style="font-size:15px;"> Ja pimedus sadas nende peale.
Käsikiri oli paks ja raske, nagu kõik Gordoni raamatud. Ta oli enamikku neist lugenud ja – kui jätta kõrvale väike edevusmaik – olid need talle täitsa meeldinud. Tema lood kippusid olema inimestest, kes suutsid teha imelisi ja hämmastavaid asju ning imelikest ja hirmsatest sündmustest, mis tõid vältimatult kaasa nende veidra ja koletu surma. Ta pani tähele, et onu tavatses lavale seada tugeva ja ülla kangelase, kellele ta raamatu käigus süstemaatiliselt julmi karistusi kaela saatis, et koorida maha igasugust ülbust ja kindlustunnet, nii et lõpuks oli kangelane saanud vagurakstegeva, suure õppetunni. Ja siis lõi Gordon ta maha, tavaliselt kõige mitteväärikamal viisil. Stephanie kujutas lugemise ajal ette, kuidas Gordon seda kirjutades õelalt kõkutas.
Ta tõstis tiitellehe kõrvale ja pani selle hellalt käsikirja kõrvale töölauale teistpidi. Ta hakkas lugema. Ta ei plaaninud seda kaua teha, kuid varsti neelas ta igat sõna, märkamata kägisevat vana maja või väljas ladistavat vihma.
Mobiil helises ja ta võpatas. Ta oli lugenud juba kaks tundi. Ta vajutas vastuvõtunupule ja tõstis telefoni kõrva juurde.
„Tere, kullake,” ütles ema hääl, „kõik hästi?”
„Jah,” vastas Stephanie. „Loen lihtsalt.”
„Ega ometi mitte mingit Gordoni raamatut? Steph, ta kirjutab hirmsatest koletistest ja õudsetest asjadest ja halbadest inimestest, kes teevad veel hullemaid asju. Näed veel õudusunenägusid.”
„Ei, ema, ma… ma loen sõnastikku.” Isegi telefoni teises otsas valitsev üürike vaikushetk kõlas skeptiliselt. „Sõnastikku?” ütles ema. „Tõsiselt või?”
„Jajah,” ütles Stephanie. „Kas sa teadsid, et on olemas selline sõna nagu „plumps”?”
„Sa oled imelikum kui su isa.”
„Seda ma arvasin… kas auto on korras?”
„Ei, seepärast ma helistangi. Nad ei saa seda käima ja tee sinu juurde on üle ujutatud. Ma tulen taksoga nii kaugele kui saan. Vaatame, kas ma leian jalgsi mõne raja. Aga vähemalt kaks tundi läheb kindlasti.”
Stephanie haistis võimalust. Juba lapsest peale oli ta parima meelega eelistanud olla seltskonna asemel üksi ja talle koitis nüüd, et pole iial veetnud tervet ööd vanemateta. Keele peal tantsiskles väike vabadusemaitse.
„Emme, mul on kõik hästi. Sa ei pea tulema. Ma saan siin hakkama.”
„Mitte mingil juhul ei jäta ma sind sellesse imelikku majja üksi.”
„See ei ole imelik maja. See on Gordoni oma ja see sobib hästi. Pole mingit mõtet proovida täna siia tulla – vihma tuleb liiga kõvasti.”
„Kallike, mul ei lähe kaua.”
„Sul läheks terve igavik. Kus üleujutus on?”
Ema vaikis hetkeks. „Sillal.”
„Sillal? Sa kavatsed silla juurest siia kõndida?”
„Kui ma kõnnin hästi kiiresti…”
„Emme, ära räägi rumalusi. Las issi korjab su peale.”
„Kullake, oled sa täitsa kindel?”
„Mulle meeldib siin. Päriselt ka. OK?”
„No hea küll,” ütles ema vastumeelselt. „Ma tulen hommikul esimese asjana sinna, et sind peale korjata, eks? Ja ma nägin kappides natuke toitu, nii et kui kõht tühjaks läheb, tee endale midagi.”
„OK. Näeme siis homme.”
„Helista kohe, kui midagi vajad või tahad natuke seltsi.”
„Jaa. Head ööd, emme.”
„Ma armastan sind.”
„Ma tean.”
Stephanie katkestas kõne ja ta suu venis kõrvuni. Ta libistas telefoni tagasi jakitaskusse, pani jalad lauale, sättis end taas mugavamalt tooli, ja jätkas lugemist.
Kui ta uuesti pilgu tõstis, märkas ta üllatusega, et kell oli peaaegu keskööni jõudnud ja vihm läbi saanud. Kui ta oleks praegu kodus, oleks ta voodis. Ta pilgutas lugemisest valusaid silmi, tõusis püsti ja läks alumisele korrusele kööki. Ta oli tänulik, et oma rikkusest ja edukusest ja ekstravagantsest maitsest hoolimata oli Gordon söögi osas üsna tavapärane sell. Leib oli seisnud ja puuvili juba pisut liiga küps, aga seal oli küpsiseid ja hommikuhelbeid ja külmkapist leitud piim sobis veel üheks päevaks. Stephanie valmistas endale eine ja uitas elutuppa ning lülitas sisse teleka. Ta istus diivanile ja oli just end mugavalt sisse seadmas, kui helises lauatelefon.
Ta nõjatus küünarnukile ja põrnitses seda. Kes see ometi helistab? Kõik, kes teadsid, et Gordon on surnud, ei saaks helistada, kuna nad teadsid, et ta on surnud ja ta tõesti ei tahtnud seda öelda ühelegi inimesele, kes seda veel ei teadnud. Võib-olla olid need ta enda vanemad, aga miks nad ei võiks helistada siis mobiilile?
Leides, et maja uue omanikuna on tal kohustus omaenda telefonile vastata, võttis Stephanie toru hargilt. „Halloo?”
Vaikus.
„Halloo?” kordas Stephanie.
„Kes see on?” küsis meeshääl.
„Vabandust,” ütles Stephanie, „kellega soovite rääkida?”
„Kes see on?” küsis hääl juba ärritunult.
„Kui te otsite Gordon Edgleyt,” ütles Stephanie, „siis kahjuks…”
„Ma tean, et Edgley on surnud,” nähvas mees. „Kes sina oled? Nimi?”
Stephanie kõhkles. „Miks te seda küsite?” päris ta.
„Mida sa seal majas teed? Miks sa tema majas oled?”
„Kui soovite homme tagasi helistada…”
„Ma ei soovi, saad aru? Kuule, plika, kui sa mu isanda plaane rikud, saab ta väga vihaseks ja ta ei ole mees, keda sa tahaksid välja vihastada, mõistad? Niisiis, kes sa oled?”
Stephanie märkas, et ta käed värisevad. Ta sundis end rahunema ja avastas ruttu, et ebalust asendas pahameel. „Minu nimi pole sinu asi,” ütles ta. „Kui tahad kellegagi rääkida, helista homme mõistlikul ajal uuesti.”
„Sina minuga nii ei räägi,” sisistas mees.
„Head õhtut,” ütles Stephanie kindlalt.
„Sina minuga niimoodi ei räägi…”
Ent Stephanie pani juba toru hargile. Järsku ei tundunud mõte kogu öö veetmisest üksi enam nii meeldivana. Ta kaalus vanematele helistamist, kuid noomis end sellise lapsikuse pärast. Milleks neile muret valmistada, mõtles ta endamisi. Miks nad peaks muretsema millegi nii…
Keegi prõmmis välisuksele.
„Tee lahti!” kostis prõmmimise
