style="font-size:15px;"> „Kuidas palun?”
„Maagiaga teha. Näita mulle midagi.”
Kui Leebesurmal oleks olnud kulmud, oleks need imestusest taevani kerkinud. „Elavast luukerest ei piisa või? Tahad enamat?”
„Jah,” ütles Stephanie. „Tee mulle sissejuhatus.”
Ta kehitas õlgu. „Nojah, ega see vist halba tee. On olemas kahte tüüpi maage või sortse – Adeptid kasutavad ühte võlukunstiharu, Elementalid teist. Adeptid on agressiivsemad ja nende võtted võimsamad. Seevastu Elementalid, nagu ma ise, valivad vaiksema tee ja töötavad selle nimel, et meisterlikult elemente vallata.”
„Elemente vallata?”
„Võib-olla väike liialdus. Me otseselt ei valda neid, me manipuleerime nendega. Mõjutame neid.”
„Näiteks mida? Nagu maapinda, tuult…”
„Vett ja tuld, just.”
„Aga näita.”
Leebesurm kallutas pead veidike paremale ja Stephanie kuulis ta hääles lõbusust. „Hea küll,” ütles ta ja sirutas avatud peopesa Stephanie poole. Tüdruk kortsutas kulmu, tundis pisut jahedust ja märkas siis, et mööda nägu jookseb alla veepisar. Hetke pärast olid ta juuksed läbimärjad, otsekui oleks ta pärast sukeldumist just veepinnale tõusnud.
„Kuidas sa seda tegid?” küsis ta pead raputades ja veepiisku endast eemale heites.
„Ütle sina,” vastas Leebesurm.
„Ma ei tea. Ilmselt tegid midagi õhuniiskusega?”
Leebesurm vaatas teda. „Väga tubli,” ütles ta tunnustavalt. „Esimene element, vesi. Me ei suuda küll Punast merd poolitada, aga võime seda pisut mõjutada.”
„Näita mulle jälle tuld,” ütles Stephanie innukalt.
Leebesurm nipsutas kinnastatud sõrmi ja sädemed lendasid. Ta tõmbas käe rusikasse, sädemed paisusid leegiks ja ta hoidis edasi kõndides oma käes tulekera. Leek läks tugevamaks ja Stephanie tundis, kuidas ta juuksed kuivasid.
„Vau,” ütles ta.
„Just, vau,” vastas Leebesurm. Ta sirutas käe välja ja lennutas tulepalli läbi õhu. See põles öötaevas tulise kaarena ja hääbus siis olematuks.
„Mis maapinnaga teha saab?” küsis Stephanie, kuid Leebesurm raputas pead.
„Seda sa näha ei taha ja loodetavasti ei näegi kunagi. Võim maa üle on puhtalt enesekaitseks ja ainult viimase häda korral.”
„Mis siis on kõige vägevam? Tuli?”
„See on kõige uhkem, saab kõige rohkem „vau”-sid. Sind üllataks hoopis see, mida saab teha väikese õhukogusega, kui seda õigesti nihutada. Nihutatud õhk ei kao lihtsalt kuhugi, seda tuleb kuhugi nihutada.”
„Kas tohib näha?”
Nad jõudsid parkla ääreni ja seda raamiva madala telliskiviseinani. Leebesurm painutas sõrmi, sirutas järsku käe välja ja nähvas randmega seina suunas. Õhk väreles ja tellised plahvatasid teisele poole. Stephanie jõllitas seinas tuliuut auku.
„See,” ütles ta, „on ülilahe.”
Nad kõndisid edasi ja Stephanie piidles aeg-ajalt tagasi seina poole.
„Ja kuidas on Adeptidega? Mida nemad oskavad?”
„Tundsin mõned aastad tagasi üht vennikest, kes suutis mõtteid lugeda. Kohtasin üht naist, kes võis muuta oma kuju, muutuda ükskõik kelleks otse su silme all.”
„Kumb on tugevam?” küsis Stephanie. „Elemental või Adept?”
„Oleneb maagist. Adeptil võib olla varrukas nii palju trikke, nii palju võimeid, et ta osutub tugevamaks kui kõige tugevam Elemental. Seda on juhtunud.”
„See kõige hullem sorts, tema oli Adept?”
„Tegelikult mitte. Mevolent oli Elemental. Seda juhtub harva, et Elemental satub nii kaugele pimeduse rajale, aga juhtub.”
Stephanie tahtis hirmsasti küsida üht küsimust, kuid ei soovinud liiga innukana näida. Ta toppis pöidlad teksade vööaasadesse ja küsis nii muuseas, justkui oleks äsja selle peale tulnud: „Ja kuidas üldse teada, kas oskad võlukunsti? Kas seda suudab igaüks?”
„Mitte igaüks. Tegelikult suhteliselt vähesed. Need, kes suudavad, kogunevad samadesse piirkondadesse, nii et üle kogu maailma on väikesed kogukonnad. Ainuüksi Iirimaal ja USA-s on kaheksateist erinevat kvartalit, kus ei ela kedagi peale sortside.”
„Kas võib olla sorts ilma seda ise teadmata?”
„Oojaa. Mõned kõnnivad iga päev igavledes ringi ja neil pole aimugi, et nende enda sõrmeotstes peitub imeline maailm. Ja nad elavad päevade lõpuni täielikus teadmatuses ja surevad ilma, et oleks saanudki teada oma võimalikust suurusest.”
„See on tõsiselt kurb.”
„Tegelikult on see tõsiselt naljakas.”
„Ei. Ei ole, see on kurb. Kuidas sulle oleks meeldinud, kui sa polekski iial teada saanud, mida tegelikult oskad?”
„Ma poleks seda teadnud,” vastas Leebesurm ja jäi seisma. „Oleme kohal.”
Stephanie tõstis pilgu. Nad olid jõudnud ühe ajahambast puretud vana üürimaja juurde, mille seinu määris grafiti ning mille aknad olid mõranenud ja räpased. Ta sammus Leebesurma järel betoontrepist üles fuajeesse ja koos läksid nad viltu vajunud treppidest teisele korrusele.
Siin oli vaikne ja haises niiskuse järele. Kolmandal korrusel pääsesid ukse ja ukseava vahel olevast praost lõhenenud valguskillud muidu pimedasse koridori. Nad kuulsid ühest korterist kostvaid telekahelisid.
Neljandale korrusele jõudes teadis Stephanie, et nad on kohal. Korrus oli puhas, ei haisenud ja oli hästi valgustatud. Nad oleks olnud justkui täiesti teises majas. Ta kõndis Leebesurma järel koridori keskele ja märkas, et ühelgi uksel polnud numbrit. Ta vaatas ust, millele Leebesurm koputas ja nägi sellel silti „Raamatukogu”.
Kuni nad ootasid, ütles Leebesurm: „Üks asi veel. Ükskõik kui väga sa seda ka ei tahaks, ära ütle talle oma nime.”
Uks avanes enne, kui ta jõudis veel midagi küsida ja sealt piilus välja kõhetu mees suurte ümmarguste prillidega. Tema nina oli kongus ja traatjad juuksed hõrenemas. Tal oli ruuduline ülikond ja kikilips. Ta piidles Stephanied, noogutas siis Leebesurmale ja paotas nende sisse lubamiseks piisavalt ust.
Stephanie mõistis, miks ühelgi uksel numbrit polnud – need kõik viisid samasse ruumi. Korteritevahelised seinad olid eemaldatud, et mahutada riiulitele tohutut hulka raamatuid. Neid oli virnade kaupa ja riiulilabürint ulatus hoone ühest seinast teise. Kui nad prillidega mehe järel läbi labürindi kõndisid, nägi ta teisigi, kes lugemisele keskendusid, kes olid pooleldi varjatud, kes ei paistnud olevat päris õiged…
Raamatukogu keskel oli avatud ruum nagu metsalagendik ja seal seisis kõige
