kõmakas ja kriiskamine, mida tekitas metalli liikumine mööda metalli. Stephanie jõnksatas turvavöö vastu ja lõi pea vastu akent. Tänav pööras end hoogsalt külili ja ta mõistis, et Bentley keerab end katusele. Ta kuulis, kuidas Leebesurm tema kõrval vannub. Korraks oli Stephanie kaalutu ja siis maandus Bentley taas tänavale ning virutas ta vastu armatuuri. Auto kõikus tagasi ratastele. Stephanie vaatas oma põlvi suurte silmadega, kuid aju oli mõtlemiseks liiga rabatud. Vaata üles, ütles õrn hääleke ta peas. Vaata üles, et näha, mis toimub. Bentley oli hääletu, mootor vaigistatud, aga kusagilt kostis teise mootori häält. Autouks avanes ja sulges. Vaata üles. Sammud, jooksusammud. Vaata kohe üles. Leebesurm tema kõrval oli liikumatu. Vaata üles, keegi tuli sulle järele. Vaata üles, KOHE.
Juba teist korda sel ööl plahvatas aken ta kõrval ning majas käinud mees krabas ta kinni ja tiris autost välja.
6
TUTVUSE LAGUNEMINE
Mehe riided olid söestunud ja ribadeks, kuid tema nahka polnud kahjustanud tulekera, mis ta Gordoni majas endasse haaras. Stephanie jõudis märgata ta nägu, kui teda Bentley tulede kollasest valgusest läbi lohistati, ja see nägu oli vihast ja raevust moondunud. Seejärel tõsteti ta õhku ja virutati neile pihta sõitnud auto kapotile. Mehe käed olid ta krae kokku kägardanud ja nukid surusid kurku.
„Sa sured,” sisistas ta, „nüüd ja kohe, kui sa ei anna mulle seda neetud võtit.”
Stephanie käed olid mehe kätel, üritades haaret murda. Ta tundis peapööritust ja veri vemmeldas meelekohtadel. „Palun,” sosistas ta, proovides hingata.
„Sa jätad minust halva mulje,” urises mees. „Mu isand peab mind lollakaks, kui ma ei suuda ühe pisikese rumala plikatirtsu käest kätte saada üht pisikest rumalat võtit!”
Tänav nende ümber oli inimtühi. Poed ja ärid – kõik ööseks suletud. Keegi poleks teda kuulnud. Keegi ei tuleks appi. Kus on Leebesurm?
Mees tõstis ta kapotilt õhku ja virutas uuesti tagasi… Stephanie karjus valust ja mees kummardus lähemale, parem käsivars ta lõua alla surumas. „Ma murran su kiitsaka kaela,” sisistas ta.
„Ma ei tea mingist võtmest mitte midagi,” ahmis Stephanie õhku.
„Kui sa ei tea midagi, oled mulle kasutu ja ma löön su siinsamas maha.”
Tüdruk vaatas seda koledasti moonutatud nägu ja ta lõpetas katsed mehe käsi eemale lükata. Selle asemel surus ta oma pöidla mehe õlas olevasse kuuliauku. Mees röökis ja lasi lahti. Ta tuigerdades vandudes tagasi, Stephanie rullis end auto pealt maha ja jooksis Bentley poole. Leebesurm prõmmis uksele, kuid see oli löögist paindunud ja hoidis ta jalga kinni.
„Kao!” hüüdis ta läbi purunenud akna. „Kao siit!”
Stephanie vaatas tagasi, nägi kogu lähenemas ja tõukas end autost eemale. Ta libises märjal teel, kuid ajas end jalgele ja jooksis, mees otse tema taga, hoides kinni oma vigasaanud õlast.
Mees sööstis ettepoole. Stephanie kükitas, haaras tänavalambi postist kinni ja vibutas end kõrvale, mistõttu mees lendas temast mööda, kõnniteele siruli. Stephanie jooksis vastassuunda ja möödus kahest autost. Ta ei julenud tagasi vaadata – ta ei tahtnud, et kiirust tekitanud hirm hakkaks ootamatult ta põgenemist õõnestama. Oli liiga pime, et enda ees midagi märgata, ta ei näinud omaenda käest kaugemale. Ta jookseb kohe otse vastu seina ega saa…
Sein.
Stephanie keeras end viimasel hetkel. Ta sai käed tõsta ja vastu seina põrutades end eemale lükata, kaotamata eriti kiiruses, ning jätkas jooksu nurga taha. Mees ei näinud pimedas temast paremini ja Stephanie kuulis, kuidas ta vastu seina tormates kõvasti vandus.
Ees pimedus katkes. Ta nägi möödumas taksot. Mees tema selja taga libises ja koperdas – ta oli pääsemas. Ta pidi vaid jooksma lähima inimeseni ja mees ei julgeks talle järele tulla.
Stephanie sööstis varjudest välja ja karjus appi, kuid takso oli läinud ning tänav tühi. Ta karjus uuesti, nüüd juba meeleheitest. Tänavalambid värvisid ümbruse oranžiks ja joonistasid tema ette ta varju. Selja tagant liikus lähemale teine vari. Ta viskus kõrvale just sel hetkel, kui mees mööda tormates teda peaaegu tabas.
Stephanie ees oli kanal, mis voolas läbi linna. Ta jooksis sinnapoole, olles teadlik sellest, et mees oli taas ta selja taga ja lähenes jõudsalt.
Ta tundis oma õlal sõrmi. Esimene puude oli põgus, kuid teine haaras juba kõvasti. Mehe käsi tõmbus ta õla ümber koomale just siis, kui Stephanie kanali äärele jõudis. Tal õnnestus ettepoole viskuda enne, kui mees jõudis teda tagasi tõmmata. Ta kuulis selja tagant paanikakisa ja mõistis, et oli mehe endaga kaasa tirinud.
Seejärel mattis jäine vesi nad endasse.
Külm lõi ta korraks hingetuks, kuid Stephanie võitles sellega ja vehkis jalgadega. Ta haaras vett ja tiris seda külgedele nii, nagu oli teinud lugematuid kordi Haggardi rannas. Nüüd liikus ta ülespoole, valguse poole.
Ta jõudis ahmides pinnale ja pööras oma pead. Tüdruk nägi, kuidas mees rabeleb ja kätega surmahirmus vehib. Viivuks tundus Stephaniele, et mees ei oska ujuda, kuid see polnud kõik. Vesi tegi talle haiget, töötas nagu hape, söövitades temalt tükke. Tema karjed muutusid kurguhäälseteks helideks ja Stephanie vaatas, kuidas ta lagunes ning vaikseks ja vägagi elutuks muutus.
Stephanie ujus temani hulpivatest tükikestest eemale ja kündis läbi vee. Käed ja jalad olid külmast juba kanged, aga ta jätkas seni, kuni sild oli kaugel selja taga. Ta jõudis lõdisedes kanali ääreni ja suutis end välja vinnata. Käed rinnal risti, ketsid iga sammuga mulksumas ning juuksed pea külge kleepunult ruttas ta Bentley juurde.
Sinna jõudes oli Bentley tühi. Stephanie hoidis end varju, valgusest eemale. Üks veok sõitis mööda ja aeglustas õnnetuspaigani jõudes kiirust. Kui juht kedagi ei näinud, sõitis veok edasi. Stephanie ei liikunud paigalt.
Mõne minuti pärast ilmus Leebesurm kitsast kõrvaltänavast, kuhu Stephanie oli põgenenud. Ta kõndis kiirelt ja vaatas tänavat pidi edasi-tagasi, kuni jõudis autoni.
Stephanie astus varjudest välja.
„Hei,” ütles ta.
„Stephanie!” hüüdis Leebesurm ja tormas ta juurde. „Oled elus!”
„Käisin ujumas,” ütles ta, üritades hoida hambaid plagisemast.
„Mis juhtus?” küsis Leebesurm. „Kus ta on?”
„Siin ja seal.” Leebe tuuleke käis Stephanie ligunenud riietest läbi. „Vesi nagu… lagundas ta tükkideks.”
Leebesurm noogutas. „Seda juhtub.”
Ta sirutas käe välja. Stephanie tundis, kuidas ta kuivab ja vesi voolab tema pealt, kogunedes pea kohale uduks. „Sind see ei üllata?” küsis ta.
Leebesurm liigutas pilve eemale ja lasi selle lahti. Tänavale sadas kerge sabin. „Mõned Adepti maagiatüübid ei ole odavad. Nagu me Gordoni majas nägime, oli su ründaja teinud end tulekindlaks ja ilmselt oli selle üle väga uhke.
Kahjuks oli selle väikese loitsu hinnaks see, et suur veekogus on surmav. Igal kõval loitsul on oma peidetud konks.”
Ta
