselt kohtasin, ütles ta sama.”
„Need asjad, millest ta kirjutas,” ütles Stephanie, sest talle hakkas midagi koitma, „need olid päriselt?”
„Tema raamatud? Ei, mitte ükski.”
„Aa.”
„Pigem inspireeritud tegelikest sündmustest. Ta lihtsalt muutis neid piisavalt, et ta kedagi ei solvaks ega sunniks teda üles otsima ja maha lööma. Su onu oli hea inimene, päriselt. Me lahendasime koos palju müsteeriume.”
„Tõesti?”
„Oojaa, sa peaks olema uhke, et sul oli selline onu. Muidugi kiskus su onu mind sadadesse kaklustesse, sest ma võtsin ta kuhugi kaasa ja tema ei jätnud kedagi rahule, aga… Lõbus värk. Lõbus värk.”
Nad sõitsid edasi, kuni ees hakkasid kumama linnatuled. Varsti asendus autot ümbritsenud pimedus märgadelt teedelt peegelduva oranži kumaga. Linn oli vaikne ja paigal, tänavad peaaegu tühjad. Nad pöörasid väikesele parkimisplatsile, Leebesurm keeras mootori kinni ja vaatas Stephanie poole.
„No nii, sina oota siin.”
„Just.”
Leebesurm astus välja. Möödus kaks sekundit, kuid Stephanie polnud tulnud kaasa selleks, et vaid kõrval oodata – ta pidi nägema, milliseid üllatusi maailmal talle veel varuks oli. Tüdruk astus välja ja Leebesurm vaatas teda.
„Stephanie, ma pole päris kindel, et sa mu autoriteeti austad.”
„Ei austa.”
„Või nii. Nojah.” Leebesurm surus kaabu pähe, mässis salli lõualuu ümber, kuid ei pannud pähe parukat ja päikeseprille. Ta vajutas autovõtit, auto piiksus ja lukustas uksed.
„Ongi kõik?”
Leebesurm vaatas üles. „Kuidas palun?”
„Sa ei karda selle varastamist? Me pole just linna kõige paremas piirkonnas.”
„Sellel on alarm peal.”
„Kas sa mingit loitsu või midagi muud ei pane sinna? Et seda kaitsta?”
„Ei. See on päris korralik alarm.”
Leebesurm hakkas astuma. Stephanie katsus temaga sammu pidada.
„Kas sa üldse loitsid?”
„Mõnikord. Ma üritan viimasel ajal maagiale mitte loota. Katsun hakkama saada
