teeselda, aga võib-olla väga vaikselt püsides lööks mees käega ja lahkuks. Ta kuulis, kuidas ta vannub ja prõmmimine läks nii tugevaks, et välisuks raksus löökide all. „Jäta mind rahule!” hüüdis Stephanie.
„Uks lahti!”
„Ei!” karjus ta vastuseks. Karjumine sobis hästi – see varjas ta hirmu. „Ma kutsun politsei! Ma kutsun kohe praegu politsei!”
Prõmmimine jäi kohe järele ja Stephanie nägi, kuidas kogu ukse juurest eemale liikus. Oligi kõik? Kas ta hirmutas mehe minema? Talle tuli meelde tagauks – oli see ikka lukus? Muidugi oli lukus… Pidi ju olema. Aga ta polnud kindel, polnud selles veendunud. Ta haaras kamina kõrvalt ahjuroobi ja küünitas parajasti telefoni poole, kui kuulis koputust otse ta kõrval olevale aknale.
Ta kiljatas ja hüppas tagasi. Kardinad olid valla, õues oli kottpime. Ta ei näinud midagi.
„Oled seal üksi?” küsis hääl. Nüüd see õrritas ja mängis temaga.
„Kao minema,” ütles ta kõva häälega ja hoidis ahjuroopi üleval, et mees seda näeks. Ta kuulis ta naeru.
„Ja mis sa sellega teed?” küsis ta.
„Löön su pea lõhki!” röökis Stephanie tema suunas, hirm ja raev sees kobrutamas. Ta kuulis, kuidas mees jälle naeris.
„Ma ei taha muud kui sisse tulla,” ütles ta. „Tee mulle uks lahti, plika. Lase mind sisse.”
„Politsei on juba teel,” ütles Stephanie.
„Valevorst.”
Tema ei näinud klaasi taga mitte midagi, mees aga kõike. Ta hiilis telefoni juurde ja rabas selle hargilt. „Ära tee seda,” ütles hääl.
„Ma kutsun politsei.”
„Tee on suletud, plika. Kui neile helistad, murran ukse maha ja tapan su enne, kui nad kohale jõuavad.” Hirmust sai paanika ja Stephanie tardus. Ta oli nutma puhkemas. Ta tundis seda, pisarad hakkasid kogunema. Ta polnud aastaid nutnud.
„Mida sa tahad?” küsis ta pimeduse käest. „Miks sa pead sisse tulema?”
„Minus pole asi, plika. Mind lihtsalt saadeti ühte asja ära tooma. Lase mind sisse. Ma vaatan ringi, võtan selle, mille järele tulin, ja lähen. Ma ei kõverda ühtegi ilusat juuksekarva su ilusas väikses peas, ma luban. Nii et ava nüüd kohe see uks.”
Stephanie võttis ahjuroobist kramplikult mõlema käega kinni ja raputas pead. Nüüd ta juba nuttis ja pisarad voolasid mööda põski alla. „Ei,” ütles ta.
Ta kiljus, kui rusikas raginal läbi akna tuli ja vaiba klaasisajuga kattis. Ta koperdas tahapoole. Mees hakkas aga sisse ronima, jõllitas teda leegitsevate silmadega ja ei märganudki teda lõikuvaid klaasitükke. Samal hetkel, kui ta jalg põrandat puudutas, sööstis Stephanie toast välja välisukse juurde ja hakkas luku kallal kohmitsema.
Tugevad käed haarasid teda selja tagant. Ta kiljus jälle, kui ta üles tõsteti ja tagasi tõmmati. Ta lõi jalaga umbropsu ja tabas kannaga mehe säärt. Mees urahtas ja lasi ta lahti. Stephanie väänles ja üritas ahjuroobiga talle vastu lõugu virutada, kuid mees püüdis selle kinni ning tõmbas tal käest. Üks käsi haaras kõrist ja Stephanie ahmis õhku, võimetu hingama, kui mees ta elutuppa tagasi tiris.
Ta heitis tüdruku tugitooli, nõjatus ta kohale ja Stephanie ei suutnud tema haaret murda, ükskõik kui kõvasti ta ka ei proovinud.
„Nii,” ütles mees, suu irvest viltu kiskudes, „äkki annad mulle nüüd selle võtmekese, väike plika?”
Ja just siis lendas välisuks hingedelt ja majja tormas Luuker Leebesurm.
Mees vandus, lasi Stephanie lahti ja vehkis ahjuroobiga, kuid Leebesurm tormas talle otsa nii kõvasti, et mehe pea oleks Stephanie arust pidanud peaaegu et küljest lendama. Mees kukkus põrandale ja veeres tagasi, kuid ajas end püsti samal hetkel, kui Leebesurm taas tuli. Mees viskus ettepoole. Nad põrkasid kokku ja kadusid üle diivani ning Leebesurm jäi kaabust ilma. Stephanie märkas salli kohal valget välkumas.
Nad tõusid rüseledes jalule. Mees virutas haagi, mis lõi Leebesurma päikeseprillid otse toa teise seina. Leebesurm küürutas, haaras mehel vöökohast ja keeras oma puusa talle vastu. Mees lendas kõva matsuga põrandale.
Ta vandus jälle, kuid siis meenus talle Stephanie ja ta sööstis tüdruku poole. Stephanie kargas toolist välja, ent enne, kui mees temani jõudis, oli Leebesurm juba kohal ja lõi mehe jalad alt ära. Ta maandus lõuaga vastu väikest kohvilauda ja ulgus valust.
„Arvad, et suudad mind peatada?” röökis ta, üritades püsti tõusta. Näis, et ta jalad olid nõrgad. „Tead üldse, kes ma olen?”
„Pole õrna aimugi,” vastas Leebesurm.
Mees sülitas veretombu ja irvitas väljakutsuvalt. „Aga mina sind tean,” ütles ta. „Minu isand on rääkinud sinu kohta kõike, detektiiv, ja sa pead palju rohkem vaeva nägema, kui tahad mind peatada.”
Leebesurm kehitas õlgu. Stephanie vaatas jahmunult, kuidas tema peopesas süttis tulekera, mille ta mehe pihta heitis, kes oli järsku üleni leekides. Ent hädakisa asemel kallutas mees pea kuklasse ja möirgas naerda. Tuli küll kattis teda, kuid ei põletanud.
„Veel!” naeris ta. „Lase tulla!”
„Kuidas soovid.”
Ja seejärel võttis Leebesurm pintsakutaskust vanamoodsa revolvri, tulistas ja relv võpatas lasu tõttu veidi tagasi. Kuul tabas meest õlga. Ta karjatas ja proovis seejärel põgeneda, kuid komistas. Ta koperdas ukseava poole, võimaliku lasu eest põigeldes ja põigates, ent leegid varjasid nähtavust piisavalt palju, et ta riivas välja pääsedes seina.
Siis oligi ta kadunud.
Stephanie jõllitas ukse poole ja üritas võimatust midagi mõistuspärast luua.
„Nojah,” ütles Leebesurm. „Seda iga päev ei näe.”
Stephanie pöördus ta poole. Kui kaabu lendas peast, kadusid ka juuksed. Kogu selle segaduse käigus oli ta silmanud kriitvalget pealage, nii et ümber pöörates eeldas ta näha võib-olla kiilakat albiinot. Aga ei. Nüüd, kus tal polnud päikeseprille ja sall rippus lõdvalt, polnud kahtlustki, et tal polnud liha, tal polnud nahka, tal polnud silmi ja tal polnud nägu.
Pea asemel oli ainult kolju.
4
SALAJANE SÕDA
Leebesurm pani relva ära ja kõndis koridori. Ta piilus öhe. Olles veendunud, et kusagil ei varitsenud ainsatki inim-tulekera, tuli ta koridori tagasi ja vinnas ukse pingutusest ägisedes püsti. Ta nihutas selle õigele kohale tagasi ning jättis ukseava vastu nõjatuma, kehitas siis õlgu ja tuli elutuppa, kus Stephanie endiselt seisis ja teda põrnitses.
„Vabandust ukse pärast,” ütles ta.
Stephanie põrnitses.
„Ma maksan selle paranduse eest.”
Stephanie põrnitses.
„See on endiselt hea uks, tead. Tugev.”
Kui
