paneb ukse enda järel kinni ja keerab lukku. Vajub põrandale.
Vannitoa seinad keerlevad tema ümber. See on rohkem kui peapööritus. See on vabalangemine. Ida surub peopesad vastu põrandaplaate, et reaalsus päriselt ära ei kaoks. Ent too teine, Matilda, keeldub teda rahule jätmast.
Ida paneb vastu.
Ei taha, ei taha, ei taha.
Ta proovib leida jõudu oma vihast ja raevust, mida ta tunneb toimuva vastu.
Miks alati tema kõige raskemasse olukorda satub? Alati! Tema oli sunnitud tõtt rääkima, kõigepealt sundis teda pargis Anna-Karin ja seejärel tõeseerum. Tema pidi ootama direktori maja juures üksi pimedas, kui nad sisse murdsid. Tema kukkus kogu kooli silme all Luciarongkäigus kokku. Tema ei tohtinud osaleda, kui teised pidasid oma salajasi kokkusaamisi. Kuradi kiusajad sellised. Ja miks peab just temal olema kõige tülikam, kõige alandavam jõud?
Jäta mind rahule!!!
Silme ees süttiks nagu säraküünal.
Ida on kaotanud. Kutsumata külaline, teada-tuntud võõras tungib tema kehasse.
Uksele koputatakse.
„Ida,” kostab isa hääl. „Ega sa surema ei hakka? Ema paistab sedamoodi arvavat.”
Ida pigistab huuled kokku. Ei taha võõraid sõnu kuuldavale tuua.
Seejärel kaob põrand tal jalge alt.
Ta kukub läbi kaose, suundub selle põhja, mis võib ta lömastada, või ei ole põhja üleüldse olemas. Kõik käib liiga kiiresti. Ta aimab põlemise lõhna, tunneb reetmise kurbust, vihaks muutunud armastust, tagaaetu paanikat, mis on pöördunud leppimiseks möödapääsmatu saatusega. Ja seejärel tuleb tuli, terve tulemeri haarab ta endasse, ja hetkeks tunneb ta, kuidas see end läbi tema naha närib, kuidas see naha lõhestab ning liha selle all särisema ja mulisema paneb.
Ida proovib karjuda, ent kui ta suu lahti teeb, täitub see leekidega.
Viimane, mida ta näeb, on leekides „Mustrite raamat”.
Ta tunneb tugevat piparmündilõhna.
Ida teeb silmad lahti. Vasakus käes hoiab ta hambapastatuubi ja parema käe sõrmed on pastased.
Ta seisab vannitoapeegli ees.
Neoonsinise hambapastaga on peegli peale kirjutatud kolm tähte.
„Ida!” kostab isa hääl, see on nüüd murelik. „Mida sa seal teed?”
„Käi põrgusse!” karjub Ida vastu.
Ta karjub seda isale, Ringile, Matildale, kes ta pimedusse ja leekidesse kaasa vedas, kogu oma närusele elule.
Hommikuvalgus trügib läbi ribakardinate Nicolause elutuppa. Valguskiir sunnib Idat silmi pilgutama, kui ta tooli peal asendit vahetab. Minoo tahaks väga teada, ja mitte esimest ega viimast korda, mis nende laugude taga õieti toimub. Kes Ida tegelikult on?
„„Oht”? Enam ebamäärasem ei oleks saanud ollagi,” ütleb Linnéa.
„Oled sa kindel, et see oli Matilda?” küsib Minoo.
Ida noogutab.
„Ma vihkan seda kuradi eite,” ütleb ta. „Kas ta ei võiks vahelduse mõttes teist kellegi sisse ronida?”
„Lõpeta ära,” sõnab Vanessa. „Mul on temast rohkem kahju kui sinust.”
Ida turtsatab.
„Mida ta tahtis sinu meelest öelda?” küsib Minoo.
„Kust mina tean? Ma tean sama vähe kui teie. Ja muidugi, ma saan aru, et tal oli eluajal väga raske, aga see ei anna talle veel õigust kogu aeg minu sisse tungida! Sööklas üritas ta ka ühe korra. Kuigi siis õnnestus mul teda takistada.”
„Mida sa tegid?” küsib Linnéa.
„No vabandage väga, aga ma ei tahtnud ennast jälle kogu kooli silme all lolliks teha!”
Linnéa ohkab.
„Okei,” ütleb Minoo. „Me teame, et Nicolaus hoiatab meid „raskete aegade” eest. Ja Matilda paistab ka hirmul olevat. Aga meil ei ole aimugi, milline oht meid varitseb.”
„Kas peale minu veel keegi deemoneid pakuks?” küsib Linnéa.
„Ehk me peaksime tema käest küsima,” ütleb Vanessa.
„Kelle käest?” ei saa Minoo aru.
„Matilda käest. Ehk peaksime seansi korraldama.”
Minoo vaatab talle otsa.
Nad teavad juba, et surnud saavad elavatega ühendust võtta. Kuid kas ka vastupidi on võimalik? Mida see sellisel juhul tähendaks?
Hoolimata kuumusest tunneb Minoo külmavärinaid.
Rebecka.
Suve algul oli ta kindel, et Rebecka ja Elias on siit maailmast lõplikult lahkunud, et nad asuvad seal, kus nad peavad asuma, kus iganes see siis on. Aga mis siis, kui nendega saaks veel ühendust võtta? Rebeckaga rääkida? Veel viimast korda?
Tundub nagu keelatud mõte. Ja ta ei saa seda kuidagi peast.
„Seansi?” küsib Ida kiledalt. „Ja te ootate muidugi, et mina ennast vabatahtlikult vaimumagnetiks pakuksin?”
„Me ei ole midagi otsustanud,” ütleb Minoo. „Me ei tea isegi, kuidas see käib.”
„Ja „Mustrite raamat” ei räägi ka nagu eriti midagi,” ütleb Anna-Karin.
„Meil on veel Kirke Kuukiir,” lisab Vanessa. „Ta aitab vähemalt seni, kui me talle raha anname.”
„Okei,” ütleb Minoo. „Ida ja Linnéa kontrollivad kindluse mõttes raamatust ja Vanessa läheb Kristallkoopasse.”
„Miks mina pean…?” alustab Vanessa, kuid vakatab ja ohkab. „Jah, jah.”
„Igal juhul ühte asja me teame. Me teame, et Nõukogu ei tohi usaldada,” lausub Linnéa. „Nii et direktorile ei hinga me sellest sõnakestki, nagu ka sellest, mida Nicolaus rääkis.”
„Aga Adriana on ju meie poolel,” ütleb Vanessa. „Igatahes paistab sedamoodi.”
„Kui Nicolause lugu meile midagi kinnitas, siis just seda, et me ei tohi usaldada ühtegi Nõukogu liiget,” ütleb Linnéa.
Minoo heidab pilgu oma telefonile.
„Me peame nüüd minema,” teatab ta.
„Muidugi,” ütleb Vanessa. „Me ei taha ju ometi selle sügise esimesest võlukunstitunnist ilma jääda.”
Minoo kõnnib Linnéa kõrval Kivimurru pargi poole. Teised käivad nende sabas, igaüks omaette.
Linnéa
