juurde ja ronis selle kaudu rooli taha. Ta keeras süütevõtit, mootor käivitus, kaebles natuke ja hakkas siis tööle.
Stephanie keha oli väsinud. Mõistus oli väsinud. Tema jäsemed mõjusid rasketena ja silmad tahtsid kinni vajuda. Ta õngitses taskust välja mobiili – imekombel polnud kanali vesi seda rikkunud. Ta vajutas nuppu ja ekraanile ilmus kell ning ta oigas. Seejärel vaatas aknast, kuidas esimene hommikuvalgus taevasse hakkas imbuma.
„Mis on?” küsis Leebesurm. „Said haiget?”
„Ei,” vastas ta, „aga saan, kui ma Gordoni majja tagasi ei jõua. Emme tuleb mulle varsti järele.”
„Sa ei paista kuigi õnnelikuna.”
„Noh, ma ei taha sinna maailma tagasi minna – see on igav vana linn uudishimulike naabrite ja vastikute tädidega.”
„Sa pigem jääks maailma, kus sind öö jooksul kaks korda rünnatakse.”
„Ma tean, et see kõlab segaselt, aga jah. Siin juhtub asju.”
„Lähen täna hiljem ühe sõbraga kohtuma, ta võiks olla keegi, kes oskab meid aidata. Võid kaasa tulla, kui tahad.”
„Päriselt?”
„Mulle tundub, et sul on selle töö jaoks tõeliselt annet.”
Stephanie noogutas ja kehitas pisut õlgu. Kui ta suu uuesti lahti tegi, pidi ta suure vaevaga suurt rõõmu hääles varjama. „Ja kuidas on maagiaga?”
„Mis sellega siis on?”
„Õpetad mulle?”
„Sa isegi ei tea, kas sa oled selleks võimeline.”
„Kuidas ma teada saan? Kas selleks on mingi test?”
„Jah, me lõikame sul pea otsast. Kui see kasvab tagasi, oskadki võluda.”
„Sa teed jälle nalja, eks ole.”
„Küll on tore, et märkasid.”
„Kas sa õpetad siis või mitte?”
„Ma pole õpetaja. Olen detektiiv. Mul juba on karjäär.”
„Aa, muidugi. Lihtsalt, ma väga tahaks õppida ja sina tead sellest kõike.”
„Su lipitsemine on vaevumärgatav.”
„Aga OK, kui sa ei taha mind õpetada, siis pole hullu. Eks ma võin alati Selanat paluda.”
Leebesurm vaatas teda. „Selana sind ei õpeta. Ta ei õpeta sind, sest ta ei tee midagi, millest ta ise kasu ei saa. Alguses ei pruugi sa seda märgata ja sulle võib tunduda, et ta on tõesti su vastu kena, aga sa ei tohi teda iial usaldada.”
„Hea küll siis.”
„OK. Oleme rääkinud?”
„Oleme rääkinud. Ei usalda Selanat.”
„Tore. Hea, et saime selle selgeks.”
„Kas sa siis õpetad mulle maagiat?”
Ta ohkas. „Sinuga tegelemine saab olema rist ja viletsus, eks?”
„Nii mu õpetajad koolis räägivad.”
„Küll see saab lõbus olema,” ütles Leebesurm kuivalt. „Tean seda juba ette.”
Ta viis Stephanie Gordoni maja juurde. Poole tunni pärast plärtsus ema auto läbi hiigellompide ja tüdruk läks talle vastu. Tal õnnestus ema tähelepanu majast eemal hoida, et too ei märkaks vaid raami vastu nõjatuvat välisust.
„Tere hommikust,” ütles ema, kui Stephanie autosse istus. „Kõik on hästi?”
Stephanie noogutas. „Jaa, kõik on korras.”
„Sa paistad veidi räsituna.”
„Oh, aitäh, emme.”
Ema naeris, kui nad värava poole sõitsid. „Vabandust. Noh, kuidas siis öö möödus?”
Stephanie kõhkles hetke ja kehitas siis õlgu. „Sündmusteta.”
7
SERPIN
Nefarian Serpinil oli külaline.
Varjusõdalased kummardasid sügavalt, kui ta mööda lossikoridore kõndis. Kaugusest paistsid nad ehtsatena, kuid lähedalt nähes polnud nad muud kui elavate odavad imitatsioonid. Nende paberjas nahk oli vaid ilmetu kest, mille puhusid seestpoolt täis kõige võikamad gaasid. Ainult jäsemed olid tihked ja rasked – nende jalad põntsusid, kui nad sammusid, ja käed tirisid raskusega käsivarsi allapoole, mistõttu seisid nad alati küürus asendis.
Mida lähemale ta peasaalile jõudis, seda rohkem neid oli. Nad olid lihtsad olendid, kuid täitsid käsku ja neile polnud öeldud, mida külalisest arvata. Serpin sisenes peasaali, Varjusõdalaste mass lõi lahku ja tumedas ülikonnas mees pöördus tema poole.
„Härra Õnnis,” ütles Serpin viisakalt. „Arvasin, et olete surnud.”
„Minagi olen seda kuulnud,” vastas hr Õnnis. Ta oli elegantne, lihaseline ja massiivne mees, sama pikk kui Serpin. Ent kui Serpinil olid mustad juuksed ja smaragdroheliselt sädelevad silmad, oli hr Õnnis kiilakas ja tema silmad kõige kahvatumat sinist tooni. „Tegelikult alustasin ise seda kuulujuttu. Mõtlesin, et siis jätavad inimesed mu pensionieas rahule.”
„On see nii?”
„Kahjuks mitte.”
Serpin viipas Varjusõdalastele, et nood lahkuksid, ja viis oma külalise võõrastetuppa.
„Võin teile midagi valada?” küsis Serpin alkoholikapi juurde siirdudes. „Või on veel liiga vara?”
„Olen siin äriasjus,” ütles hr Õnnis. „Vanemate asjus.”
Serpin pöördus ja naeratas. „Ja kuidas Vanematel läheb?”
„Nad on mures.”
„Millal nad poleks?”
Serpin läks akna all oleva tugitooli juurde. Ta vaatles tõusvat päikest, istus siis tugitooli, ristas jalad ja ootas, et hr Õnnis jätkaks. Viimane kord, kui nad siinsamas ruumis koos olid, üritasid nad üksteist tappa. Juba see asjaolu, et hr Õnnis jäi püsti seisma, ütles Serpinile, et nad mõtlesid üht ja sama. Härra Õnnis kartis teda.
„Vanemad kutsusid mind, sest viis päeva tagasi kadus kaks nende seast – Klement Maru ja Aleksander Sumb.”
„Küll on kahetsusväärne, kuid ma ei usu, et oleks olnud iial rõõm ükskõik kummaga kohtuda.”
„Nende ülesandeks oli… jälgida teid, nii aeg-ajalt.”
„Nuhid?”
„Kindlasti
