lihtsat seadust,” lausub ta. „Te ei tohi võlukunsti harrastada ilma Nõukogu heakskiiduta. Te ei tohi kasutada võlukunsti mittemaagiliste seaduste rikkumiseks. Ja te ei tohi paljastada end kui nõidu mittemaagilisele üldsusele. Me oleme veendunud, et sa rikkusid vähemalt kaht neist seadustest. Küllap kõiki kolme.”
Anna-Karin ahmib õhku. Ta tunnistaks üles ükskõik mida, kui ta ainult pääseks selle jäise halastamatu pilgu eest.
„Aga me saime oma jõu ju ammu enne seda, kui me Nõukogu olemasolust üleüldse kuulsime,” ütleb Minoo. „Ma ei väida, nagu poleks Anna-Karin seadusi rikkunud, aga ei või ju kedagi süüdistada maagiaseaduste rikkumises, kui see rikkuja seadustest isegi teadlik ei ole?”
Anna-Karin vaatab silmanurgast Minood. Minoo põsed õhetavad ja on selgelt näha, et ta kardab Alexanderit peaaegu sama palju kui Anna-Karin. Ometi julgeb ta vastu vaielda.
„Loomulikult ei või,” ütleb Alexander rahulikult.
„Hästi,” sõnab Minoo. „Ma tahtsin lihtsalt selle selgeks teha.”
„Ma võin teile kinnitada, et kogu protsess on põhjalik ja õiglane,” ütleb Alexander. „Seejärel jätkab Adriana teie koolitamist.”
Direktori näos ei liigu ükski lihas. Ta meenutab vahakuju.
„Veel üks asi,” ütleb Alexander. „Seni, kuni Nõukogu on otsuse langetanud, on teil rangelt keelatud võlujõudu kasutada. Viktor valvab teie järele koolis, ja meil on omad meetodid, kuidas teil ka vabal ajal silm peal hoida. Me võtame teiega ühendust, kui ülekuulamiste aeg on käes.”
Ta kõnnib trepi poole. Ent keegi seisab talle tee peale ette. Linnéa. Loomulikult.
Anna-Karini süda teeb kukerpalli. Ta tahaks Linnéale hüüda, et ärgu toppigu oma nina siia. Alexander on ohtlik, kas ta siis ei näe?
„Linnéa Wallin, ma pakun,” ütleb Alexander. „Mis sinul südamel on?”
„Ainult üks pisike asi. Maailmalõpp.”
„Meil jääb küllaldaselt aega, et tegeleda nii selle küsimusega kui ka teid saabuva lahingu jaoks välja õpetada.”
„Miks me peaksime teid üleüldse kuulama? Teil on meid rohkem vaja kui meil teid.”
Naeratusevirve mängleb Alexanderi huultel.
„Tõesti või? Kui sa nii arvad, siis tegutse selle tõekspidamise järgi. Aga tagajärgede eest pead sa ise vastutama.”
Ta puurib oma pilgu Linnéa omasse, tüdruk haarab peast kinni ja kiunatab, nagu oleks teda löödud. Tema päikeseprillid kukuvad maha.
„Ja seda ma sinu asemel uuesti ei üritaks,” ütleb Alexander.
Nende sõnadega astub ta auto poole, Viktor ja Adriana tihedalt kannul.
Linnéa peavalu ei taandu enne, kui ta on kruusateelt lahkunud ja üle maantee kõndinud. Ta ei oleks pidanud laskma Alexanderil ennast provotseerida. Loomulikult oli mees selleks valmis, et Linnéa proovib tema mõtteid lugeda. Ta virutas tagasi jõu, mida Linnéa tema vastu kasutas. Läbilõikavalt vilistava heli kaja on Linnéal endiselt peas.
Pärast koosolekut läksid kõik laiali. Nii palju oli, millest rääkida, aga nad ei julgenud seda avalikult teha. Nüüd ei pea nad hoiduma mitte üksnes deemonite saadikute eest. Ka Nõukogu saadikuid tuleb vältida.
Linnéa mobiil piiksatab. Teade Minoolt, et nad peavad kohtuma järgmisel õhtul Nicolause korteris. Otsustama täpselt, mida nad ülekuulamistel räägivad. Linnéa vastab, et ta tuleb. Kuigi üle kõige sooviks ta kogu sellest jamast pääseda.
„Linnéa!”
Ta pöörab ringi, kui kuuleb tuttavat häält.
Vanessa tuleb pooljoostes tema poole.
Linnéa teab, et loota on ohtlik, aga ta ei saa sinna midagi parata. Vanessa tahab temaga rääkida.
„Kas me võiksime koos minna?” küsib Vanessa.
„Muidugi,” vastab Linnéa nii kõigutamatult, kui suudab.
Nad kõnnivad tükk aega vaikides mööda maanteed. Linnéa ei söanda midagi öelda, kardab hetke ära rikkuda, taas viga teha nüüd, kui Vanessa tundub tema läheduse välja kannatavat.
Ta on nii pagana ilus, mõtleb Linnéa.
Päikeseprillide varjust silmitseb ta Vanessa pruuniks päevitunud sääri ja käsivarsi. Kogu see nahk, mida ta ei tohi iialgi puudutada. Tema kael, keha kontuurid liibuva särgiku all, mis on pisut üles kerkinud ja paljastanud nõgusa seljaosa. Äsja blondeeritud juuksed, mis helendavad teeäärsete tumedate puude taustal.
Vanessa teab loomulikult, et ta on nägus. Tema jaoks on see täiesti enesestmõistetav. Kuid Linnéa ei usu, et Vanessa teab, kui ilus inimene ta on.
Alguses oli Vanessat nii lihtne alahinnata. Too jahmatavalt lühikeste seelikute ja paksu huuleläikekihiga blondeeritud plika. Wille uus sõbranna. Ent Linnéa, kes peaks ennatlikest järeldustest kõike teadma, oli sunnitud õige pea nägema, et ka tal endal on eelarvamused.
Vanessa on julge. Arukas. Aus. Temas on mingi loomupärane headus. Ta on tõeline kangelanna. Ainus, mis teda nõrgaks teeb, on Wille. Wille on tema krüptoniit.
Kuradi oinas. Ta ei olnud Vanessat väärt. Linnéa ei taha mõeldagi sellele, et Wille on Vanessaga seksinud, aga raske on liigagi üksikasjalikke fantaasiapilte eemale tõrjuda, on ta ju ise Willega olnud.
Linnéast käib valu läbi, kui ta kujutab ette, mis tunne oleks Vanessale käsi ümber panna. Suudelda tema huuli, mis tunduvad nii pehmed. Linnéa mõtleb Jonte peo peale, kui Vanessa tuli vannitoast ja puudutas tema kätt. Kui Vanessa istus tema juures kodus diivanil ja nende jalad puutusid kokku ja üle pika aja oli tunne, nagu valitseks maailmas tasakaal.
Linnéa oleks ehk pidanud teda tol hetkel suudlema.
Ent ta pole iialgi aimanud Vanessa poolt pisimatki mõtet selles suunas, et ka tema võiks olla huvitatud. Ja Vanessa mõtted on nii uskumatult selged. Paar korda on ta mõelnud, et Linnéa on kena, aga see ei tähenda ju midagi. Linnéale on paljud inimesed kenad tundunud, ilma et ta nendesse armunud oleks olnud.
Armunud.
Sellest sõnast jääb väheks.
„Mõnikord ma tahaksin, et mina oskaksin sinu mõtteid lugeda,” ütleb Vanessa.
Linnéa kistakse päris ellu tagasi. Vanessa naeratab talle.
„Mida sa silmas pead?” küsib Linnéa.
„Sa näed nii müstiline välja.”
„Pole midagi müstilist. Mul lihtsalt pea valutab.”
„Anna andeks,” ütleb Vanessa. „Ma reageerisin kalmistul üle. Pärast sain ma aru, et sa märkasid sõrmuse puudumist, ja…”
„Ega mina poleks ka pidanud niimoodi ütlema,” lausub Linnéa ja võtab hoogu. „Anna andeks.”
Vanessa virutab jalaga ühele vanale õllepurgile.
